Jõuluvana suusakeskuses!
Monday, December 27, 2010
Les vacances dans les montagnes!
Heipa, kalid lugejad, taas on möödunud nädal ja ehk veidi rohkemgi, aga seekord on mu vabanduseks väikene puhkusreis mägedesse, kus lihtsalt ei olnud internetti, aga alustame siis algusest. Minu vanatädikene ja tema tütar leidsid, et oleks väga vahva veeta jõule mägedes suusatades, või nu vanatädikene kujutas pigem ette, et tema jalutaks mägedes ja hingaks värsket õhtku ning tütar kujutas ette enam-vähem midagi sarnast, kuhu mahuksid ka kohvikud. Sellest plaanist sai ka asja ning sõitsimegi eelmisel laupäeval mägedesse, suusakseskusesse nimega Chamrousse, mis asub väga lähedal (30km) linnast nimega Grenoble, millest ma olen juba varem blogis rääkinud. Seega jäime endiselt meie nn maakonda või cantonisse, nimega Rhône-Alpes. Mägedesse sõitsime vana Renault'iga, millel ei töötanud soojustus, aga õnneks ei olnud minnes ilm väga külm - temperatuur jäi ikka veel plussi poole ja tee mägedesse polnud ka liiga lumine, kuigi pidime autole ketid rehvidele panema. Meie seltskond sai viie liikmeline - mina , vanatädikene, tema tütar, tütre poeg ja tütre sõbranna ja muidugi ka vanatädikese koer. Mina veetsin kõik päevad 9st 5ni mäel ja nautisin lumelauasõitu. Chamroussi näol on tegemist täiesti arvestatava suusakeskusega - laskumisi on piisavalt ja enamus laskumisi jääb nii 1,5 ja 2 kilomeetri peale. Pikim laskumine, mis oli üle 3kilomeetri oli lume nappuse tõttu suletud. Kogu põhja Prantsusmaad on halvbanud lumetormid, mida olete kindlasti telekast näinud ja mis taas kord hoiavad prantsuse lennukid maas ja rongid liiklusest väljas, kuid alpides valitses eelmise nädala alguses veel lumenappus, mis soojade ilmade tõttu (7 kraadi 1750 meetri peal ja 0 kuni -2 kraadi 2250 meetri peal) aina süvenes, ning mida enam laskumisi lumenappuse tõttu suleti, seda enam hakkasin kartma, et kogu keskus tuleb nädala lõpuks sulgeda. Jõulud suusaeskuses on midagi väljaspool traditsiooni (prantslased eelistavad jõulud veeta kodus pereringis jõuluõhtusööki nautides nii nagu eestlasedki seda teevad) ja seetõttu polnud suusakeskus ka üle rahvastatud, ehk kokku vaid mõnisada inimest keskuse peale. Minu vanatädikene aga mägdesse jalutama ei jõudnudki ja kohvikute ning teleka kanalite nappuse tõttu otsustas ta kogu oma puhkuse sisustada söögitegemise ja appartementi koristamisega. Jõulude puhuks oli suusakeskusel eraldi jõuluprogramm - lapsed said ehitada lumelinna ning kõik soovijad võisid õhtul uisutada suurel uisuplatsil Michael Jacksoni lugude saatel ning muidugi mis peamine -suusakeskust külastas ka jõuluvana. Kõigepealt laskus mööda suusakeskuse peanõlva otse väikesele peaväljakule terve rida tõrvikutega varustatud ning punasesse riietatud suusainstruktoreid, moodustades mööda nõlva laskuva tõrvikutulede ussikese. Tõrvikute ussile järgnes muidugi jõuluvana oma saaniga, mida vedasid traditsiooniliste põhjapõtrade asemel kelgukoerad. Jõuluvana oli muidugi varustatud suure kotitäie kommidega, mida ta lahkelt jagas nii suurtele kui ka väikestele ja kõik soovijad võisid jõuluvanaga pilti teha ( Jõulude puhul oma fotokaga ja täiesti tasuta ning jõulumees oli rõõmsalt nõus tund aega poseerima). Kui jõuluvana liialt läbi kallistatud sai, lasti suusakeskuse kohale korralik ilutulestik jõuluvärvides - roheline, punane, violetne ja kuldne nig kogu ilutulestiku saatel kadus jõuluvana lihtsalt ära - vist lendas tagasi põhjapoolusele, igal juhul ei näinud keegi tema kadumist. Hiljem sõime kogu seltskonnaga jõuluõhtusööki - grillitud pärlkana ning hautatud liha koos hautatud herneste ja porganditega ning magustoiduks õunakook ja šokolaadi puding - igal juhul söömaaeg oli vägev, kuigi seda tumestas veidi fakt, et vnatädikene ja tema tütar jõid end veidi purju ning läksid tülli selle üle, et jõuluõhtu ikka pole perfektne, kuna lauakaunistused on valesti asetatud ning jõulukuusk jäi koju, nutsid väheke ja siis leidsid, et jõulud ise on ikka toredad. Prantslastel on komme oodata 24. detsembri keskööni vastu 25. detsembrit ning siis jagada kingitusi ja soovida (rohkete põsemuside saatel) ilusaid jõule - joyeux noël.
Kui ma esimestel päevadel muretsesin lumenappuse üle, siis viimastel puhkuse päevadel muretsesid teised lumerohkuse üle - kahe päevaga nimelt sadas poole meetri jagu lund maha. Muidugi need kaks päeva olid suusakeskuses lumetormi tõttu suhteliselt rasked sõita. Udu ja lumesaju tõtu oli eelviimasel päeval nähtavus väga kehva ja ma suutsin rajalt kõrvale sõita ning metsas ära eksida ning jõudsin välja 500 meetrit suusakseskusest allpool ning pidin muidugi need 500 meetrit tagasi rõõmsalt üles tagasi ronima. Kui ma oma vanatädikesele mainisin, et ma ära eksida jõudsin, siis väitis too mulle, et need Ida - Euroopast tulnud inimsed on kõik nätukene hullud ja peavad endale alati tõestama, et suudavad loosusest üle olla. Üldse ei suutnud ta mõista, kuidas ma kõik päevad hommikust õhtuni suutsin mäel veeta ning seda isegi -10 kraadi juures, kuna mutikese tütar küll oma poega -10 kraadi juures üle 2 tunni väljas ei tahtnud hoida. Kui ma leidsin, et eelviimasel päeval olid sõidutingimused hoolimata lumerohkusest kehvad, siis viimasel päeval muutus udu nii tihedaks, et üle meetri polnud midagi näha - hoiatussilt suusalifti kõrval väitis, et nähtavus on lausa null, ning keskus jäi suhteliselt inimtühjaks. Mina tüüpilise Ida-Eurooplasena siis üritasin veel mõnede vaprate prantslastega ikka endale tõestada, et suudan loodusest üle olla. Ennelõuna veetsin koos kahe trikisuusatajaga, kes olid keskuses tööl ning teadsid laskumisi vist peast ning aitasid mind kohtadest, kust ma lauaga üle ei saanud üle vedada ning pakkusid mulle teed ja mandariine. Peale lõunat otsusatsid nemad ja vist enamus täie mõistuse juures sõitjaid alla anda ning koju minna. Mina läsksin aga veel gondliga üles, ning üritasin leida mõnd rada mäst alla. Lumesaju ja udu tõttu ei suutnud ma vahet teha, kust lõpeb mägi ja algab taevas, kohe mitte midagi ei olnud näha, ainus asi, mida ma tol hetkel teadsin, oli, et ma ei tohi laskuda vasakule poole, kuna see viiks mind tsivilisatsioonist eemale tupikusse ning tähendaks korralikku mäest üles ronimist. Pärast sõitmist suurde lumevalli ei suutnud ma muidugi enam eristada kummal pool on vasak ja kummal pool parem nõlv, ning veetsin pool tundi otsides mõnd rajamärgist või mõnd teist sõitjat, kellelt võiks teed küsida. Täitsa siilike udus lootusetuse tunne tekkis, ning ma pole veel olnud nii õnnelik leides üht punast keppi lumme torgatuna - see tähendas, et olin leidnud mingi raja, mida mööda sai alla laskuda, rohkem ma tol päeval enam mäe harjale ei tõusnud, loodusest ikka üle olla ei saa.
Ka suusakeskusest ärasõit oli omamoodi katsumus, kuna üleval mägedes oli külma -15 kraadi ringis hommiku poole ja meie autol puudus soojendus, siis tähendas see muidugi seda, et me kõik panime endale hommikul täieliku suusakostüümi selga, mitu paari sokke jalga ja kindad kätte ning istusime autosse, valmis mäest alla sõitma. Lumi oli aga paraku muutnud kitsa ja kurvilise mägitee suheliselt libedaks ja keeruliseks alla laskuda. Pealegi oli meie auto kattunud korraliku lume ja jäite kihi alla ning soojenduse puudumise tõttu suutsime esiklaasi vaid juhile nähtavust võimaldava laigu kraapida ning ka vasaku peegli nähtavaks muuta. Mutikese tütar, kes muidu pidi autot juhtima hakkas nutma, et tema selle autoga küll mäest alla ei sõida ning soovis tellida puksiiri, mis oleks meile maksa läinud veel 100 eurot lisaks. Jättes mainimata fakti, et Eesti on täiesti tasane maa, ütlesin vanatädikese tütrele, et Ida-Euroopas ollakse harjunud sõitma jäites aknaklaasiga lumistes tingimustes ja et ma võin ise mäest alla sõita. Kuna ka vanatädikese tütar väga puksiiri eest maksta ei tahtnud, siis sõitsin ma selle autoga vaid maksimaalselt 40 km/h vanatädikese ja tema tütre vahelduva kiljumise ja juhendamise saatel mäest alla, kus plusskraadid meie auto esiklaasile jälle nähtavuse tagasi andsid. Vanatädikene ja tema tütar pidid tunnistama, et Ida-Euroopa inimestel on ikka head närvid, julgust ja auto juhtimise oskust ja seekord ei tulnudki midagi negatiivset Ida-Euroopa aadressil, ning vanatädikene tegi mulle lõunasöögi välja. Igal juhul oli mul vägagi põnev ja seiklusterohke koolivaheaeg. Teile soovin ma head vana aasta lõppu ning püsige ikka lainel ja näeme juba uuel aastal!
Wednesday, December 15, 2010
Fête des Lumières - la fontaine.
fotoka tõttu jäävad pilt häguseks aga reaalselt võib näha 3D kujutist tõusmas purskkaevust.
Fête des Lumières - la fontaine.
See purskkaev ei ole tegelikult üldsegi värviline, aga laserite abil on ta tehtud väga kauniks ja värviliseks, kahjuks saan siin edasi anda vaid pildi, kuid tegelikkuses värvid vahelduvad muusika saatel.
Lyon - la grande roue!
Traditsiooniline vaateratas reakoja platsil jõulude ajal kõikides Prantsuse ja Belgia suuremates linnades. Fête de Lumières'i puhul näidati selle keskel lühifilmi nagu näha võib, peo ajaloost.
Lyon - la neige!
Eestis täiesti tavaline kogus lund, aga Lyonis suutis see terve ühistranspordi liikluse seisata.
Fête des Lumières - les examens!
Tere mu kallid blogilugejad, kes veel alles jäänud on ja viitsinud juba kolmandat pühapäeva järjest lootusrikkalt minu blogi uusi sissekandeid oodata. Ma vabandan kõigi oma lugejate ees - aga minu viimased kolm nädalat - jah ma ei ole kolm nädalat midagi kirjutanud- on olnud väga kiired. Käes on ju eksamite aeg, ma saan aru, et vaid need lugejad, kes ülikoolis käivad said aru, et tegemist pole vast mingi õnnetusjuhtumiga vaid lihtsalt tüüpilise sessiga. Kallid tudengid, siinne sess on kohati hoopis midagi muud, kui Tartus ja tuleb mainida, et Tartus on asi mõneti mõistlkum ja igal juhul rohkem organiseeritud. Sel nädalal oli mul kolm eksamit - järjest esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Samas on viimane nädal enne jõule ka nn la semaine de rattrapage - ehk siis kõik loengud, mis semestri jooksul on pidamata jäänud tuleb sel nädalal järele teha, koos eksamitega muidugi. See tähendab et kõige hullema variandi puhul saad sa kõigepealt minna loengusse ja siis kohe kahe tunni pärast lähed sama aine eksamit tegema, kuna nii on ette nähtud -paras segadus igal juhul. Mina ei saanud minna kahte viimsesse loengusse kahe aine puhul, kuna need kattusid mu teiste ainete eksamitega ja siin ei ole meie Tartu ülikooli luksust, et võid ise endale eksamiplaani sättida, tuleb teha nii nagu administratsioon ette näeb. Aga administratsiooni juhib ju muidugi endiselt see tore tädikene, kes meile mingit informatsiooni aasta alguses anda ei suutnud ja nii siis tuligi välja et eile õhtul avastasin mina ja sama kehtib ka ainet andva professori kohta, et järgmisel päeval on loeng. Aga IEP ja prantsuse administratsioon on lihtsalt nii legendaarselt saamatud ja keerulised, et sellel ma rohkem blogi lehekülgi/ ridu ei raiskaks. Eksamid ise ei olnud väga keerulised, või nuh kui ma oleksin olnud prantslane, siis võinuks öelda, et sama tase, mis Tartu Ülikooliski. Aga muidugi on kõik prantsuse keeles - mulle oli see esimene kord kirjutada eksamit prantsuse keeles, või tegelikult meenub, et varem olen ma üldse vaid kaks esseed kirjutanud ja nüüd siis kohe eksamid, aga eks näis, kuidas ma hakkama sain - ei kujuta ette kui kaua võib tulemuste teada saamine aega võtta ja kus üldse tulemusi teada saab, sest viimasest loengust saime lugeda facebookist, et kusagil ta hommikul kella kaheksa paiku peaks toimuma. Kui keegi tahab sessi ja eksamite kohta rohkem teada saada, siis võib küsimusi julgelt esitada, liiguksin selle suhteliselt külmavärinaid tekitava teema juurest teise põhjuse juurde, miks ma eelmisel pühapäeval oma blogi ei täiendanud - nimelt käis kogu mu pere mul Prantsusmaal külas. Kuna Lyon on väga tuuline linn ja siin on juba külm - siin kohal ei taha ma kuidagi Lyoni halvas valguses esitleda, vastupidi, tegemist on vägagi kauni linnaga, nagu olete vast piltide järgi isegi veendunud - aga kuna Lõuna -Prantsusmaa oli siiski veel küllaltki soe - nii 10-12 kraadi piires, siis külastasime mu perega just seda regiooni. Meie reis algas pihta Nice's. Kui ma esimest korda Nice'i jõudsin, jättis see linn mulle kergelt - ma ei tahaks kasutada sõna räpane -aga ütleme siis veidi risustatud mulje. Kuid selline mulje jääb kõigi Lõuna-Prantsusmaa linnade puhul - selle tekitab teatud arhitektuur - tihedalt kokku ehitatud veidi kulunud majad, kohe näha, et need on seal seisnud sajandeid. Kuid tesit korda Nice'i külastades mu mulje pigem muutus - tegemist on väga kauni linnaga mägede ja mere vahel- ja kõik linnad ei saa uhkust tunda vanade lossivaremete üle, mis asuvad kohe sadama ja kesklinna vahel kõrgel künka otsas, millelt avaneb kogu linnale ja eriti lahesopis peituvale sadamale lihtsalt võrratu vaade - juba lihtsalt selle lossimäe pärast tasub külastada seda Lõuna Prantsusmaa linnakest. Mu pere oli rentinud auto ja järgmisel päval otsustasime sõita Saint Tropezi. Minu vanatädikene oli mind hoiatanud, et sinna ei maksa küll sõita - kohvikud pidid olema kinni, midagi ei ole vaadata ja see kaunis rand, kus too seriaal Sain Tropezist on tehtud, see pidada tegelikult asuma Saint Tropezi kõrval ühes teises väikeses linnakeses. Talle meenus vaid, et kuulsa gendarmerie - nu see hoone, kus sandarmid töötavad - ees tasub teha pilti, kuna isegi maailma kuulsused armastavad seal pilti teha. Linn ise ei olnud väga kaunis ja pika otsimise peale suutsime ka üles leida selle kuulsa gendarmerie, mis meie suureks kurvastuseks oli ümritsetud ehitusplatsiga - aga mis seal ikka tegime foto ära. Samas sõit mööda Lõuna -Prantsusmaa mägist rannikut on isegi talve hakul väga kaunis - enamus puid on kas igihaljad või siis alles lehtes ning punakate kaljude vahelt paistev meri on tõeliselt ilus vaatepilt nii, et unustad küllaltki kallid kiirtee maksud ära. Kuid koht, kuhu ma soovitan kõigil minna on üks väike linnriik Prantsusmaa lõunarannikul suhteliselt Itaalia külje all, mis on tuntud Monaco nime all. Linnriiki ümbritsevad mäed ja meri, ning tegemist on linnaga, mida lihtsalt ei saa sõnades edasi anda, kogu linnriik on ehitatud orgu, mis asub mäe ja mere vahel , kuid kuhu pääseb ligi vaid ülevalt, ning kogu linn hakkb pihta ülevalt mäetipust, lskudes alla mereni välja, ning siis ühe väikese saarekese peal asub vanalinn ja printsi loss. Arhitektuurilt on linn lõuna päraselt moodne, üritatud on järgida lõunapärast stiili, kuid erinevalt tesitest sama regiooni linnadest on Monaco puhul tegemist väga puhta ja lilledega ning mandariinipuudega dekoreeritud linnakesega. Oma reisi lõpetasime Itaalias Milanoga, mille külastamiseks meil väga aega ei jatkunud, kuid siiski külastasime raekoja platsi ja keerutasime kanda ühel peatänaval asuval väidetavalt maagilisel kivil , või pigem augus selle kivi sees, et saakime veel sinna linna tagasi minna.
Kuid tuleme tagasi Lyoni ja räägime ühest Lyoni kõige tähtsamast peost, mil selles linnas liiklemine muutub raskendatuks, kuna linna elanikkond lausa kahekordistub selle peo puhuks. Tegemist on Fête des Lumières' ga ehk siis valguse peo/pidustustega, mida tuntakse ka kui 8.detsembri pidustuste nime all. See traditsioon ulatub aastasse 1643, mil Lõuna Prantsusmaad tabas katk, ning katku võitmist tähistatakse Neitsi Maarjale pühendatud valguse peoga - sarnane üritus toimub näiteks Hispaanias, kuid Lyonis on see tõeline valguse pidu, kus laserite abil luuakse näiteks purskkaevu kohale 3D kujutisi - näiteks võib näha, kudas sellest purskkaevust tõuseb veest ehtne Poseidon. Tänavad on kaunistatud valgustusetga ning kirikute ja muude vanade hoonete seintele tekitatakse laseritega erinevaid kujundeid, raekojaplatsil toimub ilutulestik, kõikjal linnas toimuvad bändide ülesastumised ja kõikjal mängib muusika, ning parkides võib näha erinevaid põlevaid kujundeid. Lyon on selle peo üle väga uhke, ning mu vanatädikene ootas seda pidu lausa kuu aega, et võtta küünal või latern ja osaleda paraadil, mis tõuseb õhtul nagu tulejõgi kõrgel mäel asuva basiilikani.
Kuid siit siis minu vanatädikese nurk. Kuna lähenevad jõulud, siis otsustas tädikene korteri dekoreerida jõulukaunistustega - ta pani riiulile keskmises mõõdus plastikust kuuse, mille ta koos oma lapselapsega kaunistas, pidevalt öeldes oma lapselapsele, et kaks sinist kuuli ja kaks suurt kuuli ei tohi sattuda kõrvuti, kuid lõpptulemus, tuleb mainida, sai siiski väga kena. Kuuse ümber ehitas ta jõulusõime - jeesuslapse ja Joosepi, Maarja , karjaste ja pühakutega. Tal oli väga raske aru saada, mille pärast me ei tee jõulusõime, ning nüüd ta arvab, et ega meil siis õigeid jõule pole, kui me jõulusõime ka ei tee. Lisaks sõimele ja kuusele okupeerivad tema söögituba mitmed suuured ja väikesed jõuluvana kujukesed ja aknal ilutseb suur valgustatud silt - Joyeux Noël - kauneid jõule! Sellega mu kallid sõbrad, blogihuvilised ma ka lõpetan, eelmisel nädalal sadas siin maha paks lumi ja kogu linna ühistransport jäi seisma, aga nüüd on maa taas must, teie aga nautige lund ja külma ning ma luban nüüd kirjutada veidi varem kui kolme nädala pärast! Peatse taaskohtumiseni!
Sunday, November 21, 2010
les Beaujolais nouveau!
Heipa, heipa kallid blogihuvilised, aeg on järjekordeks sissekandeks. Kohe alguses tahaksin mainida, et sain oma kooli võrkpalli meeskonda. Siin on selline süsteem, et kõik Science Po süsteemis osalevad koolid (Science Po Paris, Science Po Lille näiteks) organiseerivad kevade poole ühed suured spordimängud omavahel - tegemist on muidugi võistlustega - esindatud on palju spordialasid nagu jalgpall, võrkpall, ujumismeeskond, lauatennis ja veel palju muud. Iga kool paneb igale spordialale kokku oma meeskonna ja mina saan mängida oma kooli võrkpalli meeskonnas, kahjuks ei saa ma kooli võistlustel esindada - lihtsalt seepärast, et minu erasmuse programm lõpeb jaanuaris, aga võistlused on märtsis, aga ikkagi on tore tunne olla kooli võrkpallimeeskonnas. See tähendab muidugi ka seda, et mängin võrkpalli nüüd kaks korda nädalas - kolmapäeval oma tavalise trenni ajal ja esmaspäeval meeskonna trenni ajal.
Aga nüüd sellest kui "tore" võib olla kooli administratsioon - mul ei olnud tavaliselt loenguid reedeti, aga kuna teisipäevast Prantsuse ajaloo tundi annavad kaks erinevat professorit, siis see teine professor otsustas, et tema tahab oma loengut pidada reedel kella neljast seitsmeni, siis nüüd tuleb mul ka reedeti taas koolis olla. Välistudengid ikka ei ole nagu prantslased, kes ilmselt oleks sellise ülekohtu üle protestimarsi rektori kabinetti korraldanud - ei meie erasmuse tudengid olime muudatuste üle väga vihased, kuid igaüks elas oma viha vaikselt kodus või veidi häälekamalt pubis kohvitassi taga välja, lisaks reedestele tundidele on mul ka nii poolkohustuslikus korras veel üks loen - Palestiina ühiskonnast - araabiamaade ajaloo raames. See toimus viimase kahe nädala jooksul Palestiinast tulnud külalisprofessori eestvedamisel, ja homikuti kella 8st. Science Po üheks tugevaks eesliseks on kahtlemata suur hulk külalisprofessoreid ja fakt, et paljud loengud on antud kahe professori poolt, nii saab tutvuda paljude erinevate vaatenurkadega, kui vaid Tartu Ülikool kunagi sinna maani jõuaks.
Aga Prantsusmaa on veinimaa ja räägime siis veidi veinist, või pigem sellest, kui väga prantslased veinist lugu peavad. Alates sellest kolmapäevast kuni tänaseni välja toimusid Lyonis suured veinipidustused - les Beaujolais nouveau! Pidustused algasid kolmapäeva öösel täpselt südaööl ja meenutasid veidi nagu uue aasta saabumist. Pool tundi enne südaööd veeretati ühele linna väljakule mitu suurt veinivaati - kokku 400 liitrit veini ja siis täpselt südaööl valati välja esimene klaasi veini ilutulestiku ja lendavate litrite (selleks on spetsiaalsed kahurid, mis litreid või värvilisi paberitükke lennutavad, ilma selle masinata ei toimu siin ühtlki paraadi ega pidustust) saatel. Seejärel said kõik kohaletulnud klaasi veini degusteerimiseks - kõik teavad, et beaujolais on üks vastikuma maitsega prantsuse veine ja kohalikud hoiatasid meid seda mitte liialt proovimast, kuid kui seda tasuta degusteerida saab, siis ei takista kohaletulemast ka vihmasadu. Ja veini saab nii kaua kuni seda kohale veeretatud vaatides jagub. Järgneva nelja päeva jooksul toimusid erinevates Lyoni osades, pidustused, näitemängud, konverentsid või töötoad beaujolais veini kohta. Degusteerimisi korraldati veel mitmes baarsi -enamus nüüd juba raha eest ning vanalinnas võis väikestel linnaplatsidel kitsaste tänavate vahel nautida mõnd peo puhuks korraldatud väikest kontserti, või tänavatel veini degusteerida. Prantslased on oma veini üle igati uhked.
Aga ei kallid lugejad, ärge nüüd arvake, et ma siin ainult veini ja juustupidudel käin ja muuga ei tegelegi - eksamid hakkavad lähenema ja lugemismaterjali on palju, ainult, et raamatukogude süsteem on siin ikka hullem kui Eestis. Otse loomulikult on pühapäeviti kõik suletud ja tööpäeviti on raamatukogu lahti vaid kuni 19.00 - tavaliselt on see just see aeg Eestis, kui ma lähen raamatukokku, et tööd teha. Ja ühendriikides võis kuni kella neljani hommikul töötada raamatukogus - prantsalsed siis töötavad väga palju kodus või käivad oma veinipidustustel. Teie, mu kallid lugejad, võtke klaas veini ja püsige endiselt lainel, mina jään ootama võimalust, et selle nädala sees võib Lyonis ehk lumesadu näha.
Sunday, November 14, 2010
Annecy - la ville
ja veel üks näide sellest, kuidas oma maja kaunistada ja kui väga see linn grüsanteeme armastab.
Annecy - retour au moyen age!
Heipa, mu kallid lugejad, blogihuvilised. Taas on möödunud nädal ja taas on aeg grafomaaniaks, täna räägime juustust ja keskajast, olgu mitte päris keskajast, aga ühest linnakesest keskaegse arhitektuuriga. Hetkel võib julgelt öelda, et olukord Prantusmaal on mha rahunenud, kõik tudengid ja koolilapsed on viimaks tagasi koolis, keegi ei bloki enam tänavaid ega pensiinijaamu ja protestimarssegi ei toimunud sel nädalavahetusel ega nädalal, tundub , et prantslased on otsustanud siiski leppida pensionireformiga - Sarkozy on selle reformi võitnud, aga väga tõenäoliselt pole tal enam lootust Prantsusmaa presidendiks pürgida, ehk on nüüd Dominique Strauss-Khani kord. Kolmapäeval korraldas midagi tudengite esinduse taolist juustu peo - see tähendab, ühes baaris oli kaks suurt lauda ketud erinevate juustusortidega - camembert, fromage blanc, sinihallitusjuust, parmesan ja veel juustusorte, mille nime ma kahjuks meelde ei suutnud jätta - kõik peole pileti ostnud said vabalt degusteerida õhtu läbi erinevaid juustusorte, kui juustust villand sai võis baari tantsupõrandal tantsida. Mulle ei meeldinud pooled nendest juustudest - pooled haisesid jubedalt ja teised jälle maitsesid sama hullult kui esimesed haisesid -ei suuda aru saada, mis prantslasi nii väga juustu juures köidab, sest need juustusordid, mida nemad väga kiitsid, tundusid mulle lausa kohutavad, kuigi peab mainima, et camembert on päris söödav toode kui talle piisavalt sinki ümber keerata ja saia peale hammustada.
Sel laupäeval käisime ühes Rhône Alpes ja Savoie regiooni kaunimas linnakeses Annecys. Linn asub nii 100 kilomeetri kaugusel Lyonist, ja võibolla vaid 40 kilomeetrit Genèvest. Sinna minek polnud üldse ette planeeritud, lihtsalt reede õhtul tuli mu kahele saksa sõbrale idee minna Annecysse, otsustasime minna seda linna avastama samas koosseisus, millega me Grenobles käisime. Nii siis pidin end kokku võtma ja kell 5.30 laupäeva hommikul! üles tõusma, et seitsmesele rongile jõuda. Taas 1,5 tundi rongisõitu nüüd mitte enam nii värviliste mägede ja orgude vahel, kuna sügis on viimaks ka lõunapoolset Prantsusmaad vallutanud ja puud on enamuse oma lehtedest kaotanud, see võiks olla võrreldav meie oktoobrikuu keskpaigaga - aga sellega jõudis mulle kohale, et ma olen pisut unustamas Eesti sügist, kuna see on juba teine järjestikune sügis, mille ma veedan Eestist eemal, kuigi siin tuleb mul alati kirjeldada Eesti sügist, kuna kõiki ikka huvitab, kui külm siis seal kaugel põhjas on. Igal juhul pärast mitte nii maalilise maastiku vahel sõitmist jõudsime Annecysse. Linn asub mägedes, mitte väga kaugel Mont Blancist, mida pooled suveniiripoed reklaamivad kui Euroopa kõrgeimat tippu, unustades täiesti, et Uuralites paiknev Elbruse mägi ületab Mont Blanci lausa tuhande kilomeetriga, üritasin seletada seda oma reisikaaslastele, kes kõik leidsid, et Uraalid asuvad ikka Euroopast liiga kaugel ja et suveniiripoed ikka võivad vabalt Mont Blanci kõrgemaiks Euroopa tipuks nimetada ning ega siis ometi saa kõrgeima tipu au Venemaale anda, Prantsusmaa on ikka soliidsem. Aga nüüd linnakesest endast, linn ei ole palju väiksem Genèvest, suhteliselt sama suurusega mõlemad, kuid Annecy on nagu linnake keskajast. Selles jalutades tekib tunne nagu oleksid ajas veidi tagasi rännanud ja suutnud kuidagi neoontuled ka endaga kaasa võtta, sest ausalt neoontuledes reklaamid ja linnas liikuvad autod on ainsad tõestusmaterjalid, et tegemist on siiski 21. sajandiga. Vanalinnas on väga ilusasti säilinud keskaegne arhitektuur oma kitsaste tänavate ja lossimüüriga ning veidi on võimalik ka märgata renessansi aja mõju, mis selles linnas on rohkem segunenud keskaegse arhitektuuriga ja üritab tahtlikult seda stiili jäljendada. Vanalinna ei ole sisuliselt ehitatud juurde ühtki stiiliga mitte ühilduvat maja. See linn on kohutavalt haaratud grüsanteemidest - nad on kaunistanud kõikvõimalikud kohad alates aknalaudadest lõpetades kanaleid ületavate sildade kaunistamisega. Peab mainima, et Annecy vanalinna läbivad paljud väikesed kanalid. Kui Brugget (Bruge) kutsutakse Belgia Veneetsiaks, siis Annecyt võiks vabalt nimetada Prantsusmaa Veneetsiaks. Kahjuks ei ole kanalitel ainult näha gondleid. Meie reisi ajal olid Annecys toimumas mingid pidustused fête de cochons - ehk siis otsetõlkes sigade pidu - sai süüa linnatänaval erinevaid sealihatooteid, palju tootjad oli oma produktidega väljas ja peo auks olid ühele linna platsile toodud päris elusad sead, ning tänavatel mängis puhkpilliorkester. Igal juhul oli too keskaegne linnake korralikult peomeeleolus. Kui linna saginast ja peomeeleolust kõrini sai otsustasime võtta pédalo - see on see pedaalidega paat, mille liikumapanemiseks tuleb pedaalidel vändata nagu jalgarattal, kahjuks ei meenu kuidagi selle asja õige nimetus. Igal juhul võtsime pédalo ja sõitsime sellega keset järve, nautisime novembri keskpaigale mitte väga omast ilma- lausa 19 kraadi, viskasime mantlid seljast ja nautisime vaadet mägedele ja vanalinnale ning selle majesteetlikule lossikesele. Mägede tipud aga olid juba lumised - mite igilumega, vaid maha sadanud lumega, raske on sõnades edasi anda kui ilus võib olla vaatepilt olles paadiga keset järve võimsate lumiste tippudega mägede vahel - inspireeriv, isegi mina võiks lausa luuletuse kirjutada. Igal juhul on see ideaalne koht puhkuse veetmiseks. Prantslased ise räägivad, et nad ei käi väga palju välismaal puhkusel vaid sõidavad kas mereäärde või mägedesse - aga selliste kaunite mägilinnade ääres puhates ei olegi vaja tingimata alati riigist lahkuda, eriti kui nendes linnades on loodud kõik võimalused aktiivseks ja mitte nii aktiivseks puhkuseks - on võimalus minna mägimatkale, ronima, kanuuga sõitma, hobusega ratsutama, või lihtsalt terve päeva vedeleda järve ääres või spaas.
Ngu te aru saada võite, siis oli mul väga vahva nädalavahetus ja olen hetkel suutnud Prantsusmaale andeks anda tema streigid, mis piirasid mu liikumist rongide või metrooga ning tema administratiivse aegluse ja fakti, et Prantsusmaa ei luba likööri postipakiga sisse saata ja claritini saab osta vaid retsepti alusel. Prantslased on väga toredad, kuid siiski minu jaoks natukene surrealistlikud - liiga haaratud juustust ja veinist ja oma riigi kuulsusrikkast ajaloost, nagu tundes kogu aeg vajadust selgitada kui tore ja suursugune on Prantsusmaa, kuid nii kui nendega alustatkse juttu Prantsuse keeles, nad leebuvad ja on meelitatud, et võõramaalased on suutnud nii palju keelt õppida. Oma vanamutikesega vaidlen ma endiselt kõikvõimalikel teemadel (viimati kaitsesin ma neegreid Aafrikas, väites, et mitte iga neeger pole ilmtingimata loll lihtsalt selle pärast, et ta elab Aafrikas) ((ma väga loodan, et ei eksisteri netipolitseid, kes suudaks mind poliitilise ebakorrektsuse tõttu vastutusele võtta.)) ja minu vanamutikene hakkab vaikselt aru saama, et mul on söögitegemises omad kombed, sest üleeile ta otsustas järele proovida, kuidas maitseb muna kahelt poolt praetuna ja leidis, et see polegi nii hirmus asi. Igal juhul nautige teie novembrikuist hilissügist (ilmatädikene selgitas täna telekas, et ka Lyonis hakkab ilm nüüd järjest külmemaks minema) ja püsige ikka lainel! Järgmise korrani!
Monday, November 8, 2010
la rentrée - tagasi kooli.
Heipa, kallid blogihuvilised. Pikk koolivaheaeg on viimaks läbi ja ma olen tagasi koolis - kaks nädalat pausi paneb peaaegu kõiki koolikohustusi unustama, nüüd tuleb veits rohkem tegeleda lugemisega. Nagu ma eelmine kord mainisin, siis eelmisel esmaspäeval oli mul veel vaheaeg ja ma taasalustasin kooliga alles teisipäeval. Esmaspäeval oli prantslastel siin kirikupüha - Toussaint - ehk siis kõikide pühakute päev. Tegemist on religioosse pühaga, mis leiab aset iga aasta 1.novembril ja prantslastel on see punane püha. Meie Eestis tähistame pigem hingede päeva, ka prantslased teevad vahet neil kahel päeval ja hingedepäv on ka nende jaoks 2. november, aga seda ei tähistata siin enam, vaid hingedepäev on sulandunud kõikide pühakute päevaga ja prantslased tähistavad seda. Mida siis tehakse selle püha puhul - ega suurt väga midagi, kes käib kirikus ära, paljud lähevad selle päeva puhul muidugi surnuaeda, teevad hauad korda, viivad lilli ja süütavad küünla. Laste ja noorte jaoks on see lihtsalt vaba päev ja linnas on siis alati midagi teha, mõni tasuta näitus, muuseumikülastus või tasuta kontsert. Minu vanatädike näiteks käis kirbuturgusid külastamas ja veine degustreerimas, surnuaiale ta ei läinud, aga õhtusöögi ajaks süütas ta küünla (tavaliselt ta siis ei einesta küünlavalgel) mina käisin tasuta kontserdil.
Pühapäeval 31. oktoober oli muidugi Halloween - kui sa oled ameeriklane või inglane, siis Halloween Prantsusmaal valmistab sulle suure pettumuse - ei mingeid kõrvitsaid, ei mingeid kostüüme ega trick or treat (komm või pomm Eesti keelses variandis, mis tähendab kostümeeritud jooksu ukselt uksele, lunimaks kommi, nu nagu meie mardipäev). Veel viie aasta eest olla Halloween Prantsusmaal sarnanenud Ameerika või Inglismaa Halloweenile ( kui soovite teada, milline on üks õige Ameerika Halloween, siis soovitan lugeda minu North -Carolina blogi), kuid siis olla prantsalsed saanud üle Halloweenivaimustusest ja leidnud, et see pidu peegeldab liialt Ameerika väärtuseid ja globalismi (üleilmastumist) Ameerika stiilis. Eestlase jaoks peaks prantsalste Halloween präegusel kujul täitsa mõistetav olema - mõned poolpurjus tegelased kakerdavad kostümeeritult ringi ja grupp Ameerikat eeskujuks pidavaid tegelasi üritab meeleheitlikult korraldada väikeseid Halloweeniüritusi, poed üritavad müüa Halloweeninänni - aasta aastalt rohkem Eestis ja vähem Prantsusmaal ning võibolla vastupidiselt Eesti olukorrale, üritavad prantsuse baarid dekoratsioonide ja kostümeeritud teenindajatega luua Halloweeni meeleolu, mis paraku ei küündi isegi kahvatu varju tasemele Ameerika Halloweeni meeleolust. Igal juhul mina tähistasin Halloweeni zombide paraadi vaatamisega kesklinnas (igasugune praad on Prantsusmaal, nagu ka Belgias igati populaarne) ja prantslastest tuttavate pool nende kodus -absoluutselt ilma kostüümita, ei mingeid nõidu ega kõrvitsaid sel korral, kahjuks või õnneks ka mitte ühtegi pilti minust mõnes totakas kostüümis seekord.
Võrreldes eelmiste nädalatega on see nädal kujunenud rahulikult - Sarkozy on suutnud vähemalt Prantusmaa rafineerimisjaamad vabastada streikijatest ja thea kokkuvõtte, et rafineerimisjaamade blokeerimine streikijate poolt läks riigile maksma 23o miljonit eurot, ühtlasi hakkab ka Prantsusmaa leppima pensionireformidega, veel möödunud laupäeval korraldasid ametiühingud streigi ja protestimarsi, millest ei võtnud enam osa nii palju inimesi. Lyon 2 - ülikool, mille tütarharu meie instituut on, langes küll nädala alguses vandalismi ohvriks - Ülikooli suurt loengusaali rüüstati ja midagi pandi põlema ka ning seetõttu said Lyon 2 õpilased veel ühe nädala vaheaega lisaks, ehk siis nemad alustasid kooliteed alles täna. Meie instituut leidis, et mingit ohtu ei ole ja me saime kooli minna möödunud teisipäeval. Sel pühapäeval käisime paari sakslase, ühe norraka ja ühe itaallasega prantslaste kuulsas Vastupanu muuseumis - musée de la résistance, kus korraldati giidiga muuseumituur, kuna ajutise ekspositsioonina oli seal välja pandud "Lood mustlaste elust ja rännakutest Prantsusmaal". Põhimõtteliselt oli jutustatud kolme perekonna lugu alates 2007.aastast. Kaks perekonda olid prantslased juba kolm korda tagasi Rumeeniasse saatnud, aga kõik lubasid kohe tagasi Prantsusmaale minna, kui võimalus peaks avanema, sest Prantsusmaal olla neoil vähemalt võimalus paar eurotki päevas teenida, et süüa.
Kahjuks või õnneks ma teid seekord pika jutuga ei tüüta, sest see nädal on olnud pigem tavaline, mitte väga sündmusterohke nädal. Ka minu vanamutikese kohta pole öelda midagi uut, peale selle, et ta peab mind antisotsiaalseks tegelaseks, kuna ma ei vestle taga igal õhtul kaks tundi peale õhtusööki, aga 2tunnine vestlus teemal kui mahajäänud on Eesti ühiskond(tema arvates ja seda arvamust ei saa vist isegi tema Eestisse lennutamisega muuta) või et Gary Cooper oli ikka maailma parim näitleja ei ole just minu huvides. Teie aga nautige sügist - meil siin oli veel eelmine nädal 19 kraadi sooja, aga nüüd on sügis vallutanud ka Lyoni ja temperatuur langenud vaid10 kraadi peale ja linna on katmas suuremalt jaolt vihmapilved, puudki on peaaegu raagus - hakkab muutuma hilissügise sarnaseks. Igal juhul püsige soojas ja püsige lainel ning kuni järgmise korrani!
Saturday, October 30, 2010
Les Montagnes
Les Montagnes
See on siis mägi, mille me vallutasime ja just selle külje pealt mida te pildil näete.
Les Montagnes
taustaks on Genève linn ja sellised vaated avanesid meile pidevalt meie teekonnal üles. tasuks mainida, et minu seljataga on endiselt mägirada üles.
La fontaine
Linna peamine vaatamisväärsus ja sümbol - hiigelsuur purskkaev/veesamas. Täpsemalt on siis veesamba kõrguseks 140 meetrit.
La neige!
Šveitsi mäetipud olid kaetud lumega -see siin ei ole igilumi, vaid maha sadanud lumi, need mäed on liiga madalad, et olla kaetud igilumega.
Nations Unies
Jah ma käisin ÜRO peahoones Genèves, kahjuks ei saanud ma sellest paleest pilti, aga uskuge mind see on tõesti hiiglaslik palee.
Genève - les vacances.
Ma olen taas ühenduses, kallid sõbrad, blogilugejad ja selle puhul saate lugeda mu blogi tavapärasest päeva varem. Tuli välja, et modem ise ei olnudki katki, vaid üks juhe oli voolukatkestuses kannatada sanud ja tuli asendada, prantslased suutsid oma töö ära teha kiiresti ja juba neljapäevast alates on mul olnud taas netiühendus. Tuleb teie rahustuseks öelda, et präegu tundub, et olukord Lyonis hakkab maha rahunema, mässajad on tagasi oma kodudesse läinud ja Sarkozy on suutnud vabastada peaaegu kõik kütuse rafineerimisjaamad. Valitsus võttis pensionireformimise seaduse vastu ja prantslased peavad nüüd kuni 62 eluaastani tööl käima, kõik streikijad ei ole muidugi rahul ja endiselt toimub streike ja proteste, aga need ei tohiks enam koolide lahtiolekut mõjutada - see kõik on muidugi ainult ennustus, sest ei saa kunagi öelda ,kuidas asjad hiljem lähevad ja mis võib tudengid ja kooliõpilased taas tänavaile tuua. Mul on veel hetkel vaheaeg -prantslastel on siin koolivaheaeg 25.oktoobrist kuni 2.novembrini, seega ei pea ma ka esmaspäeval kooli minema -tegelikult hakkab vaikselt ära tüütama see vaheaeg, sest streikide tõttu algas meie vaheaeg juba 19.oktoobril, ehk siis praktiliselt pole me pool oktoobrit koolis käinud, prantsalsed leiavad, et see on täitsa ok. Lisaks suutsid streigid ka mu trenne takistada ja mulle täitsa sobib, et mõne päeva pärast jälle algab kool ja normaalne elu.
Aga kuna Prantsusmaal hakkas elu streikide ja vaheaegade ja sõprade koju reiside tõttu igavaks muutuma, siis otsustasin vaheaja puhuks Prantsusmaalt jalga lasta ja minna Šveitsi avastama. Ma polnud veel kunagi Genève's (Genf) käinud ja kuna too Šveitsi linnake asub vaid nii 150 kilomeetri kaugusel Lyonist ja rongipilet sinna pole ka liiga kallis (19€ üks ots), siis sai otsustatud teekond Genève ette võtta. Üksinda minna poleks tahtnud ja õnneks leidsin ühe leedulanna, kes käib minuga samas koolis ja kes soovis samuti mõneks ajaks Prantsusmaalt välja saada, nii sai plaanid ühendatud ja koos reisile mindud. Genève on aga kahjuks väga kallis linn ja hotellid ning hostelid jäid kõvasti väljapoole meie eelarvet ja selle tõttu otsustasime kasutada couchsurfingut elukoha leidmiseks. Ma tean, et enamus teid on couchsurfingust kindlasti kuulnud, aga selguse mõttes tasub siiski mainida, et couchsurfingu näol on tegemist interneti kogukonnaga, kes pakuvad üksteisele tasuta ööbimispaika. Põhimõttesliselt kui sul on vaba voodi, madrats või kas või kaks meetrit vaba põrandapinda, võid seda läbi interneti pakkuda inimestele, kes vajavad mõneks ööks elupaika. Niisiis leidsime läbi selle internetisaidi endale kaheks ööks elukoha ühe türklase juures, suhteliselt Genève kesklinnas, vaid 5 minuti tee kesklinnast. 26 oktoobril viis rong meid läbi maaliliselt mägise looduse (siin on meil loodus veel kaunilt sügisene -puud on kirjud ja alles lehtes, ning eile oli veel isegi 19 kraadi sooja) Genève poole. Too linn on väiksem kui Lyon ja põhiliselt prantuse keelt rääkiv - Šveitsis on ametlikult neli keelt - prantsuse, saksa, itaalia ja retro-romaani keel, nii et keelt mul vahetada ei tulnud. Esimesel päeval külastasime siis ÜRO peahoonet (hiigelsuur palee), kuhu meid ka sisse tasuta ekskursioonile lasti ning vanalinna, mis muide asub väikese künka otsas ja on muidu väga ilus -arhitektuuriliselt on näha nii keskaeg kui ka kõik teised ajastud, kuigi peab mainima, et meie väikeseks pettumuseks on Šveits vist majanduskriisist väljumiseks ette võtnud suurema hoonete ja tänavate rekonstrueerimise/renoveerimise ja paljud hooned olid lihtsalt tellingutes, kuid sellest hoolimata nägime kauneid hooneid ja külastasime ka ajaloo ja kunstimuuseumi - kõik jällegi tasuta. Õhtul oli aeg minna meie couchsurfingu kaudu leitud elupaika - mina jäin väga rahule, meid võeti sõbralikult vastu ja läksime kõik välja sööma. Nagu mainitud elasime ühe türklase juures, kes töötab Genève ülikoolis mjandusteaduse professorina ja ausalt paremat hotellitubagi oleks olnud raske saada - me magasime koos leedulannaga lahtikäival mugaval diivanil ja saime kasutada dušši ning kõigele lisaks tegi too türklane meile mõlemal hommikul hommikusöögi, tutvustas meile õhtuti baare ja linna ööelu ning andis nõu, kuhu minna ja mida vaadata. Teisel päeval otsustasime minna leedulannaga - võiks vahest ehk nimesid ka blogisse tuua ja mainida, et leedulanna nimi on Indre - minna mägedesse väikesele jalutuskäigule, mida prantslased kutsuvad randonnéeks. Nii siis otsis meie türklane meile välja mäe, kuhu minna ja lenas mulle jalutuskeppe (kõndimiskeppe? ma ei tea, aga need on need asjad, mis näevad natuke välja nagu suusakepid, aga millega liikumine aitab mägisel pinnal säilitada tasakaalu ja koormuse jaotada käte ja jalgade vahel). Kuna me aga juba teisel päeval nii väga Prantsusmaast puudust tundsime, siis läksime mägedesse ikka Prantsusmaale - kohe selgitab, tegelikult asub Genève kolmest küljest ümbritsetuna Prantsusmaast (neljandaks küljeks on tohutusuur järv) ja Prantsusmaa asub Genèvast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Nii siis võtsime bussi ja sõitsime nii 20 minutit ja olimegi tagasi Prantsusmaal ning valmis minema mägedesse. Saime nii 3tunnise mäkkeronimise osaliseks - rajad on siin matkajatele ette tehtud ja mõnes kohas kui vaid 30 sentimeetrise laiusega rada otse mööda mäejärsakut üles ronib, oli kindluse mõttes ka väike piirdeaed ette ehitatud. Igal juhul on üks randonnée absoluutselt suurepärane ajaveetmine - värske õhk, sport, sügiseselt kirju loodus, jalutusrada, mis vahel sukeldub metsa, et siis taas naasta kaljuveergudele, et matkajatele pakkuda maalilisi vaateid otse Genève linnale, ning kui jalutuskäik ette võtta oktoobri lõpus võib mäe tipus isegi lund leida - meil see õnnestus. Tõusime nii 1300 meetri peale - peab muidugi mainima, et Genève ise asub 485 meetrit merepinnast mägedes, ning kui mäejalamil oli veel küllaltki soe, siis mäetipus kippus pisut jahedaks isegi minu mantliga. Alla jõudsime muidugi üht teist rada pidi palju kiiremini ja õhtupoolikul suutsime veel avastada linna ja külastada kohti, mida me mäetipust nägime. Selleks õhtuks oli meie türklane meile valmistanud Šveitsi juustufondüüd - teate küll see on spetsiaalses potis, mille saab asetada keset lauda ja mille all põleb pidevalt tuli, sulatatud juust (haiseb veidi, aga siin haisevad kõik juustud), millesse saab kasta kas saiatükke, keedetud juurvilju või sinki või nu tegelikult ükskõik mida ning muidugi eelnes fondüüle ka eelroog. Igal juhul oli meie tripp Genèvesse absoluutselt õnnestunud ja ma olen igati rahul, et leidsime couchsurfingu kaudu endale toreda tasuta elamise - hetkel julgen couchsurfingut soovitada kõigile. Viimasel päeval tegime veel mõned jalutuskäigud linnas ja tagasi tulles oli õnn lihtsalt meie poolel. Prantslased muidugi said neljapäeval - kui me pidime tagasi tulema -hakkama järjekordse suure maad halvava streigiga, millega ühines ka rongiliiklus. Sattusime rongijaama 45 minutit enne meie rongi väljumist ja nägime, et rong on tühistatud, kiiresti tuli minna rongijaamatöötajatelt küsima, et mis siis edasi saab. Meile öeldi, et rohkem mingeid ronge sel päeval Lyoni ei sõida, aga kui kiirustate jõuate ühe teise kohaliku rongiga ühte väikesesse Prantsuse linna Bellgardei 15 minuti kaugusel Genèvest ja sealt on organiseeritud bussid sõitma Lyoni. Jooksime siis kiiruga selle rongi peale (unustasime komposteerida pileti muidugi, aga õnneks oli võimalik rongijaama töötajale selgeks teha, et meil ikka oli tõesti kiire, ning veenda teda meid Lyoni piletiga Belgarde sõita laskma) ning jõudsime ilusasti Belgarde, kust edasi saime juba bussiga Lyoni. Ei suutnud seekord prantslased oma streikidega minu puhkust luhta ajada.
Ma ei saa jätta muidugi välja traditsioonilist minu vanamutikese nurka ja pean mainima, et minu vanamutike leidis nüüd kõigele lisaks, et ma ikka räägin temaga liiga vähe ja et ma ikka peaksin õhtuti temaga koos telekat vaatama, ning et ma söön liiga kiiresti (ma olen Eestis alati viimane, kes lõpetab söömise, nüüd hakkan veel aeglasemaks) ning selgitas mulle, et Prantsusmaal on ikka väga viisakas inimestega pärast lõunasööki ja õhtusööki ikka rääkida ka, kas päevasündmustest või poliitikast. Paljud välistudengid on mulle kaevanud, et nende prantsuse vastuvõtvad pered on neile teinud vihjeid puuduliku vestluse üle pereringis ja seda räägivad isegi ameeriklased, ainult itaallastele ja hispaanlastele tunduvad prantslased veidi liiga väheste suhtlejatena söögilauas. Ma tegin oma vanamutikesele selgeks, et mul on vaja õppida ja mul pole aega temaga telekast seepe või mida iganes vaadata. Mina ootan nüüd taas kooli algust, aga teie kallid sõbrad, püsige endiselt lainel!
Monday, October 25, 2010
pas de connexion - internetita!
Ma vabandan kõigi ees, kes harjumusest esmaspäeva hommikuse kohvi kõrvale lootsid mu blogi lugeda (ehk olen naiivne, aga sellisena kujutaksin ma ette oma blogilugejaskonda, inimesed, kes juba esmaspäeval tahaksid lugeda uudiseid minu tegemistest) ja said suure pettumuse osaliseks, leides, et blogi pole mitte reagi võrra täienenud. Mõtlete ehk, et kas mind on tabanud laiskuse hoog või olen ehk blogipidamisele käega löönud! Ei kallid sõbrad, oma grafomaaniaga kavatsen ma teid edasi tüüdata või rõõmustada, kuidas kellelegi, paraku aga lakkas mu modem töötamast pärast elektrikatkestust ja nüüd sõltun wifist, kus ma seda leida suudan. Prantsusmaa pole nagu Eesti, kus pea igas paaris võib leida tasuta netilevi või tegelikult piisab Eestis lihtsalt leida mõni koht, kus wifi levib ja võid end vabalt netti ühendada. Prantsusmaal on see rohkem tingimustega, internet on seotud telefoniga ( vaba netipulk on ka muidugi olemas, aga kusagil peab olema baasühendus) ja telefonifirmad hoolitsevad selle eest, et keegi avalikus kohas tasuta netti ei saaks, vaba netti ei eksisteeri, igal pool on tarvis teada salasõna. Niisiis on mu ainstaeks võimalusteks kool, baar ja kaubanduskeskus. Alustame koolist - streigi tõttu on kool siin olnud suletud alates möödunud teisipäevast - seega olen ma muidugi nautinud vaba nädalat, nagu väike vaheaeg või nii enne päris vaheaega. Meie kool muidugi ei osale streigis - Science Po üks parima mainega koole Lyonis lihtsalt ei saaks nii teha, aga paraku määrab kooli kinni- või lahtioleku tema asukoht - see asub peaaegu kesklinnas ja jõekaldal. Kohe selgitan, miks asukoht nii tähtsks osutub - protestimarsid ja kogu märul nimelt toimub ka kesklinnas, mitte kaugel meie koolist ja aastaid tagasi oli Science Po Lyonis juhus, kus mõned mässumeelsed peitsid end meie koolis ja politsei pidi arreteerima pool loengusaali, et leida mässulisi, samuti suutsid mässulised hävitada pool Sciences Po arvutiklassist. Seega vältimaks selliseid riske, tuli meie kool nädalaks sulgeda ja nüüd sel nädalal on meil vaheaeg - seega ei mingit netti koolis vähemalt kaks nädalat - uuesti alustame me õpinguid koolis 2 novembril. Selles suhtes saavad prantslased tegelikult vähem loenguid kui meie Eestis. nad alustavad 13 september - juba kaks nädalat kaotust, siis võtavad nädalase vaheaja ja lõpetavad enne jõule - eksamid on rangelt jaanuaris.
Nüüd baaridest -enamus neid on suletud laupäeval ja pühapäeval - need baarid muidugi, kus saab tasuta netiühendust kasutada, baarid, kus lihtsalt klaasi veini või õlut võtta, on muidugi avatud ja kaubanduskeskuses on ühendus aeglasem kui tigu, nii et nädalavahetused olen ma praktiliselt netist totaalselt eemal. Ma ei saa garanteerida, et järgmine blogisissekanne saab olema järgmisel pühapäeval, sest mul pole aimugi, kui kaua võtab aega modemi parandamine või uue modemi saamine. Igal juhul on see pikem protsess kui eestlane suudaks ette kujutada või välja kannatada. Ma parem protesteeriksin tänaval administratsiooni aegluse üle. Me kaotasime netiühenduse eelmisel teisipäeval ja siis mu mutikene muidugi helistas tehnikutele, aga sealt öeldi talle, et on järjekorrad ja ehk saab esmaspäeval meile tehniku saata - nu täna on esmaspäev, aga tehnikust ei kippu ega kõppu. Õnneks koos netiühendusega kadus mutikesel ka telefoniühendus ja ta ikka käib tehnikutele peale, sest talle meeldib väga telefoniga lobiseda. Nii me siis ootame tehnikut nagu Valget laeva. Nu ja pärast tuleb ju modem veel ekspertiisi saata ja ma ei kujuta ette, kui kaua see veel aega võtta võiks. Mul on selliste teenuste koha pealt väga kehv kogemus Belgiast, kus netiühenduse sisseseadmine võttis üle kolme kuu, ma loodan, et siin ikka rutem asjad liiguvad, kuna mu mutikene on päris usin tehnikutele pinda käimises, aga ega tal pole ka päevad otsa midagi teha, kui seriaalides toimunust ei saa sõpradega rääkida.
Olgu aitab nüüd minu eestlaslikust vingumisest netiühenduse üle, aga üritasin lihtsalt selgitada, et ma meelega ei hoia eemale blogimisest. Räägime veel kord kuumal teemal - sterigist Lyonis. Nagu Karin mulle mainis, siis jõuab vägivaldne streik isegi eesti meediasse. Nu präegu on siin rahulik, mäss on ehk läbi ja valitsus on ka oma otsuse langetanud, prantslased peavad nüüd kaks aastat kauem töötama. Aga mässust - jah meil läks asi siin veidi kontrolli alt välja - nii mainivad linnaelanikud ise. Nu mässulised - peamiselt tudengid, kooliõpilased, peamiselt araablased, immigrandid ja töötud - suutsid paar autot kesklinnas põlema panna ja oli kokkupõrkeid märulipolitseiga, kus mõni - 8 inimest- sai viga ja vajas arstiabi - mässulised suutsid lõhkuda poodide aknaid ja varastada riideid, tehnikat, ehteid, mida iganes nad ka kätte ei saanuks. Kogu Belcour - linna keksväljak- oli suitsust ja pisargaasist sinine ja politsei tõkestas pääsu kesklinna - ehk siis ükski metroo ei sõitnud läbi kesklinna, ega samuti polnud kesklinna saada võimalik mitte ühegi vahendiga. Paar mässulist, kes üritasid põgeneda politsei eest, hüppas sillalt jõkke, kuid midagi dramaatilist ei juhtunud- politsei päästis nad ja toimetas turvaliselt politseijaoskonda. Äärelinnas ei pannud keegi mässu tähelegi. Nu kujutage ette, et see oli nagu Pronksöö Eestis. Nüüseks hakkab lahenema ka bensiinipuuduse probleem prantsusmaal, mõnedes rafineerimisjaamdes panevad streikijad veel vastu, aga Sarkozy on andnud politseile ja armeele käsu vabastada rafineerimisjaamad streikijatest ning tagada bensiinijaamade varustatus bensiiniga. Mis saab edasi - teisipäeval ja neljapäeval on oodata streike, aga valitsus ja meedia arvab, et nüüd asi rahuneb maha. On muidugi vahe streigil ja protestidel - streik tähendab et mõned tööstusharud ei tööta ja osa koole on suletud -üldiselt on see ühistransport ja rongid, mis ei tööta. Protest tähendab marsse tänavatel - ja just nende marssidega tänavatel võivad kaasneda mässud, seda karjuvat rahvamassi on ju võimatu ohjeldada või kontrollida, see teeb, mis pähe tuleb ja paraku liitub protestijatega ka kontingent, kes pigem liigub linna varastamise ja laamendamise eesmärgiga. Meediast käis palju läbi, et need on araablased ja mustad, kes märatsevad tänavatel, tuleb mainida, et suurem osa sellest on tõsi - olin ise koha peal ja nägin ka mässulisi. Prantslastel on korralik probleem immigrantidega araabiamaadest ja Aafrikast, aga ka Rumeeniast ja Bulgaariast, need on inimesed, kes tulevad Prantsusmaale vaid riigi sotsiaalsüsteemi tõttu ja ei kavatse kunagi tööle hakata, kuna töö eest saaksid nad vähem, kui sotsiaalkindlustuse ja töötuabirahast. Töötuabiraha on neil käes tasuta ja sellega on võimalik paremini ära elada kui tööd tehes immigrantide kodumaal. Tihti ei oska see seltskond ka prantsus keelt. Ja just see seltskond läheb tänavatele märatsema ja pensioniea tõstmine ei lähe neile korda, nad ei saa isegi aru, mille pärast inimesed siin protesteerivad. Kui inimesed nüüd lepivad kõrgema pensionieaga, siis muutub kõik rahulikumaks ja me saame taas kooli, kui ei, siis räägime edaspidi veel mässust.
Kuid tänaseks lõpetan, kallid sõbrad, ma ei suuda lihtsalt rohkem kohvi ja teed juua siin. Aga teie andke mulle andeks minu viivitused blogimisel ja fakt, et ma ei saa aeglase netiühenduse tõttu teile pilte laadida ning püsige ikka lainel!
Sunday, October 17, 2010
Le petit paumé
Unustasin mainida, et kusagil streikide vahel anti Lyonis välja ka linna giid - tasuta infoteatmik linnaelu kohta, minagi võtsin endale ühe - jagati ju tasuta.
Lyon la grève.
Video annab ehk paremini edasi streigi meeleolu. vabandan halva formaadi eest ja programmide puudumise eest et video isegi õigetpidi mängima panna.
Lyon la grève.
ei ole ajas tagasi rännanud kommunistlikule Venemaale, need on kohalikud prantsuse kommunistid.
pas de Sarkozy.
Sarkzy vastased loosungid. Pensioniealiste sõnavara jätkab halvenemist - aga see on normaalne tõeliselt sita presidendiga( tõlk. merde on prantsuse keeles tegelikult tugevama tähendusega kui vabanust väljenduse eest sitt eesti keeles)
la grève - juust ja streik
Kõik, kes te täna blogi lugeda tahtsite, mul on kahju aga blogi ei tule, ma hakkan nüüd harrastama prantslaste meelistegevust ja streigin - mille vastu? - pensioniea tõstmise vastu, hommikuste loengute vastu, väheste unetundide vastu, vahet pole, mille vastu, peaasi, et streigin ja oma streiki väljendan grafomaaniliste mõtteavaldustega prantslaste streikidest. Mäletate, et veel nädalad tagasi postitasin siin samas blogis ühe pildi suhteliselt rahulikust meeleavaldusest pensioniea tõstmise vastu, kus ma mainisin, et protestida nad ju võivad, aga see ei muudaks midagi. Nüüd on aeg oma mõtete ümberhindamiseks, kuigi, kas neil streikidel ka reaalset mõju antud pensioniea reformi kohta olema saab, selles pole ma kindel, aga majanduslikult mõjub see Prantsusmaale küll halvasti. Kindlasti olete uudistest juba kuulnud, et streigid on võtnud siin märksa laiemad mõõtmed kui varem. Kui nädalaid tagasi sai rääkida üksikutest pensionäridest ja puhtalt ametiühingute liikmetest, kes olid haaratud streiki, siis nüüd panustavad Prantsusmaa halvamisse juba massiliselt tudengid ja gümnaasiumi õpilased. Aga mis siis toimub? täpsemalt protestimarsid, ja teatud sektorite halvamine. Näiteks rongiliikuls on pea pooleldi halvatud, Pariisi ümber liiklevatest rongidest oli sel nädalal liikluses vaid 1 viiest rongist, kohalike linnade tasemel võib öelda, et häiritud on metroo, trammi ja bussiliiklus, see sunnib inimesi tööle hiljaks jääma või sinna mitte ilmuma - nu kui mu rong juba kolmandat päeva õigeaegselt ei väljuks, siis läheks ka vist streikima - vahet pole mille vastu. Marseille - linn Prantsusmaa lõunarannikul - vaevleb veidi kummalise probleemi küüsis, nimelt on linn mattumas prügi alla, kuna prügiveo eest vastutavad inimesed otsustasid hakata streikima, tänavatel, restoranide ümbruses ja kaubanduskeskuste ümbruses võib näha suuri prügihunnikuid ja keegi ei kavatsegi neid ära viia - eile uudistes üks restoraniomanik kurtis, et kliendid ei tule tema juurde sööma, kuna ei suuda taluda tänavalt tulevat prügihaisu. Lisaks prügisse uppumisse vaevab paljusid linnu, sealhulgas ka Lyoni, tõsine kütusepuudus - ja ei asi pole mitte selles, et Sarkozy valitsus ei suudaks enam kütust osta- kaugel sellest, kütust on Prantsusmaal küllaga, aga suured kütusekogumisjaamad on ametiühingute kontrolli all - see tähendab et ametiühingute tegelased füüsiliselt blokeerivad kütuse liikumist suurtest kogumisjaamadest tarbijateni, ning paljud bensiinijamad on pidanud oma tankuritele kleepima suured sildid - kütust ei ole. Eilne uudistest nähtud pilt võiks Eesti ja nii mõnegi teise ekskommunistliku riigi kodanikes äratada mälestuse ühest teisest möödunud aegade pildist, kui vaid asendada pikad autokolonnid inimestega ja bensiinijaama automaatidel ilutsevad sildid "kütust ei ole" poelettide siltidega "liha ei ole". Igal juhul otsustas valitsus eile, et Prantsusmaa peab kasutusele võtma riigi hädaolukorras kasutatavad kütusereservid, mida jagub 16 päevaks - ehk siis kriis tuleb lahendada 16 päevaga. Halvatus on ka lennuliikluses ning airFrance'ile ei jätku kütust.
Sel nädalal jäid mul ära kolm loengut, sest professorid otsustasid liituda streigiga, ja muidugi ei teavita keegi sellest tudengeid - ei mingeid Rein Toomla hommikul kella seitsmeseid e-maile, et täna jääb loeng ära- lähed kohale ja ootad 15 minutit ja siis saab selgeks, kas loeng toimub või mitte. Algava nädala loengute kohta ei oska kohe midagi öelda, eks hommikul näeb, kas tasus kell 6.40 üles tõusta või mitte. Muidugi ripub õhus üldine hoiatus, et kooli võidakse üldse sulgeda, sest tudengid ja professorid mõlemad kavatsevad streikida. Nu siis lähen mina ka streikima, aga seekord koolide taasavamise poolt. Nu ma ei saa aru, kuidas saab kahel mu vahetusprogrammil olla kogu aeg ähvardus, et kool tuleb sulgeda - mäletate, kui ma veel Ühendriikides olin, siis kirjutasin, et linnugripp võib koolid sulgeda ja nüüd siin siis streigid, aga ehk läheb seegi nagu linnugrippgi mööda. Järgmisel nädalal on siin koolivaheaeg ja loota on, et tudengid ja kooliõpilased lähevad kas koju maale või reisima ja ei jõlgu mööda tänavaid meelt avaldamas.
Millised näevad välja meeleavaldused. Alguses olid nad lihtsalt lärmakad marsid muusika saatel. Reedel nägin tänavl korralikku kampa (50-80liiget) tudengeid karjumas igasuguseid loosungeid riigi vastu, reformide vastu ja mustlaste väljaviskamise vastu (tuleb mainida, et kui millegagi saab riigi vastu olla, siis võivad vabalt ühineda ka pensioniea reformide vastu võitlejad ja mustlaste õiguste eest võitlejad), too kamp liikus mööda peatänavat, mis viis linna keskväljakule, kus enamus meeleavaldusi tavaliselt aset leiab. Selle karjuva kamba ees liikusid politseinikud, kes üritasid meeleheitlikult liiklust mujale suunata ja kogu karjuvat kampa jälitas märulipolitsei brigaad, millele järgnes rivi politseautosid, vilkurid põlemas. Minu poole pöördus üks kohkunud Rootsi turist, kes küsis, et mis toimub ja kas riiki võetakse üle? Selgitasin , et tal pole vaja Rootsi saatkonda varjule joosta, et need on vaid protestiavaldused pensionireformide vastu. Ta ikka pidi üle küsima kaks korda, et kas need ikk on lihtsalt protestiavaldused ja kas need jäävad rahumeelseteks. Naeratades kinnitasin talle, et need jäävad rahumeelseteks, kuid ise mõtlesin, et mingit garantiid sellele olla ei saa - see seal tänavatel oli mass, mida võib vaid väga väikseste jushuslike sündmustega väga suurelt mõjutada, aga kas meid ootab Kreeka- seda ma küll ei usu. Laupäeval toimus suurem protestimarss mööda peatänavat linna keskväljakule. Ma ei kujuta ette kui palju rahvast sellest osa võttis, kuid inimeste kolonn oli igaljuhul nii kolm-neli kilomeetrit pikk, kõik vist keskväljakule ei jõudnudki. Kanti igasuguseid Sarkozy, reformide, mustlaste väljaviskamise vastaseid loosungeid, kohal oli ka Prantsuse kommunistlik partei punalipuga ja Che Guevara piltidega. Linna keskväljakul kogunesid ühendused oma spiikerite ümber ja spiikerid pidasid kõne või laulsid ja kogu kuulajaskond kas kiitis häälekalt kõne heaks või laulis kaasa. Suurema kära tekitamiseks mängiti autodest valju muusikat - reform pensioniea tõstmise vastu ja autodest tuleb Papa l'Americano (klubimuusika) no andke andeks. Parema efekti saavutamiseks tulb tekitada palju tossu ja midagi põlema panna, selleks kasutati mingisuguseid hiigelsuuri tordivukaane meenutavaid punasel leegil põlevaid tõrvikuid. Igal juhul sai mõneks tunniks kohutavat kära ja siis läks kõik jälle rahulikult laiali. Samas kui aus olla, siis kui välja arvata need kolm loengut, pole streik minu elu siin küll väga mõjutanud, olen pidanud paar korda linnast jala koju marssima, kuna metrood ei ole, aga katastroofi veel ei ole.
Eile õhtul olid minu vanatädikesel külalised - ta ei olegi päris antisotsiaalne ega elagi vaid telekale. Igal juhul korraldas see tädikene neile siis pidulaua ja ka mina olin kutsutud - jälle üks tasuta õhtusöök. See tädikene vist kavatses neile mingi juustueri korraldada. Eelroaks olid mingid juustupallikesed, mis küll ei haisenud, kuid maitsesid kohutavalt, ning vutimunad - maitsevad nagu tavaline kanamuna. Siis tuli sink juustuga - juust tuli mingisuguses juustusulatusmasinas enne üles sulatada ja siis singile valada - seal oli erinevaid juustusorte, midagi pipraga ja midagi, mis täitis kogu toa kõige jubedama juustuhaisuga, mida ma kunagi tundnud olen. Ainus kord kui ma olen olnud õnnelik selle üle, et mul on nohu ja ma ei tunne hästi lõhna, teisi külalise ei tundunud see hais heidutavat, kuid tuleb mainida, et kogu kupatus maitses väga hea. Siis tuli pearoog- juustusnitsel hanemaksaga - nu mulle ei maitse hanemaks, aga viisakusest tuli seegi ära süüa. Mis te arvate, mis oli magustoiduks - õige juust. Fromage Blanc - valge juust (ma ei tea teisiti tõlkida) koos Crème Fraiche' iga (nu see on siis rõõsk koor?), millele tuli maitsestamiseks lisada suhkrut. Nu igal juhul oli üks juustupidu.
Aga teie, kallid lugejad, võtke üks amps juustu ning püsige ikka lainel ja kohtume järgmisel nädalal kui ma just oma streigimeeleolu kuidgi muul viisil väljendada ei kavatse.
Sunday, October 10, 2010
La Bastille
Nu kahjusk tuleb välja, et kindlusest mul korralikku pilti polegi, aga siin on kindluse sisemuses võimalik näha kahurilaskeavasid...
Conqurer
Siin olen ma selle kindluse äärel, peab mainima, et mu reisikaaslased arvasid, et ma olen pisut hull kui ma selle ääre peale ronisin, kuna selle taga laiub päris kõrge kukkumine (mitte küll päris maapinnani, vaid teise kindluse astmeni.
Téléphérique
Siin on näha see Gondola, millega me sõitsime üles kindlust vaatama, taamal -küll usus- võib näha kõrgete mägede kontuure.
La sortie - Grenoble
Hei blogilugejad, mina jälle siin jälle uute lugudega. Kõigepealt vaatame üle veel kord administratiivse külje - mul on nüüd lõpuks ka see pangakaart, mida mul vaja ei lähe, aga vähemalt ei pea ma nüüd enam panka külastama. Igal juhul oli sellegagi oma keeruline lugu ja tuleb tõdeda, et vaid oma õigusi nõudes ja piisavlt edukalt vingudes on võimalik siin asju korda ajada, see selgitab muidugi ka minu prantsuse keele õpetaja korduvaid selgitusi, et prantslaste rahvussport on vingumine. Kohe selgitan teile lähemalt - läksin siis nii oma mitmekümnendat korda minu siinviibimise jooksul panka, et oma kaarti kätte saada, mis pidi valmis olema juba 15. septembril, aga pangas soovitati mulle pidevalt peagi tagasi tulla, kuna kaardi valmistamine võtvat veel aega, siis leiutasid nad, et peavad mu aadressi kindlaks tegema, et ma ikka kusagil elan (ja mitte silla all). Aadressi kindlaks tegemine tähendas, et nad saatsid mulle kirja koju, millele ma pidin allkirja andma ja siis see allkiri pidi panka jõudma, ma andsin seda allkirja kolmandat korda (esimesel korral suutis seda minu eest kogemata mu vanatädike) ja postkontor suutis kolmandat korda selle kirja ära kaotada, (aga see kiri, millele vanatädike allkirja andis jõudis küll ilusasti panka). Nii siis sel viimasel korral üritasid nad selgitada mulle, et neil on ainult see vanatädikese allkirjaga kiri ja nad ei saa mulle anda kätte pangakaarti enne kui neil pole minu allkirjaga kirjakest ja nad tahtsid mulle jälle kirja koju saata, ma siis selgitasin neile, et ma olen juba kolmandat korda seda allkirja andnud ja et ma tõesti ei tea, mis sellest postkontoris edasi sai. Siis selgitasid nad mulle, et ma olen võõramaalane (étrangère/foreigner) ja minu aadress tuleb ikka kohe kindlasti selgeks teha, ma pole ühegi ametniku peale niimoodi vihastanud, aga see prantsuse tädikene, kes mind seal võõramaalaseks nimetas lihtsalt sundis mind talle selgeks tegema, et ma olen euroopa liidu kodanik ja võin elada kus tahan ja ikka taotleda pangakaarti ning tegin talle selgeks, et ma nüüd lähen lihtsalt teise paka ja ta võib selle kaardiga teha, mis tahab. Selle peale tõi tädikene välja selle kirja, kus peal oli vanatädikese aadress, palus mul sinna oma allkiri ka peale kirjutada ja- oh imet - siis otsis ta kusagilt sahtlist lagedale mu pangakaarti ja ma võsin selle täitsa vabalt oma valdusse saada. Ma ei kujuta ette kui kauaks ma oleksin jäänud panka külastama kui ma oleks neile jälle nagu tavaliselt naeratades öelnud, et ma mõistan teie viivitusi. Nüüd ma luban teile, et rohkem ma enam pangast ei kirjuta, igal juhul mitte enne kui ma seda pangakaarti sulgema lähen, aga mainima peab, et lisaks parima kirjasõbra tiitlile kuulub pangale nüüd ka parima sõnumisaatja tiitel - igal reedel kell 8. hommikul saadab pank mulle sõnumi teavitamaks mind, et ma pole pangas ühtegi tehingut teinud - vaat kui tore siis!
Administratiivse külje pealt veel seda, et nüüd on mu tunniplaan lõplikult paigas - oma viimaseks loenguks valisin ma maailmamajanduse geostrateegia ja sellega kokku võtan ma siin viit loengut. Prantslased tavaliselt võtavad rohkem loenguid, tuleb mainida, et süsteem on siin samasugune nagu Eestis - professorid peavad loenguid ja siis lõpus on eksamid, on muidugi ka eraldi loengud, mida siin kutsutakse conférence de méthode, mis tähendab, et tudengid peavad seal rohkem oma arvamust avaldama ja tegeme presentatsioone. Mis oleks veel erinevat Eesti loengutest - võibolla see, et kui professor loengu lõpus küsib, et kas kellelgi on küsimusi, siis, teate küll, Eestis saabub see piinlik vaikus, mille jooksul enamik tudengitest ja professor kaasa arvatud ei saa aru, miks see küsimus üldse esitati, kuid siin on lugu hoopis vastupidine, pigem nagu Ühendriikides, et kõigil on küsimused ja kõik tahavad neid esitada ning professor peab pigem vabandama, et no see olgu nüüd viimane küsimus, kuna uus loeng tuleb kohe peale. Lisaks selgitavad professorid siin kõike hea meelega ja ei sõima õpilasi lollideks, kui need midagi ei tea ja küsimusi esitavad, ega suhtu ka üleolevalt õpilastesse.
Aga täna räägime veel mitmekülgsest Prantusmaast, nimelt viimaks sain ma üheks päevaks Lyonist eeamle. Võtsime koos kahe sakslase ühe itaallanna ja ühe leedu tüdrukuga ette tripi Grenoble'sse. See on suuruselt ehk Tallinnaga võrdne linn 100 km kaugusel Lyonist ning mis kõige tähtsam, see on Alpide pealinn - see asub kõrgel mägedes , Alpides. Võtsime siis ette rongireisi 1h 30 minutit väikeste prantsuse mägikülakeste vahel, kus kas laiusid viinamarjaistandused ja mida enam Alpide kõrgustesse, seda rohkem hakkas näha olema lambakasvatajaid. Grenoble asub mägedevahelises orus ja seda ümbritsevad pea igast küljest suured mäemassiivid, oma kulunud kaljuste tippudega, ning taamal võib näha igilumega kaetud valgeid mäetippe, mille hulgast võib ühena ära tunda ka Alpide kõrgeima tipu Mont Blanci. Grenoble on samuti pika ajalooga linn, rajatud keskajal ning selle arhitektuuris on enamus keskaega ning kõik ajastud koos Suure Prantsuse Revolutsiooniga väga hästi näha, ühe tänapäeva tippsaavutusena võib selles linnas leida ühe väiksemamõõtmelise tuumaosakeste kiirendi (suurim CERN asub siis Šveitsis). Lisaks asub ühe kulunud mäe jalamil, küljel ja tipus korralik kindlustus, mida kasutati juba 14. sajandist alates end vaenuliku Savoia territooriumi vastu kaitsmiseks ning mis leidis rakendust hiljem nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas. Seda päris võimsat kaitseehitist saab külastada, sõites mäetippu suusalifti meenutava gondliga (prantslased nimetavad seda téléphérique) ning muidugi nüüd rahuajal on sinna rajatud muuseum, mida saab samuti külastada. Prantslaste üheks lemmikspordialaks on randonnée - ehk siis matk mägedes, mis võib kesta ühest tunnist kuni ühe nädala või kas või ühe kuuni, kui kellelgi peaks viitsimust jaguma. Selle sama kindluse tagant pääses väikesele matkarajale mägedes, nii siis võtsime meiegi ette tunnise matkakese mägedesse. Peab tunnistama, et mulle täitsa meeldivad randonnée'd, on väga tore turnida väikesel matkarajal puude ja põõsaste vahel, mis vahelduvad lagedate väljakestega, kust võib heita pilgu maalilisele mägimaastikule, et siis taas sukelduda mägipuude vahele, mis on vaid veidi kõrgemad kui su peanupp, kuid pakuvad päikeselisel päeval siiski varju. Me muidugi suutsime valida raja, mis oli mõeldud veidi seiklushimulisematele matkajatele ja millel tuli tõesti veidi ronida ja mille kohta hiljem üks prantslasest matkaja ütles, et see olla turistide jaoks ikka veidi ohtlik, samas oli võimalus valida ka juba ette sillutatud laia matkarada, kus ronimine polnud ette nähtud ja matkajad võisid lihtsalt nautida jalutuskäiku mägedesse varustatuna kepikõnni keppidega. Tol õhtul korraldati kindluses mingisugune suurem pidu bändidega ja puha, kahjuks pidime lahkuma enne pidu, kuid päris vahva oleks osaleda sellisel peol kõrgel mägedes.
Viimase peatükina räägiksin täna veel veidi ka spordist, nimelt käsin ma täna vaatamas üht rugbi mängu, mängisid Lyon Lou ja Grenoble. Ma ei teadnud enne rugbi mängust suht midagi, aga prantslased selgitasid mulle hiljem ka reegleid, aga mängule sai peamiselt mindud, kuna ma sain ühe toreda prantslase kaudu tasuta piletid. Igal juhul oli rahvast väga palju ja mulle tundus, et ma olin ainus, kes reegleid ei teadnud, kui Ühendriikides minnakse spordiüritust vaatama pigem selleks, et seltskondlikult aega veeta ja sõpradega millest iganes rääkida, siis pranbtslased vaatasid innukalt mängu ja elasid sellele kaasa ( väravas jagati kõigile kodumeeskonna logoga lipp, et ikka rohkem oma meeskonda toetada), ning need prantslased, kellega ma sinna läksin ei tahtnud kuidagi mängu ajal mulle reegleid selgitada, kuna see pidavat segama mängu jälgimist. Igal juhul oli mängu vaatama tulnud nii väikeseid lapsi kui ka eakaid vanadaame. Igal juhul peab mainima, et see oli tõenäoliselt ka viimane kord kui ma rugbit vaatama lähen, sest see lihtsalt ei ole minu mäng, enamuse ajast istuvad mehed puntras keset väljakut ja pall on kusagil nende all peidus, või siis üritavad nad palliga meest platsile pikali saada ja tõenäoliselt viibis platsil korraga kõige kauem aega meedik, kes neid pikalitõmmatud mehi aidata üritas, ainus asi, mis oli vaatamist väärt oli audist pallide püüdmine - seda tuleb teha õhust ja selleks tõstavad meeskonna mängijad ühe mängija õhku -tõesti vahva, kuidas nad palli nii kätte saavad!
Aga lõpetame tänaseks siis selle grafomaania sellega, et siin on endiselt ilus ilm, temperatuur püsib 20-24 kraadi vahel, ööseks langedes nii 16-18 peale ja päike paistab veel ka, teie, kallid blogilugejad, hoidke saapad porist puhtad ja püsige ikka lainel!
Subscribe to:
Posts (Atom)