pas de connexion - internetita!

Ma vabandan kõigi ees, kes harjumusest esmaspäeva hommikuse kohvi kõrvale lootsid mu blogi lugeda (ehk olen naiivne, aga sellisena kujutaksin ma ette oma blogilugejaskonda, inimesed, kes juba esmaspäeval tahaksid lugeda uudiseid minu tegemistest) ja said suure pettumuse osaliseks, leides, et blogi pole mitte reagi võrra täienenud. Mõtlete ehk, et kas mind on tabanud laiskuse hoog või olen ehk blogipidamisele käega löönud! Ei kallid sõbrad, oma grafomaaniaga kavatsen ma teid edasi tüüdata või rõõmustada, kuidas kellelegi, paraku aga lakkas mu modem töötamast pärast elektrikatkestust ja nüüd sõltun wifist, kus ma seda leida suudan. Prantsusmaa pole nagu Eesti, kus pea igas paaris võib leida tasuta netilevi või tegelikult piisab Eestis lihtsalt leida mõni koht, kus wifi levib ja võid end vabalt netti ühendada. Prantsusmaal on see rohkem tingimustega, internet on seotud telefoniga ( vaba netipulk on ka muidugi olemas, aga kusagil peab olema baasühendus) ja telefonifirmad hoolitsevad selle eest, et keegi avalikus kohas tasuta netti ei saaks, vaba netti ei eksisteeri, igal pool on tarvis teada salasõna. Niisiis on mu ainstaeks võimalusteks kool, baar ja kaubanduskeskus. Alustame koolist - streigi tõttu on kool siin olnud suletud alates möödunud teisipäevast - seega olen ma muidugi nautinud vaba nädalat, nagu väike vaheaeg või nii enne päris vaheaega. Meie kool muidugi ei osale streigis - Science Po üks parima mainega koole Lyonis lihtsalt ei saaks nii teha, aga paraku määrab kooli kinni- või lahtioleku tema asukoht - see asub peaaegu kesklinnas ja jõekaldal. Kohe selgitan, miks asukoht nii tähtsks osutub - protestimarsid ja kogu märul nimelt toimub ka kesklinnas, mitte kaugel meie koolist ja aastaid tagasi oli Science Po Lyonis juhus, kus mõned mässumeelsed peitsid end meie koolis ja politsei pidi arreteerima pool loengusaali, et leida mässulisi, samuti suutsid mässulised hävitada pool Sciences Po arvutiklassist. Seega vältimaks selliseid riske, tuli meie kool nädalaks sulgeda ja nüüd sel nädalal on meil vaheaeg - seega ei mingit netti koolis vähemalt kaks nädalat - uuesti alustame me õpinguid koolis 2 novembril. Selles suhtes saavad prantslased tegelikult vähem loenguid kui meie Eestis. nad alustavad 13 september - juba kaks nädalat kaotust, siis võtavad nädalase vaheaja ja lõpetavad enne jõule - eksamid on rangelt jaanuaris.

Nüüd baaridest -enamus neid on suletud laupäeval ja pühapäeval - need baarid muidugi, kus saab tasuta netiühendust kasutada, baarid, kus lihtsalt klaasi veini või õlut võtta, on muidugi avatud ja kaubanduskeskuses on ühendus aeglasem kui tigu, nii et nädalavahetused olen ma praktiliselt netist totaalselt eemal. Ma ei saa garanteerida, et järgmine blogisissekanne saab olema järgmisel pühapäeval, sest mul pole aimugi, kui kaua võtab aega modemi parandamine või uue modemi saamine. Igal juhul on see pikem protsess kui eestlane suudaks ette kujutada või välja kannatada. Ma parem protesteeriksin tänaval administratsiooni aegluse üle. Me kaotasime netiühenduse eelmisel teisipäeval ja siis mu mutikene muidugi helistas tehnikutele, aga sealt öeldi talle, et on järjekorrad ja ehk saab esmaspäeval meile tehniku saata - nu täna on esmaspäev, aga tehnikust ei kippu ega kõppu. Õnneks koos netiühendusega kadus mutikesel ka telefoniühendus ja ta ikka käib tehnikutele peale, sest talle meeldib väga telefoniga lobiseda. Nii me siis ootame tehnikut nagu Valget laeva. Nu ja pärast tuleb ju modem veel ekspertiisi saata ja ma ei kujuta ette, kui kaua see veel aega võtta võiks. Mul on selliste teenuste koha pealt väga kehv kogemus Belgiast, kus netiühenduse sisseseadmine võttis üle kolme kuu, ma loodan, et siin ikka rutem asjad liiguvad, kuna mu mutikene on päris usin tehnikutele pinda käimises, aga ega tal pole ka päevad otsa midagi teha, kui seriaalides toimunust ei saa sõpradega rääkida.

Olgu aitab nüüd minu eestlaslikust vingumisest netiühenduse üle, aga üritasin lihtsalt selgitada, et ma meelega ei hoia eemale blogimisest. Räägime veel kord kuumal teemal - sterigist Lyonis. Nagu Karin mulle mainis, siis jõuab vägivaldne streik isegi eesti meediasse. Nu präegu on siin rahulik, mäss on ehk läbi ja valitsus on ka oma otsuse langetanud, prantslased peavad nüüd kaks aastat kauem töötama. Aga mässust - jah meil läks asi siin veidi kontrolli alt välja - nii mainivad linnaelanikud ise. Nu mässulised - peamiselt tudengid, kooliõpilased, peamiselt araablased, immigrandid ja töötud - suutsid paar autot kesklinnas põlema panna ja oli kokkupõrkeid märulipolitseiga, kus mõni - 8 inimest- sai viga ja vajas arstiabi - mässulised suutsid lõhkuda poodide aknaid ja varastada riideid, tehnikat, ehteid, mida iganes nad ka kätte ei saanuks. Kogu Belcour - linna keksväljak- oli suitsust ja pisargaasist sinine ja politsei tõkestas pääsu kesklinna - ehk siis ükski metroo ei sõitnud läbi kesklinna, ega samuti polnud kesklinna saada võimalik mitte ühegi vahendiga. Paar mässulist, kes üritasid põgeneda politsei eest, hüppas sillalt jõkke, kuid midagi dramaatilist ei juhtunud- politsei päästis nad ja toimetas turvaliselt politseijaoskonda. Äärelinnas ei pannud keegi mässu tähelegi. Nu kujutage ette, et see oli nagu Pronksöö Eestis. Nüüseks hakkab lahenema ka bensiinipuuduse probleem prantsusmaal, mõnedes rafineerimisjaamdes panevad streikijad veel vastu, aga Sarkozy on andnud politseile ja armeele käsu vabastada rafineerimisjaamad streikijatest ning tagada bensiinijaamade varustatus bensiiniga. Mis saab edasi - teisipäeval ja neljapäeval on oodata streike, aga valitsus ja meedia arvab, et nüüd asi rahuneb maha. On muidugi vahe streigil ja protestidel - streik tähendab et mõned tööstusharud ei tööta ja osa koole on suletud -üldiselt on see ühistransport ja rongid, mis ei tööta. Protest tähendab marsse tänavatel - ja just nende marssidega tänavatel võivad kaasneda mässud, seda karjuvat rahvamassi on ju võimatu ohjeldada või kontrollida, see teeb, mis pähe tuleb ja paraku liitub protestijatega ka kontingent, kes pigem liigub linna varastamise ja laamendamise eesmärgiga. Meediast käis palju läbi, et need on araablased ja mustad, kes märatsevad tänavatel, tuleb mainida, et suurem osa sellest on tõsi - olin ise koha peal ja nägin ka mässulisi. Prantslastel on korralik probleem immigrantidega araabiamaadest ja Aafrikast, aga ka Rumeeniast ja Bulgaariast, need on inimesed, kes tulevad Prantsusmaale vaid riigi sotsiaalsüsteemi tõttu ja ei kavatse kunagi tööle hakata, kuna töö eest saaksid nad vähem, kui sotsiaalkindlustuse ja töötuabirahast. Töötuabiraha on neil käes tasuta ja sellega on võimalik paremini ära elada kui tööd tehes immigrantide kodumaal. Tihti ei oska see seltskond ka prantsus keelt. Ja just see seltskond läheb tänavatele märatsema ja pensioniea tõstmine ei lähe neile korda, nad ei saa isegi aru, mille pärast inimesed siin protesteerivad. Kui inimesed nüüd lepivad kõrgema pensionieaga, siis muutub kõik rahulikumaks ja me saame taas kooli, kui ei, siis räägime edaspidi veel mässust.

Kuid tänaseks lõpetan, kallid sõbrad, ma ei suuda lihtsalt rohkem kohvi ja teed juua siin. Aga teie andke mulle andeks minu viivitused blogimisel ja fakt, et ma ei saa aeglase netiühenduse tõttu teile pilte laadida ning püsige ikka lainel!