La sortie - Grenoble

Hei blogilugejad, mina jälle siin jälle uute lugudega. Kõigepealt vaatame üle veel kord administratiivse külje - mul on nüüd lõpuks ka see pangakaart, mida mul vaja ei lähe, aga vähemalt ei pea ma nüüd enam panka külastama. Igal juhul oli sellegagi oma keeruline lugu ja tuleb tõdeda, et vaid oma õigusi nõudes ja piisavlt edukalt vingudes on võimalik siin asju korda ajada, see selgitab muidugi ka minu prantsuse keele õpetaja korduvaid selgitusi, et prantslaste rahvussport on vingumine. Kohe selgitan teile lähemalt - läksin siis nii oma mitmekümnendat korda minu siinviibimise jooksul panka, et oma kaarti kätte saada, mis pidi valmis olema juba 15. septembril, aga pangas soovitati mulle pidevalt peagi tagasi tulla, kuna kaardi valmistamine võtvat veel aega, siis leiutasid nad, et peavad mu aadressi kindlaks tegema, et ma ikka kusagil elan (ja mitte silla all). Aadressi kindlaks tegemine tähendas, et nad saatsid mulle kirja koju, millele ma pidin allkirja andma ja siis see allkiri pidi panka jõudma, ma andsin seda allkirja kolmandat korda (esimesel korral suutis seda minu eest kogemata mu vanatädike) ja postkontor suutis kolmandat korda selle kirja ära kaotada, (aga see kiri, millele vanatädike allkirja andis jõudis küll ilusasti panka). Nii siis sel viimasel korral üritasid nad selgitada mulle, et neil on ainult see vanatädikese allkirjaga kiri ja nad ei saa mulle anda kätte pangakaarti enne kui neil pole minu allkirjaga kirjakest ja nad tahtsid mulle jälle kirja koju saata, ma siis selgitasin neile, et ma olen juba kolmandat korda seda allkirja andnud ja et ma tõesti ei tea, mis sellest postkontoris edasi sai. Siis selgitasid nad mulle, et ma olen võõramaalane (étrangère/foreigner) ja minu aadress tuleb ikka kohe kindlasti selgeks teha, ma pole ühegi ametniku peale niimoodi vihastanud, aga see prantsuse tädikene, kes mind seal võõramaalaseks nimetas lihtsalt sundis mind talle selgeks tegema, et ma olen euroopa liidu kodanik ja võin elada kus tahan ja ikka taotleda pangakaarti ning tegin talle selgeks, et ma nüüd lähen lihtsalt teise paka ja ta võib selle kaardiga teha, mis tahab. Selle peale tõi tädikene välja selle kirja, kus peal oli vanatädikese aadress, palus mul sinna oma allkiri ka peale kirjutada ja- oh imet - siis otsis ta kusagilt sahtlist lagedale mu pangakaarti ja ma võsin selle täitsa vabalt oma valdusse saada. Ma ei kujuta ette kui kauaks ma oleksin jäänud panka külastama kui ma oleks neile jälle nagu tavaliselt naeratades öelnud, et ma mõistan teie viivitusi. Nüüd ma luban teile, et rohkem ma enam pangast ei kirjuta, igal juhul mitte enne kui ma seda pangakaarti sulgema lähen, aga mainima peab, et lisaks parima kirjasõbra tiitlile kuulub pangale nüüd ka parima sõnumisaatja tiitel - igal reedel kell 8. hommikul saadab pank mulle sõnumi teavitamaks mind, et ma pole pangas ühtegi tehingut teinud - vaat kui tore siis!

Administratiivse külje pealt veel seda, et nüüd on mu tunniplaan lõplikult paigas - oma viimaseks loenguks valisin ma maailmamajanduse geostrateegia ja sellega kokku võtan ma siin viit loengut. Prantslased tavaliselt võtavad rohkem loenguid, tuleb mainida, et süsteem on siin samasugune nagu Eestis - professorid peavad loenguid ja siis lõpus on eksamid, on muidugi ka eraldi loengud, mida siin kutsutakse conférence de méthode, mis tähendab, et tudengid peavad seal rohkem oma arvamust avaldama ja tegeme presentatsioone. Mis oleks veel erinevat Eesti loengutest - võibolla see, et kui professor loengu lõpus küsib, et kas kellelgi on küsimusi, siis, teate küll, Eestis saabub see piinlik vaikus, mille jooksul enamik tudengitest ja professor kaasa arvatud ei saa aru, miks see küsimus üldse esitati, kuid siin on lugu hoopis vastupidine, pigem nagu Ühendriikides, et kõigil on küsimused ja kõik tahavad neid esitada ning professor peab pigem vabandama, et no see olgu nüüd viimane küsimus, kuna uus loeng tuleb kohe peale. Lisaks selgitavad professorid siin kõike hea meelega ja ei sõima õpilasi lollideks, kui need midagi ei tea ja küsimusi esitavad, ega suhtu ka üleolevalt õpilastesse.

Aga täna räägime veel mitmekülgsest Prantusmaast, nimelt viimaks sain ma üheks päevaks Lyonist eeamle. Võtsime koos kahe sakslase ühe itaallanna ja ühe leedu tüdrukuga ette tripi Grenoble'sse. See on suuruselt ehk Tallinnaga võrdne linn 100 km kaugusel Lyonist ning mis kõige tähtsam, see on Alpide pealinn - see asub kõrgel mägedes , Alpides. Võtsime siis ette rongireisi 1h 30 minutit väikeste prantsuse mägikülakeste vahel, kus kas laiusid viinamarjaistandused ja mida enam Alpide kõrgustesse, seda rohkem hakkas näha olema lambakasvatajaid. Grenoble asub mägedevahelises orus ja seda ümbritsevad pea igast küljest suured mäemassiivid, oma kulunud kaljuste tippudega, ning taamal võib näha igilumega kaetud valgeid mäetippe, mille hulgast võib ühena ära tunda ka Alpide kõrgeima tipu Mont Blanci. Grenoble on samuti pika ajalooga linn, rajatud keskajal ning selle arhitektuuris on enamus keskaega ning kõik ajastud koos Suure Prantsuse Revolutsiooniga väga hästi näha, ühe tänapäeva tippsaavutusena võib selles linnas leida ühe väiksemamõõtmelise tuumaosakeste kiirendi (suurim CERN asub siis Šveitsis). Lisaks asub ühe kulunud mäe jalamil, küljel ja tipus korralik kindlustus, mida kasutati juba 14. sajandist alates end vaenuliku Savoia territooriumi vastu kaitsmiseks ning mis leidis rakendust hiljem nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas. Seda päris võimsat kaitseehitist saab külastada, sõites mäetippu suusalifti meenutava gondliga (prantslased nimetavad seda téléphérique) ning muidugi nüüd rahuajal on sinna rajatud muuseum, mida saab samuti külastada. Prantslaste üheks lemmikspordialaks on randonnée - ehk siis matk mägedes, mis võib kesta ühest tunnist kuni ühe nädala või kas või ühe kuuni, kui kellelgi peaks viitsimust jaguma. Selle sama kindluse tagant pääses väikesele matkarajale mägedes, nii siis võtsime meiegi ette tunnise matkakese mägedesse. Peab tunnistama, et mulle täitsa meeldivad randonnée'd, on väga tore turnida väikesel matkarajal puude ja põõsaste vahel, mis vahelduvad lagedate väljakestega, kust võib heita pilgu maalilisele mägimaastikule, et siis taas sukelduda mägipuude vahele, mis on vaid veidi kõrgemad kui su peanupp, kuid pakuvad päikeselisel päeval siiski varju. Me muidugi suutsime valida raja, mis oli mõeldud veidi seiklushimulisematele matkajatele ja millel tuli tõesti veidi ronida ja mille kohta hiljem üks prantslasest matkaja ütles, et see olla turistide jaoks ikka veidi ohtlik, samas oli võimalus valida ka juba ette sillutatud laia matkarada, kus ronimine polnud ette nähtud ja matkajad võisid lihtsalt nautida jalutuskäiku mägedesse varustatuna kepikõnni keppidega. Tol õhtul korraldati kindluses mingisugune suurem pidu bändidega ja puha, kahjuks pidime lahkuma enne pidu, kuid päris vahva oleks osaleda sellisel peol kõrgel mägedes.

Viimase peatükina räägiksin täna veel veidi ka spordist, nimelt käsin ma täna vaatamas üht rugbi mängu, mängisid Lyon Lou ja Grenoble. Ma ei teadnud enne rugbi mängust suht midagi, aga prantslased selgitasid mulle hiljem ka reegleid, aga mängule sai peamiselt mindud, kuna ma sain ühe toreda prantslase kaudu tasuta piletid. Igal juhul oli rahvast väga palju ja mulle tundus, et ma olin ainus, kes reegleid ei teadnud, kui Ühendriikides minnakse spordiüritust vaatama pigem selleks, et seltskondlikult aega veeta ja sõpradega millest iganes rääkida, siis pranbtslased vaatasid innukalt mängu ja elasid sellele kaasa ( väravas jagati kõigile kodumeeskonna logoga lipp, et ikka rohkem oma meeskonda toetada), ning need prantslased, kellega ma sinna läksin ei tahtnud kuidagi mängu ajal mulle reegleid selgitada, kuna see pidavat segama mängu jälgimist. Igal juhul oli mängu vaatama tulnud nii väikeseid lapsi kui ka eakaid vanadaame. Igal juhul peab mainima, et see oli tõenäoliselt ka viimane kord kui ma rugbit vaatama lähen, sest see lihtsalt ei ole minu mäng, enamuse ajast istuvad mehed puntras keset väljakut ja pall on kusagil nende all peidus, või siis üritavad nad palliga meest platsile pikali saada ja tõenäoliselt viibis platsil korraga kõige kauem aega meedik, kes neid pikalitõmmatud mehi aidata üritas, ainus asi, mis oli vaatamist väärt oli audist pallide püüdmine - seda tuleb teha õhust ja selleks tõstavad meeskonna mängijad ühe mängija õhku -tõesti vahva, kuidas nad palli nii kätte saavad!

Aga lõpetame tänaseks siis selle grafomaania sellega, et siin on endiselt ilus ilm, temperatuur püsib 20-24 kraadi vahel, ööseks langedes nii 16-18 peale ja päike paistab veel ka, teie, kallid blogilugejad, hoidke saapad porist puhtad ja püsige ikka lainel!