Les Montagnes

veel kauneid vaateid mäetipust teistele kõrgetele mägedele, mille hulgas asub seal ka Alpide kõrgeim tipp Mont Blanc. Mont Blanc on väga ilusasti Genève linnast näha, keegi rääkis mulle, et too tipp olla väga selge ilmaga isegi Lyonist näha, aga mina pole näinud, ei oska veel öelda.

Sommet

Vaade mäetipust Genèvele.

Les Montagnes

See on siis mägi, mille me vallutasime ja just selle külje pealt mida te pildil näete.

Les Montagnes

taustaks on Genève linn ja sellised vaated avanesid meile pidevalt meie teekonnal üles. tasuks mainida, et minu seljataga on endiselt mägirada üles.

Les Montagnes

see pilt lihtsalt meeldis mulle.

Les Montagnes

mõned näidised meie mägimatka radadest.

Genève - architecture

veidi näidiseid linna arhitektuurist.

La fontaine

Linna peamine vaatamisväärsus ja sümbol - hiigelsuur purskkaev/veesamas. Täpsemalt on siis veesamba kõrguseks 140 meetrit.

Genève - Peetrikirik ja vanalinn.

Veidi teile aimu andmisek ,milline näeb välja Genève vanalinn.

Gen

La neige!

Šveitsi mäetipud olid kaetud lumega -see siin ei ole igilumi, vaid maha sadanud lumi, need mäed on liiga madalad, et olla kaetud igilumega.

Nations Unies

Jah ma käisin ÜRO peahoones Genèves, kahjuks ei saanud ma sellest paleest pilti, aga uskuge mind see on tõesti hiiglaslik palee.

Genève - les vacances.

Ma olen taas ühenduses, kallid sõbrad, blogilugejad ja selle puhul saate lugeda mu blogi tavapärasest päeva varem. Tuli välja, et modem ise ei olnudki katki, vaid üks juhe oli voolukatkestuses kannatada sanud ja tuli asendada, prantslased suutsid oma töö ära teha kiiresti ja juba neljapäevast alates on mul olnud taas netiühendus. Tuleb teie rahustuseks öelda, et präegu tundub, et olukord Lyonis hakkab maha rahunema, mässajad on tagasi oma kodudesse läinud ja Sarkozy on suutnud vabastada peaaegu kõik kütuse rafineerimisjaamad. Valitsus võttis pensionireformimise seaduse vastu ja prantslased peavad nüüd kuni 62 eluaastani tööl käima, kõik streikijad ei ole muidugi rahul ja endiselt toimub streike ja proteste, aga need ei tohiks enam koolide lahtiolekut mõjutada - see kõik on muidugi ainult ennustus, sest ei saa kunagi öelda ,kuidas asjad hiljem lähevad ja mis võib tudengid ja kooliõpilased taas tänavaile tuua. Mul on veel hetkel vaheaeg -prantslastel on siin koolivaheaeg 25.oktoobrist kuni 2.novembrini, seega ei pea ma ka esmaspäeval kooli minema -tegelikult hakkab vaikselt ära tüütama see vaheaeg, sest streikide tõttu algas meie vaheaeg juba 19.oktoobril, ehk siis praktiliselt pole me pool oktoobrit koolis käinud, prantsalsed leiavad, et see on täitsa ok. Lisaks suutsid streigid ka mu trenne takistada ja mulle täitsa sobib, et mõne päeva pärast jälle algab kool ja normaalne elu.

Aga kuna Prantsusmaal hakkas elu streikide ja vaheaegade ja sõprade koju reiside tõttu igavaks muutuma, siis otsustasin vaheaja puhuks Prantsusmaalt jalga lasta ja minna Šveitsi avastama. Ma polnud veel kunagi Genève's (Genf) käinud ja kuna too Šveitsi linnake asub vaid nii 150 kilomeetri kaugusel Lyonist ja rongipilet sinna pole ka liiga kallis (19€ üks ots), siis sai otsustatud teekond Genève ette võtta. Üksinda minna poleks tahtnud ja õnneks leidsin ühe leedulanna, kes käib minuga samas koolis ja kes soovis samuti mõneks ajaks Prantsusmaalt välja saada, nii sai plaanid ühendatud ja koos reisile mindud. Genève on aga kahjuks väga kallis linn ja hotellid ning hostelid jäid kõvasti väljapoole meie eelarvet ja selle tõttu otsustasime kasutada couchsurfingut elukoha leidmiseks. Ma tean, et enamus teid on couchsurfingust kindlasti kuulnud, aga selguse mõttes tasub siiski mainida, et couchsurfingu näol on tegemist interneti kogukonnaga, kes pakuvad üksteisele tasuta ööbimispaika. Põhimõttesliselt kui sul on vaba voodi, madrats või kas või kaks meetrit vaba põrandapinda, võid seda läbi interneti pakkuda inimestele, kes vajavad mõneks ööks elupaika. Niisiis leidsime läbi selle internetisaidi endale kaheks ööks elukoha ühe türklase juures, suhteliselt Genève kesklinnas, vaid 5 minuti tee kesklinnast. 26 oktoobril viis rong meid läbi maaliliselt mägise looduse (siin on meil loodus veel kaunilt sügisene -puud on kirjud ja alles lehtes, ning eile oli veel isegi 19 kraadi sooja) Genève poole. Too linn on väiksem kui Lyon ja põhiliselt prantuse keelt rääkiv - Šveitsis on ametlikult neli keelt - prantsuse, saksa, itaalia ja retro-romaani keel, nii et keelt mul vahetada ei tulnud. Esimesel päeval külastasime siis ÜRO peahoonet (hiigelsuur palee), kuhu meid ka sisse tasuta ekskursioonile lasti ning vanalinna, mis muide asub väikese künka otsas ja on muidu väga ilus -arhitektuuriliselt on näha nii keskaeg kui ka kõik teised ajastud, kuigi peab mainima, et meie väikeseks pettumuseks on Šveits vist majanduskriisist väljumiseks ette võtnud suurema hoonete ja tänavate rekonstrueerimise/renoveerimise ja paljud hooned olid lihtsalt tellingutes, kuid sellest hoolimata nägime kauneid hooneid ja külastasime ka ajaloo ja kunstimuuseumi - kõik jällegi tasuta. Õhtul oli aeg minna meie couchsurfingu kaudu leitud elupaika - mina jäin väga rahule, meid võeti sõbralikult vastu ja läksime kõik välja sööma. Nagu mainitud elasime ühe türklase juures, kes töötab Genève ülikoolis mjandusteaduse professorina ja ausalt paremat hotellitubagi oleks olnud raske saada - me magasime koos leedulannaga lahtikäival mugaval diivanil ja saime kasutada dušši ning kõigele lisaks tegi too türklane meile mõlemal hommikul hommikusöögi, tutvustas meile õhtuti baare ja linna ööelu ning andis nõu, kuhu minna ja mida vaadata. Teisel päeval otsustasime minna leedulannaga - võiks vahest ehk nimesid ka blogisse tuua ja mainida, et leedulanna nimi on Indre - minna mägedesse väikesele jalutuskäigule, mida prantslased kutsuvad randonnéeks. Nii siis otsis meie türklane meile välja mäe, kuhu minna ja lenas mulle jalutuskeppe (kõndimiskeppe? ma ei tea, aga need on need asjad, mis näevad natuke välja nagu suusakepid, aga millega liikumine aitab mägisel pinnal säilitada tasakaalu ja koormuse jaotada käte ja jalgade vahel). Kuna me aga juba teisel päeval nii väga Prantsusmaast puudust tundsime, siis läksime mägedesse ikka Prantsusmaale - kohe selgitab, tegelikult asub Genève kolmest küljest ümbritsetuna Prantsusmaast (neljandaks küljeks on tohutusuur järv) ja Prantsusmaa asub Genèvast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Nii siis võtsime bussi ja sõitsime nii 20 minutit ja olimegi tagasi Prantsusmaal ning valmis minema mägedesse. Saime nii 3tunnise mäkkeronimise osaliseks - rajad on siin matkajatele ette tehtud ja mõnes kohas kui vaid 30 sentimeetrise laiusega rada otse mööda mäejärsakut üles ronib, oli kindluse mõttes ka väike piirdeaed ette ehitatud. Igal juhul on üks randonnée absoluutselt suurepärane ajaveetmine - värske õhk, sport, sügiseselt kirju loodus, jalutusrada, mis vahel sukeldub metsa, et siis taas naasta kaljuveergudele, et matkajatele pakkuda maalilisi vaateid otse Genève linnale, ning kui jalutuskäik ette võtta oktoobri lõpus võib mäe tipus isegi lund leida - meil see õnnestus. Tõusime nii 1300 meetri peale - peab muidugi mainima, et Genève ise asub 485 meetrit merepinnast mägedes, ning kui mäejalamil oli veel küllaltki soe, siis mäetipus kippus pisut jahedaks isegi minu mantliga. Alla jõudsime muidugi üht teist rada pidi palju kiiremini ja õhtupoolikul suutsime veel avastada linna ja külastada kohti, mida me mäetipust nägime. Selleks õhtuks oli meie türklane meile valmistanud Šveitsi juustufondüüd - teate küll see on spetsiaalses potis, mille saab asetada keset lauda ja mille all põleb pidevalt tuli, sulatatud juust (haiseb veidi, aga siin haisevad kõik juustud), millesse saab kasta kas saiatükke, keedetud juurvilju või sinki või nu tegelikult ükskõik mida ning muidugi eelnes fondüüle ka eelroog. Igal juhul oli meie tripp Genèvesse absoluutselt õnnestunud ja ma olen igati rahul, et leidsime couchsurfingu kaudu endale toreda tasuta elamise - hetkel julgen couchsurfingut soovitada kõigile. Viimasel päeval tegime veel mõned jalutuskäigud linnas ja tagasi tulles oli õnn lihtsalt meie poolel. Prantslased muidugi said neljapäeval - kui me pidime tagasi tulema -hakkama järjekordse suure maad halvava streigiga, millega ühines ka rongiliiklus. Sattusime rongijaama 45 minutit enne meie rongi väljumist ja nägime, et rong on tühistatud, kiiresti tuli minna rongijaamatöötajatelt küsima, et mis siis edasi saab. Meile öeldi, et rohkem mingeid ronge sel päeval Lyoni ei sõida, aga kui kiirustate jõuate ühe teise kohaliku rongiga ühte väikesesse Prantsuse linna Bellgardei 15 minuti kaugusel Genèvest ja sealt on organiseeritud bussid sõitma Lyoni. Jooksime siis kiiruga selle rongi peale (unustasime komposteerida pileti muidugi, aga õnneks oli võimalik rongijaama töötajale selgeks teha, et meil ikka oli tõesti kiire, ning veenda teda meid Lyoni piletiga Belgarde sõita laskma) ning jõudsime ilusasti Belgarde, kust edasi saime juba bussiga Lyoni. Ei suutnud seekord prantslased oma streikidega minu puhkust luhta ajada.

Ma ei saa jätta muidugi välja traditsioonilist minu vanamutikese nurka ja pean mainima, et minu vanamutike leidis nüüd kõigele lisaks, et ma ikka räägin temaga liiga vähe ja et ma ikka peaksin õhtuti temaga koos telekat vaatama, ning et ma söön liiga kiiresti (ma olen Eestis alati viimane, kes lõpetab söömise, nüüd hakkan veel aeglasemaks) ning selgitas mulle, et Prantsusmaal on ikka väga viisakas inimestega pärast lõunasööki ja õhtusööki ikka rääkida ka, kas päevasündmustest või poliitikast. Paljud välistudengid on mulle kaevanud, et nende prantsuse vastuvõtvad pered on neile teinud vihjeid puuduliku vestluse üle pereringis ja seda räägivad isegi ameeriklased, ainult itaallastele ja hispaanlastele tunduvad prantslased veidi liiga väheste suhtlejatena söögilauas. Ma tegin oma vanamutikesele selgeks, et mul on vaja õppida ja mul pole aega temaga telekast seepe või mida iganes vaadata. Mina ootan nüüd taas kooli algust, aga teie kallid sõbrad, püsige endiselt lainel!

Lyon la continuation de la grève.

pas de connexion - internetita!

Ma vabandan kõigi ees, kes harjumusest esmaspäeva hommikuse kohvi kõrvale lootsid mu blogi lugeda (ehk olen naiivne, aga sellisena kujutaksin ma ette oma blogilugejaskonda, inimesed, kes juba esmaspäeval tahaksid lugeda uudiseid minu tegemistest) ja said suure pettumuse osaliseks, leides, et blogi pole mitte reagi võrra täienenud. Mõtlete ehk, et kas mind on tabanud laiskuse hoog või olen ehk blogipidamisele käega löönud! Ei kallid sõbrad, oma grafomaaniaga kavatsen ma teid edasi tüüdata või rõõmustada, kuidas kellelegi, paraku aga lakkas mu modem töötamast pärast elektrikatkestust ja nüüd sõltun wifist, kus ma seda leida suudan. Prantsusmaa pole nagu Eesti, kus pea igas paaris võib leida tasuta netilevi või tegelikult piisab Eestis lihtsalt leida mõni koht, kus wifi levib ja võid end vabalt netti ühendada. Prantsusmaal on see rohkem tingimustega, internet on seotud telefoniga ( vaba netipulk on ka muidugi olemas, aga kusagil peab olema baasühendus) ja telefonifirmad hoolitsevad selle eest, et keegi avalikus kohas tasuta netti ei saaks, vaba netti ei eksisteeri, igal pool on tarvis teada salasõna. Niisiis on mu ainstaeks võimalusteks kool, baar ja kaubanduskeskus. Alustame koolist - streigi tõttu on kool siin olnud suletud alates möödunud teisipäevast - seega olen ma muidugi nautinud vaba nädalat, nagu väike vaheaeg või nii enne päris vaheaega. Meie kool muidugi ei osale streigis - Science Po üks parima mainega koole Lyonis lihtsalt ei saaks nii teha, aga paraku määrab kooli kinni- või lahtioleku tema asukoht - see asub peaaegu kesklinnas ja jõekaldal. Kohe selgitan, miks asukoht nii tähtsks osutub - protestimarsid ja kogu märul nimelt toimub ka kesklinnas, mitte kaugel meie koolist ja aastaid tagasi oli Science Po Lyonis juhus, kus mõned mässumeelsed peitsid end meie koolis ja politsei pidi arreteerima pool loengusaali, et leida mässulisi, samuti suutsid mässulised hävitada pool Sciences Po arvutiklassist. Seega vältimaks selliseid riske, tuli meie kool nädalaks sulgeda ja nüüd sel nädalal on meil vaheaeg - seega ei mingit netti koolis vähemalt kaks nädalat - uuesti alustame me õpinguid koolis 2 novembril. Selles suhtes saavad prantslased tegelikult vähem loenguid kui meie Eestis. nad alustavad 13 september - juba kaks nädalat kaotust, siis võtavad nädalase vaheaja ja lõpetavad enne jõule - eksamid on rangelt jaanuaris.

Nüüd baaridest -enamus neid on suletud laupäeval ja pühapäeval - need baarid muidugi, kus saab tasuta netiühendust kasutada, baarid, kus lihtsalt klaasi veini või õlut võtta, on muidugi avatud ja kaubanduskeskuses on ühendus aeglasem kui tigu, nii et nädalavahetused olen ma praktiliselt netist totaalselt eemal. Ma ei saa garanteerida, et järgmine blogisissekanne saab olema järgmisel pühapäeval, sest mul pole aimugi, kui kaua võtab aega modemi parandamine või uue modemi saamine. Igal juhul on see pikem protsess kui eestlane suudaks ette kujutada või välja kannatada. Ma parem protesteeriksin tänaval administratsiooni aegluse üle. Me kaotasime netiühenduse eelmisel teisipäeval ja siis mu mutikene muidugi helistas tehnikutele, aga sealt öeldi talle, et on järjekorrad ja ehk saab esmaspäeval meile tehniku saata - nu täna on esmaspäev, aga tehnikust ei kippu ega kõppu. Õnneks koos netiühendusega kadus mutikesel ka telefoniühendus ja ta ikka käib tehnikutele peale, sest talle meeldib väga telefoniga lobiseda. Nii me siis ootame tehnikut nagu Valget laeva. Nu ja pärast tuleb ju modem veel ekspertiisi saata ja ma ei kujuta ette, kui kaua see veel aega võtta võiks. Mul on selliste teenuste koha pealt väga kehv kogemus Belgiast, kus netiühenduse sisseseadmine võttis üle kolme kuu, ma loodan, et siin ikka rutem asjad liiguvad, kuna mu mutikene on päris usin tehnikutele pinda käimises, aga ega tal pole ka päevad otsa midagi teha, kui seriaalides toimunust ei saa sõpradega rääkida.

Olgu aitab nüüd minu eestlaslikust vingumisest netiühenduse üle, aga üritasin lihtsalt selgitada, et ma meelega ei hoia eemale blogimisest. Räägime veel kord kuumal teemal - sterigist Lyonis. Nagu Karin mulle mainis, siis jõuab vägivaldne streik isegi eesti meediasse. Nu präegu on siin rahulik, mäss on ehk läbi ja valitsus on ka oma otsuse langetanud, prantslased peavad nüüd kaks aastat kauem töötama. Aga mässust - jah meil läks asi siin veidi kontrolli alt välja - nii mainivad linnaelanikud ise. Nu mässulised - peamiselt tudengid, kooliõpilased, peamiselt araablased, immigrandid ja töötud - suutsid paar autot kesklinnas põlema panna ja oli kokkupõrkeid märulipolitseiga, kus mõni - 8 inimest- sai viga ja vajas arstiabi - mässulised suutsid lõhkuda poodide aknaid ja varastada riideid, tehnikat, ehteid, mida iganes nad ka kätte ei saanuks. Kogu Belcour - linna keksväljak- oli suitsust ja pisargaasist sinine ja politsei tõkestas pääsu kesklinna - ehk siis ükski metroo ei sõitnud läbi kesklinna, ega samuti polnud kesklinna saada võimalik mitte ühegi vahendiga. Paar mässulist, kes üritasid põgeneda politsei eest, hüppas sillalt jõkke, kuid midagi dramaatilist ei juhtunud- politsei päästis nad ja toimetas turvaliselt politseijaoskonda. Äärelinnas ei pannud keegi mässu tähelegi. Nu kujutage ette, et see oli nagu Pronksöö Eestis. Nüüseks hakkab lahenema ka bensiinipuuduse probleem prantsusmaal, mõnedes rafineerimisjaamdes panevad streikijad veel vastu, aga Sarkozy on andnud politseile ja armeele käsu vabastada rafineerimisjaamad streikijatest ning tagada bensiinijaamade varustatus bensiiniga. Mis saab edasi - teisipäeval ja neljapäeval on oodata streike, aga valitsus ja meedia arvab, et nüüd asi rahuneb maha. On muidugi vahe streigil ja protestidel - streik tähendab et mõned tööstusharud ei tööta ja osa koole on suletud -üldiselt on see ühistransport ja rongid, mis ei tööta. Protest tähendab marsse tänavatel - ja just nende marssidega tänavatel võivad kaasneda mässud, seda karjuvat rahvamassi on ju võimatu ohjeldada või kontrollida, see teeb, mis pähe tuleb ja paraku liitub protestijatega ka kontingent, kes pigem liigub linna varastamise ja laamendamise eesmärgiga. Meediast käis palju läbi, et need on araablased ja mustad, kes märatsevad tänavatel, tuleb mainida, et suurem osa sellest on tõsi - olin ise koha peal ja nägin ka mässulisi. Prantslastel on korralik probleem immigrantidega araabiamaadest ja Aafrikast, aga ka Rumeeniast ja Bulgaariast, need on inimesed, kes tulevad Prantsusmaale vaid riigi sotsiaalsüsteemi tõttu ja ei kavatse kunagi tööle hakata, kuna töö eest saaksid nad vähem, kui sotsiaalkindlustuse ja töötuabirahast. Töötuabiraha on neil käes tasuta ja sellega on võimalik paremini ära elada kui tööd tehes immigrantide kodumaal. Tihti ei oska see seltskond ka prantsus keelt. Ja just see seltskond läheb tänavatele märatsema ja pensioniea tõstmine ei lähe neile korda, nad ei saa isegi aru, mille pärast inimesed siin protesteerivad. Kui inimesed nüüd lepivad kõrgema pensionieaga, siis muutub kõik rahulikumaks ja me saame taas kooli, kui ei, siis räägime edaspidi veel mässust.

Kuid tänaseks lõpetan, kallid sõbrad, ma ei suuda lihtsalt rohkem kohvi ja teed juua siin. Aga teie andke mulle andeks minu viivitused blogimisel ja fakt, et ma ei saa aeglase netiühenduse tõttu teile pilte laadida ning püsige ikka lainel!

Le petit paumé

Unustasin mainida, et kusagil streikide vahel anti Lyonis välja ka linna giid - tasuta infoteatmik linnaelu kohta, minagi võtsin endale ühe - jagati ju tasuta.

Le petit paumé

Le Petit Paumé väljaandmise puhuks korraldati mootorratashow.

Lyon la grève.

Kommunistid Lyonis.

Lyon la grève.

Video annab ehk paremini edasi streigi meeleolu. vabandan halva formaadi eest ja programmide puudumise eest et video isegi õigetpidi mängima panna.

Lyon la grève.

ei ole ajas tagasi rännanud kommunistlikule Venemaale, need on kohalikud prantsuse kommunistid.

Lyon la grève.

Muretsemiseks pole põhjust, kõik on kontrolli all, kõik on rahulikud.

Lyon la grève.

Näiteid Loosungitest.

Lyon la grève.

mida rohkem tossu, seda uhkem.

Lyon la grève.

märulipolitsei saatmas tudengeid , pildile jäi küll kahjuks vaid märulipolitsei.

pas de Sarkozy.

Sarkzy vastased loosungid. Pensioniealiste sõnavara jätkab halvenemist - aga see on normaalne tõeliselt sita presidendiga( tõlk. merde on prantsuse keeles tegelikult tugevama tähendusega kui vabanust väljenduse eest sitt eesti keeles)

la grève - juust ja streik

Kõik, kes te täna blogi lugeda tahtsite, mul on kahju aga blogi ei tule, ma hakkan nüüd harrastama prantslaste meelistegevust ja streigin - mille vastu? - pensioniea tõstmise vastu, hommikuste loengute vastu, väheste unetundide vastu, vahet pole, mille vastu, peaasi, et streigin ja oma streiki väljendan grafomaaniliste mõtteavaldustega prantslaste streikidest. Mäletate, et veel nädalad tagasi postitasin siin samas blogis ühe pildi suhteliselt rahulikust meeleavaldusest pensioniea tõstmise vastu, kus ma mainisin, et protestida nad ju võivad, aga see ei muudaks midagi. Nüüd on aeg oma mõtete ümberhindamiseks, kuigi, kas neil streikidel ka reaalset mõju antud pensioniea reformi kohta olema saab, selles pole ma kindel, aga majanduslikult mõjub see Prantsusmaale küll halvasti. Kindlasti olete uudistest juba kuulnud, et streigid on võtnud siin märksa laiemad mõõtmed kui varem. Kui nädalaid tagasi sai rääkida üksikutest pensionäridest ja puhtalt ametiühingute liikmetest, kes olid haaratud streiki, siis nüüd panustavad Prantsusmaa halvamisse juba massiliselt tudengid ja gümnaasiumi õpilased. Aga mis siis toimub? täpsemalt protestimarsid, ja teatud sektorite halvamine. Näiteks rongiliikuls on pea pooleldi halvatud, Pariisi ümber liiklevatest rongidest oli sel nädalal liikluses vaid 1 viiest rongist, kohalike linnade tasemel võib öelda, et häiritud on metroo, trammi ja bussiliiklus, see sunnib inimesi tööle hiljaks jääma või sinna mitte ilmuma - nu kui mu rong juba kolmandat päeva õigeaegselt ei väljuks, siis läheks ka vist streikima - vahet pole mille vastu. Marseille - linn Prantsusmaa lõunarannikul - vaevleb veidi kummalise probleemi küüsis, nimelt on linn mattumas prügi alla, kuna prügiveo eest vastutavad inimesed otsustasid hakata streikima, tänavatel, restoranide ümbruses ja kaubanduskeskuste ümbruses võib näha suuri prügihunnikuid ja keegi ei kavatsegi neid ära viia - eile uudistes üks restoraniomanik kurtis, et kliendid ei tule tema juurde sööma, kuna ei suuda taluda tänavalt tulevat prügihaisu. Lisaks prügisse uppumisse vaevab paljusid linnu, sealhulgas ka Lyoni, tõsine kütusepuudus - ja ei asi pole mitte selles, et Sarkozy valitsus ei suudaks enam kütust osta- kaugel sellest, kütust on Prantsusmaal küllaga, aga suured kütusekogumisjaamad on ametiühingute kontrolli all - see tähendab et ametiühingute tegelased füüsiliselt blokeerivad kütuse liikumist suurtest kogumisjaamadest tarbijateni, ning paljud bensiinijamad on pidanud oma tankuritele kleepima suured sildid - kütust ei ole. Eilne uudistest nähtud pilt võiks Eesti ja nii mõnegi teise ekskommunistliku riigi kodanikes äratada mälestuse ühest teisest möödunud aegade pildist, kui vaid asendada pikad autokolonnid inimestega ja bensiinijaama automaatidel ilutsevad sildid "kütust ei ole" poelettide siltidega "liha ei ole". Igal juhul otsustas valitsus eile, et Prantsusmaa peab kasutusele võtma riigi hädaolukorras kasutatavad kütusereservid, mida jagub 16 päevaks - ehk siis kriis tuleb lahendada 16 päevaga. Halvatus on ka lennuliikluses ning airFrance'ile ei jätku kütust.

Sel nädalal jäid mul ära kolm loengut, sest professorid otsustasid liituda streigiga, ja muidugi ei teavita keegi sellest tudengeid - ei mingeid Rein Toomla hommikul kella seitsmeseid e-maile, et täna jääb loeng ära- lähed kohale ja ootad 15 minutit ja siis saab selgeks, kas loeng toimub või mitte. Algava nädala loengute kohta ei oska kohe midagi öelda, eks hommikul näeb, kas tasus kell 6.40 üles tõusta või mitte. Muidugi ripub õhus üldine hoiatus, et kooli võidakse üldse sulgeda, sest tudengid ja professorid mõlemad kavatsevad streikida. Nu siis lähen mina ka streikima, aga seekord koolide taasavamise poolt. Nu ma ei saa aru, kuidas saab kahel mu vahetusprogrammil olla kogu aeg ähvardus, et kool tuleb sulgeda - mäletate, kui ma veel Ühendriikides olin, siis kirjutasin, et linnugripp võib koolid sulgeda ja nüüd siin siis streigid, aga ehk läheb seegi nagu linnugrippgi mööda. Järgmisel nädalal on siin koolivaheaeg ja loota on, et tudengid ja kooliõpilased lähevad kas koju maale või reisima ja ei jõlgu mööda tänavaid meelt avaldamas.

Millised näevad välja meeleavaldused. Alguses olid nad lihtsalt lärmakad marsid muusika saatel. Reedel nägin tänavl korralikku kampa (50-80liiget) tudengeid karjumas igasuguseid loosungeid riigi vastu, reformide vastu ja mustlaste väljaviskamise vastu (tuleb mainida, et kui millegagi saab riigi vastu olla, siis võivad vabalt ühineda ka pensioniea reformide vastu võitlejad ja mustlaste õiguste eest võitlejad), too kamp liikus mööda peatänavat, mis viis linna keskväljakule, kus enamus meeleavaldusi tavaliselt aset leiab. Selle karjuva kamba ees liikusid politseinikud, kes üritasid meeleheitlikult liiklust mujale suunata ja kogu karjuvat kampa jälitas märulipolitsei brigaad, millele järgnes rivi politseautosid, vilkurid põlemas. Minu poole pöördus üks kohkunud Rootsi turist, kes küsis, et mis toimub ja kas riiki võetakse üle? Selgitasin , et tal pole vaja Rootsi saatkonda varjule joosta, et need on vaid protestiavaldused pensionireformide vastu. Ta ikka pidi üle küsima kaks korda, et kas need ikk on lihtsalt protestiavaldused ja kas need jäävad rahumeelseteks. Naeratades kinnitasin talle, et need jäävad rahumeelseteks, kuid ise mõtlesin, et mingit garantiid sellele olla ei saa - see seal tänavatel oli mass, mida võib vaid väga väikseste jushuslike sündmustega väga suurelt mõjutada, aga kas meid ootab Kreeka- seda ma küll ei usu. Laupäeval toimus suurem protestimarss mööda peatänavat linna keskväljakule. Ma ei kujuta ette kui palju rahvast sellest osa võttis, kuid inimeste kolonn oli igaljuhul nii kolm-neli kilomeetrit pikk, kõik vist keskväljakule ei jõudnudki. Kanti igasuguseid Sarkozy, reformide, mustlaste väljaviskamise vastaseid loosungeid, kohal oli ka Prantsuse kommunistlik partei punalipuga ja Che Guevara piltidega. Linna keskväljakul kogunesid ühendused oma spiikerite ümber ja spiikerid pidasid kõne või laulsid ja kogu kuulajaskond kas kiitis häälekalt kõne heaks või laulis kaasa. Suurema kära tekitamiseks mängiti autodest valju muusikat - reform pensioniea tõstmise vastu ja autodest tuleb Papa l'Americano (klubimuusika) no andke andeks. Parema efekti saavutamiseks tulb tekitada palju tossu ja midagi põlema panna, selleks kasutati mingisuguseid hiigelsuuri tordivukaane meenutavaid punasel leegil põlevaid tõrvikuid. Igal juhul sai mõneks tunniks kohutavat kära ja siis läks kõik jälle rahulikult laiali. Samas kui aus olla, siis kui välja arvata need kolm loengut, pole streik minu elu siin küll väga mõjutanud, olen pidanud paar korda linnast jala koju marssima, kuna metrood ei ole, aga katastroofi veel ei ole.

Eile õhtul olid minu vanatädikesel külalised - ta ei olegi päris antisotsiaalne ega elagi vaid telekale. Igal juhul korraldas see tädikene neile siis pidulaua ja ka mina olin kutsutud - jälle üks tasuta õhtusöök. See tädikene vist kavatses neile mingi juustueri korraldada. Eelroaks olid mingid juustupallikesed, mis küll ei haisenud, kuid maitsesid kohutavalt, ning vutimunad - maitsevad nagu tavaline kanamuna. Siis tuli sink juustuga - juust tuli mingisuguses juustusulatusmasinas enne üles sulatada ja siis singile valada - seal oli erinevaid juustusorte, midagi pipraga ja midagi, mis täitis kogu toa kõige jubedama juustuhaisuga, mida ma kunagi tundnud olen. Ainus kord kui ma olen olnud õnnelik selle üle, et mul on nohu ja ma ei tunne hästi lõhna, teisi külalise ei tundunud see hais heidutavat, kuid tuleb mainida, et kogu kupatus maitses väga hea. Siis tuli pearoog- juustusnitsel hanemaksaga - nu mulle ei maitse hanemaks, aga viisakusest tuli seegi ära süüa. Mis te arvate, mis oli magustoiduks - õige juust. Fromage Blanc - valge juust (ma ei tea teisiti tõlkida) koos Crème Fraiche' iga (nu see on siis rõõsk koor?), millele tuli maitsestamiseks lisada suhkrut. Nu igal juhul oli üks juustupidu.

Aga teie, kallid lugejad, võtke üks amps juustu ning püsige ikka lainel ja kohtume järgmisel nädalal kui ma just oma streigimeeleolu kuidgi muul viisil väljendada ei kavatse.

Le rugby

Rugby matchi vaatamas.

La Bastille

Meie olemegi vahvad vandersellid.

dans la ville, dans les montagnes.

Mägedes ja eemal siiski veel paistmas linn.

randonnée

Vot sellist ronimist tegime mägedes, enamus rada oli selline tõus kivide vahel.

La Bastille

Nu kahjusk tuleb välja, et kindlusest mul korralikku pilti polegi, aga siin on kindluse sisemuses võimalik näha kahurilaskeavasid...

La ville - Grenoble

Vaade linnale kõrgelt mägedest.

Les Alpes

veel kulunud Alpe!

Conqurer

Siin olen ma selle kindluse äärel, peab mainima, et mu reisikaaslased arvasid, et ma olen pisut hull kui ma selle ääre peale ronisin, kuna selle taga laiub päris kõrge kukkumine (mitte küll päris maapinnani, vaid teise kindluse astmeni.

Les Montagnes

Sellised on vanad ja kulunud tippudega mäed Alpides.

Téléphérique

Siin on näha see Gondola, millega me sõitsime üles kindlust vaatama, taamal -küll usus- võib näha kõrgete mägede kontuure.

Grenoble linna arhitektuurinäide.

La sortie - Grenoble

Hei blogilugejad, mina jälle siin jälle uute lugudega. Kõigepealt vaatame üle veel kord administratiivse külje - mul on nüüd lõpuks ka see pangakaart, mida mul vaja ei lähe, aga vähemalt ei pea ma nüüd enam panka külastama. Igal juhul oli sellegagi oma keeruline lugu ja tuleb tõdeda, et vaid oma õigusi nõudes ja piisavlt edukalt vingudes on võimalik siin asju korda ajada, see selgitab muidugi ka minu prantsuse keele õpetaja korduvaid selgitusi, et prantslaste rahvussport on vingumine. Kohe selgitan teile lähemalt - läksin siis nii oma mitmekümnendat korda minu siinviibimise jooksul panka, et oma kaarti kätte saada, mis pidi valmis olema juba 15. septembril, aga pangas soovitati mulle pidevalt peagi tagasi tulla, kuna kaardi valmistamine võtvat veel aega, siis leiutasid nad, et peavad mu aadressi kindlaks tegema, et ma ikka kusagil elan (ja mitte silla all). Aadressi kindlaks tegemine tähendas, et nad saatsid mulle kirja koju, millele ma pidin allkirja andma ja siis see allkiri pidi panka jõudma, ma andsin seda allkirja kolmandat korda (esimesel korral suutis seda minu eest kogemata mu vanatädike) ja postkontor suutis kolmandat korda selle kirja ära kaotada, (aga see kiri, millele vanatädike allkirja andis jõudis küll ilusasti panka). Nii siis sel viimasel korral üritasid nad selgitada mulle, et neil on ainult see vanatädikese allkirjaga kiri ja nad ei saa mulle anda kätte pangakaarti enne kui neil pole minu allkirjaga kirjakest ja nad tahtsid mulle jälle kirja koju saata, ma siis selgitasin neile, et ma olen juba kolmandat korda seda allkirja andnud ja et ma tõesti ei tea, mis sellest postkontoris edasi sai. Siis selgitasid nad mulle, et ma olen võõramaalane (étrangère/foreigner) ja minu aadress tuleb ikka kohe kindlasti selgeks teha, ma pole ühegi ametniku peale niimoodi vihastanud, aga see prantsuse tädikene, kes mind seal võõramaalaseks nimetas lihtsalt sundis mind talle selgeks tegema, et ma olen euroopa liidu kodanik ja võin elada kus tahan ja ikka taotleda pangakaarti ning tegin talle selgeks, et ma nüüd lähen lihtsalt teise paka ja ta võib selle kaardiga teha, mis tahab. Selle peale tõi tädikene välja selle kirja, kus peal oli vanatädikese aadress, palus mul sinna oma allkiri ka peale kirjutada ja- oh imet - siis otsis ta kusagilt sahtlist lagedale mu pangakaarti ja ma võsin selle täitsa vabalt oma valdusse saada. Ma ei kujuta ette kui kauaks ma oleksin jäänud panka külastama kui ma oleks neile jälle nagu tavaliselt naeratades öelnud, et ma mõistan teie viivitusi. Nüüd ma luban teile, et rohkem ma enam pangast ei kirjuta, igal juhul mitte enne kui ma seda pangakaarti sulgema lähen, aga mainima peab, et lisaks parima kirjasõbra tiitlile kuulub pangale nüüd ka parima sõnumisaatja tiitel - igal reedel kell 8. hommikul saadab pank mulle sõnumi teavitamaks mind, et ma pole pangas ühtegi tehingut teinud - vaat kui tore siis!

Administratiivse külje pealt veel seda, et nüüd on mu tunniplaan lõplikult paigas - oma viimaseks loenguks valisin ma maailmamajanduse geostrateegia ja sellega kokku võtan ma siin viit loengut. Prantslased tavaliselt võtavad rohkem loenguid, tuleb mainida, et süsteem on siin samasugune nagu Eestis - professorid peavad loenguid ja siis lõpus on eksamid, on muidugi ka eraldi loengud, mida siin kutsutakse conférence de méthode, mis tähendab, et tudengid peavad seal rohkem oma arvamust avaldama ja tegeme presentatsioone. Mis oleks veel erinevat Eesti loengutest - võibolla see, et kui professor loengu lõpus küsib, et kas kellelgi on küsimusi, siis, teate küll, Eestis saabub see piinlik vaikus, mille jooksul enamik tudengitest ja professor kaasa arvatud ei saa aru, miks see küsimus üldse esitati, kuid siin on lugu hoopis vastupidine, pigem nagu Ühendriikides, et kõigil on küsimused ja kõik tahavad neid esitada ning professor peab pigem vabandama, et no see olgu nüüd viimane küsimus, kuna uus loeng tuleb kohe peale. Lisaks selgitavad professorid siin kõike hea meelega ja ei sõima õpilasi lollideks, kui need midagi ei tea ja küsimusi esitavad, ega suhtu ka üleolevalt õpilastesse.

Aga täna räägime veel mitmekülgsest Prantusmaast, nimelt viimaks sain ma üheks päevaks Lyonist eeamle. Võtsime koos kahe sakslase ühe itaallanna ja ühe leedu tüdrukuga ette tripi Grenoble'sse. See on suuruselt ehk Tallinnaga võrdne linn 100 km kaugusel Lyonist ning mis kõige tähtsam, see on Alpide pealinn - see asub kõrgel mägedes , Alpides. Võtsime siis ette rongireisi 1h 30 minutit väikeste prantsuse mägikülakeste vahel, kus kas laiusid viinamarjaistandused ja mida enam Alpide kõrgustesse, seda rohkem hakkas näha olema lambakasvatajaid. Grenoble asub mägedevahelises orus ja seda ümbritsevad pea igast küljest suured mäemassiivid, oma kulunud kaljuste tippudega, ning taamal võib näha igilumega kaetud valgeid mäetippe, mille hulgast võib ühena ära tunda ka Alpide kõrgeima tipu Mont Blanci. Grenoble on samuti pika ajalooga linn, rajatud keskajal ning selle arhitektuuris on enamus keskaega ning kõik ajastud koos Suure Prantsuse Revolutsiooniga väga hästi näha, ühe tänapäeva tippsaavutusena võib selles linnas leida ühe väiksemamõõtmelise tuumaosakeste kiirendi (suurim CERN asub siis Šveitsis). Lisaks asub ühe kulunud mäe jalamil, küljel ja tipus korralik kindlustus, mida kasutati juba 14. sajandist alates end vaenuliku Savoia territooriumi vastu kaitsmiseks ning mis leidis rakendust hiljem nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas. Seda päris võimsat kaitseehitist saab külastada, sõites mäetippu suusalifti meenutava gondliga (prantslased nimetavad seda téléphérique) ning muidugi nüüd rahuajal on sinna rajatud muuseum, mida saab samuti külastada. Prantslaste üheks lemmikspordialaks on randonnée - ehk siis matk mägedes, mis võib kesta ühest tunnist kuni ühe nädala või kas või ühe kuuni, kui kellelgi peaks viitsimust jaguma. Selle sama kindluse tagant pääses väikesele matkarajale mägedes, nii siis võtsime meiegi ette tunnise matkakese mägedesse. Peab tunnistama, et mulle täitsa meeldivad randonnée'd, on väga tore turnida väikesel matkarajal puude ja põõsaste vahel, mis vahelduvad lagedate väljakestega, kust võib heita pilgu maalilisele mägimaastikule, et siis taas sukelduda mägipuude vahele, mis on vaid veidi kõrgemad kui su peanupp, kuid pakuvad päikeselisel päeval siiski varju. Me muidugi suutsime valida raja, mis oli mõeldud veidi seiklushimulisematele matkajatele ja millel tuli tõesti veidi ronida ja mille kohta hiljem üks prantslasest matkaja ütles, et see olla turistide jaoks ikka veidi ohtlik, samas oli võimalus valida ka juba ette sillutatud laia matkarada, kus ronimine polnud ette nähtud ja matkajad võisid lihtsalt nautida jalutuskäiku mägedesse varustatuna kepikõnni keppidega. Tol õhtul korraldati kindluses mingisugune suurem pidu bändidega ja puha, kahjuks pidime lahkuma enne pidu, kuid päris vahva oleks osaleda sellisel peol kõrgel mägedes.

Viimase peatükina räägiksin täna veel veidi ka spordist, nimelt käsin ma täna vaatamas üht rugbi mängu, mängisid Lyon Lou ja Grenoble. Ma ei teadnud enne rugbi mängust suht midagi, aga prantslased selgitasid mulle hiljem ka reegleid, aga mängule sai peamiselt mindud, kuna ma sain ühe toreda prantslase kaudu tasuta piletid. Igal juhul oli rahvast väga palju ja mulle tundus, et ma olin ainus, kes reegleid ei teadnud, kui Ühendriikides minnakse spordiüritust vaatama pigem selleks, et seltskondlikult aega veeta ja sõpradega millest iganes rääkida, siis pranbtslased vaatasid innukalt mängu ja elasid sellele kaasa ( väravas jagati kõigile kodumeeskonna logoga lipp, et ikka rohkem oma meeskonda toetada), ning need prantslased, kellega ma sinna läksin ei tahtnud kuidagi mängu ajal mulle reegleid selgitada, kuna see pidavat segama mängu jälgimist. Igal juhul oli mängu vaatama tulnud nii väikeseid lapsi kui ka eakaid vanadaame. Igal juhul peab mainima, et see oli tõenäoliselt ka viimane kord kui ma rugbit vaatama lähen, sest see lihtsalt ei ole minu mäng, enamuse ajast istuvad mehed puntras keset väljakut ja pall on kusagil nende all peidus, või siis üritavad nad palliga meest platsile pikali saada ja tõenäoliselt viibis platsil korraga kõige kauem aega meedik, kes neid pikalitõmmatud mehi aidata üritas, ainus asi, mis oli vaatamist väärt oli audist pallide püüdmine - seda tuleb teha õhust ja selleks tõstavad meeskonna mängijad ühe mängija õhku -tõesti vahva, kuidas nad palli nii kätte saavad!

Aga lõpetame tänaseks siis selle grafomaania sellega, et siin on endiselt ilus ilm, temperatuur püsib 20-24 kraadi vahel, ööseks langedes nii 16-18 peale ja päike paistab veel ka, teie, kallid blogilugejad, hoidke saapad porist puhtad ja püsige ikka lainel!

Lyon la ville!

Taaskord näitamks teile Lyoni linna võlu, kõrgel mäe otsas võite näha Basilique de la Fourvière' i, mina olen teise mäe otsas Lyoni vanalinnas.

Reggae gratuite!

Me käime väga tihti väikestes baarides kuulamas erinevaid tasuta kontserte, see on siin hästi populaarne, igal nädalavahetusel võib leida kusagilt baarist mõne tasuta kontserdi ja baarid on siis tavaliselt rahvast täis,muidu väiksemad kui Zavood, aga intrejörilt täitsa Zavoodid.

Pour les retraités!

Protestirongkäik pensionireformide vastu! Prantsuse valitsus nimelt võttis vastu seaduse pensioniea pikendamise kohta 60lt aastalt 62le aastale. Protestimarsist võttis Lyonis osa nii 10.000 inimest ja samasugused protestimarsid leidsid aset 2.oktoobril kõikides suuremates Prantsuse linnades, aga ka näiteks Belgias.

Intégration - Mul on nüüd ametlikult prantslasest sõber

Mul on viimaks käes mu tudengikaart ja olen ametlikult Science Po Lyoni nimekirjas. Et siis tere taas, mu kallid lugejad, keda endiselt huvitab minu elukäik Lyonis. See nädal märgib ühtlasi esimese kuu möödumist minu Lyoni ja Prantsusmaale saabumisest ja sellega jääb mulle veel tinglikult neli kuud siin prantslasi ja prantsuse keelt tundma õppida. Ma juba alustasin rõõmsa remargiga, et olen viimaks kätte saanud oma tudengikaarti - Ühendriikides võttis tudengikaarti tegemine aega ehk kaks päeva, siin pea terve kuu ja kõigil tudengitel pole siiani veel seda kaarti käes. Välistudengitele mõeldud kirjas märgiti ära terve portsjon dokumente, mida pidi kooli nimekirja sissekandmiseks vaja minema, kuid lõpuks vaatas tudengikaarte väljastav tädikene vaid passi üle ja sellega oli dokumentatsiooni osa lõppenud, aga sellegipoolest pidime ootama kuu aega, et üks tädike suudaks korra meie passi vaadata. Igal juhul nüüd on mul tudengikaart ja ma sain lõpuks ära teha oma ühistranspordi kaarti (1h järjekorras ootamist, sest kõik soovivad just kuu alguses ühistranspordi kaarti teha) ning saan täieõiguslikult nautida tudengitele kehtivaid soodustusi - mõningaid soodustusi muidugi suutis ka katta ISIC tudengikaart, mida prantslased küllaltki arvestavad. Peab siinkohal veel mainima, et pank on aeglasem oma dokumentatsiooniga kui kool ja pangakaarti mul endiselt pole, aga pank on siiski siiani minu parim kirjasõber ja jätkab ustavalt mulle uudiskirjade saatmist, ning teatab mulle isegi seda kirjalikult, et ma pole möödunud kuu jooksul ühtegi tehingut teinud!

Aga võibolla huvitab kedagi ka, mis aineid ma koolis võtma hakkan, tuleb tunnistada, et tänase seisuga ei ole mul veel terve tunniplaan paigas, aga kindlad on neli ainet - Rahvusvahelised kriisid ja nende lahendamine, Prantsusmaa poliitiline ajalugu aastail 1940-1962, Araabiamaade poliitiline ajalugu 20.sajandil, Ühendriikide presidendi institutsioon ja lõpuks pean veel valima kas võtan Maailmamajanduse geostrateegia (see ei ole parim tõlge, aga inglise keeles oleks see aine Geostrategy of the world economy) või Prantsuse revolutsiooni ajaloo, mille professor etendab revolutisooniaegseid tegelasi, et meile paremini revolutsiooni selgitada, homme-ülehomme peaks tegema lõpliku otsuse ja siis muidugi on mul veel seal kusagil prantsuse keele loeng. Ja siis veel võrkpalli trenn, sel nädalal oli mul ka esimene võrkpalli trenn - mina jäin väga rahule, meid on küll palju, aga saame teha erinevaid harjutusi ja mängida ka ning mulle väga meeldib, et treener eelistab kolmest mängu.

Aga nüüd võibolla huvitavamate teemade juurde, pealkirja sai kirjutatud, et mul on nüüd ametlikult prantslasest sõber, kohe selgitan. Nii nagu ühendriikides, nii on ka siin koolipoolne programm, kus välistudengitele määratakse kohustuslik "sõber" - isik, kes peaks suutma välistudengeid aidata nende küsimustega kooli kohta või ükskõik millisel teemal. Neljapäeval saime siis kõik endale "sõbrad" - minu "sõbra" nimi on Lucie ja ta on pärit Lyonist ning teinud oma vahetusaasta (mäletate ehk veel, et Science Po üks reegel on, et kolmandal aastal peavad kõik tudengid minema välismaale õppima, või vähemalt teise kooli) Hiinas. "Sõpradele" anti ka kohe esimene ülesanne, nad pidid oma oolealustele toreda õhtu korraldama, et siis neljapäeva õhtu veetsin ma koos prantslastega ühe minu "sõbra" sõbra korteris arutades aktuaalsete poliitiliste probleemide üle. Prantsuse tudengid on väga huvitatud poliitilistest vestlustest ( mitte ainult Science Po tudengid, vaid tudengid üldiselt) ning neil on alati kõige kohta oma arvamus või väljakujunenud seisukoht. Noored kuuluvad väga tihti mingisugustesse poliitilistesse ühendustesse - rahvuslikult meelestatud parempoolsetest kuni kommunistideni välja, ning nad korraldavad väga palju poliitiliste debattide õhtuid. Selleks, et me paremini oma "sõpradega" tuttavaks saaksime, korraldas kool muidugi õhtu ööklubis. Ma olen siin kolm korda suutnud minna ööklubisse ja see ei ole kõige parem elamus - täiesti kindel on see, et 2ominutit kuni 1h tuleb seista järjekorras, et pääseda ööklubisse sisse, siis tuleb seista järgmised 20 minutit järjekorras (kus kõik üritavad sinust ette trügida, kaotades järjekorra kuju ja lihtsalt pressides end letile lähemale), et ära anda oma kott ja üleriided (siin on kohustuslik käekott ja üleriided garderoobi ära anda), lisaks on ööklubi rahvast pilgeni täis, nii et tegelikult on täiesti võimatu tantsida ilma, et sa kellelegi varbale ei astuks või kusagilt küünarnukiga pähe ei saaks, ning kohati tekib tantsupõrandale kummitoa efekt - teate küll seda mängu, kus mingit osa mägijatest teise vahel lihtsalt edasi tagasi tõugatakse.

Laupäeval toimus siis suurem pensionireformide vastane meeleavaldus rongkäiguga, millest võttis osa nii 10.000 inimest - rongkäik, mis tegelikult ei muuda midagi, sest pensionireform võeti juba vastu, ainus, mida nad teha suudavad on kaotada parempoolsete populaarsust ja vasakpoolsetele rohkem hääli juurde püüda, kuid järgmistel valimistel võib see olla otsustav. Igaljuhul oli pool linna liiklusest blokeeritud ja rahvas kogunenud rongkäiku vaatama, prantslased ikka viitsivad midagi ette võtta. Lyoni prantslaste lemmik sõiduvahend on kindlasti tõukeratas, pea igal Lyoni päriselanikul on tõukeratas, sellega sõidavad nii lapsed, kes teevad nendega ka trikke, noored, kes tulevad sellega kooli, täiskasvanud, kes kasutavad seda nii vabal ajal sõitmiseks kui ka tööle minekuks ja sealt tagasitulekuks - täiesti tavaline on ülikonda riietatud mees, kes hommikul tõukerattal tööle kiirustab - ning tõukeratastega vuravd ringi ka pensionärid - täiesti normaalne nähtus on 70-80 aastane vanapapi või vanadaam tõukerattaga mööda linna ringi sõitmas.

Ja nüüd järgneb see, mida ma kutsuksin "minu vanamutikese nurgake", ehk siis me räägime jälle vanatädikesest, kelle juures ma elan. Lyonis algs nimelt kinonädal - väga kuulus üritus siin, kuna ühed esimesed kino asutajad vennad Lumière' id on pärit just Lyonist ning viimast Lyoni kinonädalat (eelmisel aastal siis) käis näiteks külastamas Clint Eastwood isiklikult. Muidugi kavatseb mu vanamutikene sellest kinonädalast osa võtta ja seekord tahtis ta välja uurida, kui palju mina kinost tean. Ta siis uuris igasuguste filmide kohta ja päris kui palju ma ikka kinos käin ja mida ma vaatamas olen käinud, nüüd siis järeldused milleni mu vanamutikene jõudis - minul ja ühtlasi ka kogu eestalstel (paratamatult olen mina talle kõikide eestlaste esindajaks) puudub täielikult korralik kutuuriline taust ja tõenäoliselt keelab meie valitsus kinodes väärtfilmide näitamise, kuna ma ei tundnud kõiki neid filme, millest ta rääkis - kohe täitsa häbi hakkas, et no olengi kultuuritu ja ei aidanud ka see, et selgitasin talle, et ma pole küll kõiki filme näinud, aga samas olen ma pea kõiki neid raamatuid lugenud, millest tema on filmi näinud. Lisaks sööb minu vanamutikene siin nagu restoranis, et siis kõikide söökide jaoks on tal kindlad söögiriistad ning ta ei suutnud jälle aru saada, kuidas ma küll võin lihakahvliga kala süüa - taas kord puudub minul ja mis kahjuks kõige halvem ka kogu eestlastel (sest ma olen endiselt ainus kõigi eestlaste esindaja talle) korralik söögikultuur.

Aga lõpetame veel suurema kultuuritusega ja mainime, et minu kõrvaltänavat, mida mööda ma vahel koju tulen võib kutsuda punaste laternate tänavaks, olin seal küll paar korda näinud õhtuti veidi prostituudi välimusega tüdrukuid tänaval seismas ja siis olin näinud veel kummalist nähtust, millele ma alguses pihta ei saanud - nimelt mitmel korral õhtul mööda seda tänavat koju tulles märkasin tänava ääres pargitult valgeid furgoone, mille armatuuril põlesid küünlad ja mille roolis istus alati mõni väga üles löödud naine- kuni lõpuks üks minu koolikaaslaseid, kes elab ka slle tänava lähedal, selgitas mulle et need on prostituudid oma liikuvate bordellidega. Aga olgu lõpetame tänaseks ja järgmine kord räägime ehk juba Grenoble'st või mõnest teisest paigast, kui mul viimaks õnnestub mõnele tripile minna. Ilm püsib siin veel soe ja päikesepaisteline, täna oli isegi 25 kraadi sooja, teie aga püsige lainel ja ärge sügismasendust saage! à la prochaine! - järgmise korrani siis!