Ma olen seda juba kordi teinud, see on muutumas elustiiliks, see on muutumas mingisuguseks sõltuvuseks - ma räägin elamisest Eestist, Tartust mõne aja eemal. Ma ei ole enam esmakordne blogija, ma olen oma sõnu juba söönud ja blogi pidanud, seega armsad sõbrad te juba enam-vähem aimate, mis teid ees ootab. See on uus laine, ma olen jälle lahkumas Eestist ja taas alustamas õpinguid väliskõrgkoolis, sedapuhku, kallid sõbrad, niisama blogihuvilised, räägime prantslastest ja nende elustiilist ning muidugi ka õppimisest Prantsusmaal. Reisisihiks on seekord Lyon ja kooliks Science Po Lyon, kuna oma peaeriala -ajaloo- raames ma kandideerida ei saanud, siis otsustasin minna välismaale kõrvaleriala - rahvusvahelised suhted- raames. Seekord kasutan ma Erasmuse stipendiumiprogrammi, siinkohal, kallid lugejad, lubage mul propageerida Erasmuse üliõpilasvahetusprogrammi ja ma luban, et ei tee seda üksnes selle pärast, et välisüliõpilastalitusel oleks selle üle ääretult hea meel, vaid tuginedes oma kogemusele - Erasmuse programmi raames kohatud inimesed on olnud ühed huvitavamad vestluskaasladed, sõbrad või lihtsalt tuttavad, keda olen kohanud. Need on õpilased, kes otsivad midagi oma elus ja need on inimesed, kes tahavad endast midagi teistele edasi anda, nad tahavad näha, õppida ja kogeda, st. minu loo point on selge ja lihtne , kui vähegi võimalik, minge Erasmuse programmiga välismaale, seda kogemust te ei kahetse!
Mulle on selgeks saanud, et asju tuleb põhjendada siis kui neid tehakse esmakordselt ja eriti siis kui neid tehakse korduvalt, seega võtan viisakalt mõned read selgituseks, et miks siis nii sinna välismaale kippuda. Esiteks ma usun, et kolme aastaga ei ole võimalik kätte saada bakalaureuse kraadi - muidugi on see füüsiliselt võimalik, aga see kraad lihtsalt ülikoolist läbi tormates omandada, sel ei ole tegelikult kaalu, me ei ole spetsialistid lihtsalt paari loengut kuulates ja laenatud konspektidega eksameid tehes, spetsialistiks saamine on pikem protsess, selleks tuleb ka uurida, kuidas käsitletakse su eriala valdkonda mujal kui ainult Tartu Ülikoolis. Mulle on ette heidetud, et olen juba korra ära käinud, et miks ma bakat ära ei lõpeta juba, nu kaua võib - võib küll ja kaua ütlen mina, niikaua kui on võimalusi niikaua võibki. Minu peaeesmärk on õppida prantsuse keelt ja selleks ma õigupoolest Prantsusmaale lähengi - keelt saab õppida vaid keelekeskkonnas olles ja mind huvitavad ained on lihtsalt boonus.
Kõik rännakud ei saagi olema lihtsad, veel juuni poole peal ei teadnud ma, kas ma saan Lyoni või mitte, oli palju takistusi, nagu dokumentide õigeagne vormistamine ja mõned mulle kohustuslikud ained ülikoolis. Ma uskusin, et kõik loksub paika ja mõtetes olin alati Lyoni minemas, kõik loksuski paika, siinkohal suur tänu Maarjale, Marisele ja Edgarile, kes julgustasid mind taaskord välismaale minema. Sellel minekul on üks eelis ja üks puudus võrreldes minu eelmise üliõpilasvahetusega - puudus: mul ei ole veel Lyonis elamist ja pean selle ise leidma, eelis: ma tean Lyonis juba inimesi, kellega kohtusin Ühendriikides, mind ootavad ees juba tuttavad. Peagi saate teada, kas mul õnnestub eelisega puudus hävitada.:)
Proloogi lõpetuseks ja reisi alguseks on mul veel mõned mõtted jagada. Ma mainisin oma eelmises blogis, mida ma blogidest arvan, ja ma jään veel selle juurde, kuid teadmine, et mu vanaema sai lugeda blogi prinditud kujul ja et üks mu tuttav mainis, et ta tõesti luges selle läbi ja see olla talle meeldinud, tekitab lihtsalt hea tunde. Aga selle blogi puhul on kõik sama, mis eelmiselgi korral, kui miski teid Prantsusmaa või Lyoni või vahetusüliõpilase elu või ükskõik mille puhul erutab, siis esitage mulle aga julgesti küsimusi ja räägime just sellest, mida teie, kallid lugejad, teada tahate. Kommentaarid ja arvamusavaldused (isegi kui tahate öelda, et nu see on küll täitsa puusse) on igati teretulnud. Tegelikult me elame maailmas, kus millegi toimimiseks on vaja stiimulit, seega, kallid lugejad, esmakordselt oma lühikese blogijakarjääri jooksul kuulutan välja, et aktiivseim blogi jälgija (põhiliselt siis vaatame kommenteerimissagedust) saab minu tagasitulles premeeritud Prantsuse veini või õllega (vaba valik)! Mina alustan oma seiklust 28.augustil, ning esimeseks sihtkohaks on Valence (linnake 100 km Lyonist, kus elab üks minu Ühendriikides kohatud parimaid sõbrannasid Joanna). Laine on saanud alguse, hüpakem siis peale, kallid sõbrad!
Mulle on selgeks saanud, et asju tuleb põhjendada siis kui neid tehakse esmakordselt ja eriti siis kui neid tehakse korduvalt, seega võtan viisakalt mõned read selgituseks, et miks siis nii sinna välismaale kippuda. Esiteks ma usun, et kolme aastaga ei ole võimalik kätte saada bakalaureuse kraadi - muidugi on see füüsiliselt võimalik, aga see kraad lihtsalt ülikoolist läbi tormates omandada, sel ei ole tegelikult kaalu, me ei ole spetsialistid lihtsalt paari loengut kuulates ja laenatud konspektidega eksameid tehes, spetsialistiks saamine on pikem protsess, selleks tuleb ka uurida, kuidas käsitletakse su eriala valdkonda mujal kui ainult Tartu Ülikoolis. Mulle on ette heidetud, et olen juba korra ära käinud, et miks ma bakat ära ei lõpeta juba, nu kaua võib - võib küll ja kaua ütlen mina, niikaua kui on võimalusi niikaua võibki. Minu peaeesmärk on õppida prantsuse keelt ja selleks ma õigupoolest Prantsusmaale lähengi - keelt saab õppida vaid keelekeskkonnas olles ja mind huvitavad ained on lihtsalt boonus.
Kõik rännakud ei saagi olema lihtsad, veel juuni poole peal ei teadnud ma, kas ma saan Lyoni või mitte, oli palju takistusi, nagu dokumentide õigeagne vormistamine ja mõned mulle kohustuslikud ained ülikoolis. Ma uskusin, et kõik loksub paika ja mõtetes olin alati Lyoni minemas, kõik loksuski paika, siinkohal suur tänu Maarjale, Marisele ja Edgarile, kes julgustasid mind taaskord välismaale minema. Sellel minekul on üks eelis ja üks puudus võrreldes minu eelmise üliõpilasvahetusega - puudus: mul ei ole veel Lyonis elamist ja pean selle ise leidma, eelis: ma tean Lyonis juba inimesi, kellega kohtusin Ühendriikides, mind ootavad ees juba tuttavad. Peagi saate teada, kas mul õnnestub eelisega puudus hävitada.:)
Proloogi lõpetuseks ja reisi alguseks on mul veel mõned mõtted jagada. Ma mainisin oma eelmises blogis, mida ma blogidest arvan, ja ma jään veel selle juurde, kuid teadmine, et mu vanaema sai lugeda blogi prinditud kujul ja et üks mu tuttav mainis, et ta tõesti luges selle läbi ja see olla talle meeldinud, tekitab lihtsalt hea tunde. Aga selle blogi puhul on kõik sama, mis eelmiselgi korral, kui miski teid Prantsusmaa või Lyoni või vahetusüliõpilase elu või ükskõik mille puhul erutab, siis esitage mulle aga julgesti küsimusi ja räägime just sellest, mida teie, kallid lugejad, teada tahate. Kommentaarid ja arvamusavaldused (isegi kui tahate öelda, et nu see on küll täitsa puusse) on igati teretulnud. Tegelikult me elame maailmas, kus millegi toimimiseks on vaja stiimulit, seega, kallid lugejad, esmakordselt oma lühikese blogijakarjääri jooksul kuulutan välja, et aktiivseim blogi jälgija (põhiliselt siis vaatame kommenteerimissagedust) saab minu tagasitulles premeeritud Prantsuse veini või õllega (vaba valik)! Mina alustan oma seiklust 28.augustil, ning esimeseks sihtkohaks on Valence (linnake 100 km Lyonist, kus elab üks minu Ühendriikides kohatud parimaid sõbrannasid Joanna). Laine on saanud alguse, hüpakem siis peale, kallid sõbrad!
