Le père noël

Jõuluvana suusakeskuses!

Les vacances dans les montagnes!

Heipa, kalid lugejad, taas on möödunud nädal ja ehk veidi rohkemgi, aga seekord on mu vabanduseks väikene puhkusreis mägedesse, kus lihtsalt ei olnud internetti, aga alustame siis algusest. Minu vanatädikene ja tema tütar leidsid, et oleks väga vahva veeta jõule mägedes suusatades, või nu vanatädikene kujutas pigem ette, et tema jalutaks mägedes ja hingaks värsket õhtku ning tütar kujutas ette enam-vähem midagi sarnast, kuhu mahuksid ka kohvikud. Sellest plaanist sai ka asja ning sõitsimegi eelmisel laupäeval mägedesse, suusakseskusesse nimega Chamrousse, mis asub väga lähedal (30km) linnast nimega Grenoble, millest ma olen juba varem blogis rääkinud. Seega jäime endiselt meie nn maakonda või cantonisse, nimega Rhône-Alpes. Mägedesse sõitsime vana Renault'iga, millel ei töötanud soojustus, aga õnneks ei olnud minnes ilm väga külm - temperatuur jäi ikka veel plussi poole ja tee mägedesse polnud ka liiga lumine, kuigi pidime autole ketid rehvidele panema. Meie seltskond sai viie liikmeline - mina , vanatädikene, tema tütar, tütre poeg ja tütre sõbranna ja muidugi ka vanatädikese koer. Mina veetsin kõik päevad 9st 5ni mäel ja nautisin lumelauasõitu. Chamroussi näol on tegemist täiesti arvestatava suusakeskusega - laskumisi on piisavalt ja enamus laskumisi jääb nii 1,5 ja 2 kilomeetri peale. Pikim laskumine, mis oli üle 3kilomeetri oli lume nappuse tõttu suletud. Kogu põhja Prantsusmaad on halvbanud lumetormid, mida olete kindlasti telekast näinud ja mis taas kord hoiavad prantsuse lennukid maas ja rongid liiklusest väljas, kuid alpides valitses eelmise nädala alguses veel lumenappus, mis soojade ilmade tõttu (7 kraadi 1750 meetri peal ja 0 kuni -2 kraadi 2250 meetri peal) aina süvenes, ning mida enam laskumisi lumenappuse tõttu suleti, seda enam hakkasin kartma, et kogu keskus tuleb nädala lõpuks sulgeda. Jõulud suusaeskuses on midagi väljaspool traditsiooni (prantslased eelistavad jõulud veeta kodus pereringis jõuluõhtusööki nautides nii nagu eestlasedki seda teevad) ja seetõttu polnud suusakeskus ka üle rahvastatud, ehk kokku vaid mõnisada inimest keskuse peale. Minu vanatädikene aga mägdesse jalutama ei jõudnudki ja kohvikute ning teleka kanalite nappuse tõttu otsustas ta kogu oma puhkuse sisustada söögitegemise ja appartementi koristamisega. Jõulude puhuks oli suusakeskusel eraldi jõuluprogramm - lapsed said ehitada lumelinna ning kõik soovijad võisid õhtul uisutada suurel uisuplatsil Michael Jacksoni lugude saatel ning muidugi mis peamine -suusakeskust külastas ka jõuluvana. Kõigepealt laskus mööda suusakeskuse peanõlva otse väikesele peaväljakule terve rida tõrvikutega varustatud ning punasesse riietatud suusainstruktoreid, moodustades mööda nõlva laskuva tõrvikutulede ussikese. Tõrvikute ussile järgnes muidugi jõuluvana oma saaniga, mida vedasid traditsiooniliste põhjapõtrade asemel kelgukoerad. Jõuluvana oli muidugi varustatud suure kotitäie kommidega, mida ta lahkelt jagas nii suurtele kui ka väikestele ja kõik soovijad võisid jõuluvanaga pilti teha ( Jõulude puhul oma fotokaga ja täiesti tasuta ning jõulumees oli rõõmsalt nõus tund aega poseerima). Kui jõuluvana liialt läbi kallistatud sai, lasti suusakeskuse kohale korralik ilutulestik jõuluvärvides - roheline, punane, violetne ja kuldne nig kogu ilutulestiku saatel kadus jõuluvana lihtsalt ära - vist lendas tagasi põhjapoolusele, igal juhul ei näinud keegi tema kadumist. Hiljem sõime kogu seltskonnaga jõuluõhtusööki - grillitud pärlkana ning hautatud liha koos hautatud herneste ja porganditega ning magustoiduks õunakook ja šokolaadi puding - igal juhul söömaaeg oli vägev, kuigi seda tumestas veidi fakt, et vnatädikene ja tema tütar jõid end veidi purju ning läksid tülli selle üle, et jõuluõhtu ikka pole perfektne, kuna lauakaunistused on valesti asetatud ning jõulukuusk jäi koju, nutsid väheke ja siis leidsid, et jõulud ise on ikka toredad. Prantslastel on komme oodata 24. detsembri keskööni vastu 25. detsembrit ning siis jagada kingitusi ja soovida (rohkete põsemuside saatel) ilusaid jõule - joyeux noël.

Kui ma esimestel päevadel muretsesin lumenappuse üle, siis viimastel puhkuse päevadel muretsesid teised lumerohkuse üle - kahe päevaga nimelt sadas poole meetri jagu lund maha. Muidugi need kaks päeva olid suusakeskuses lumetormi tõttu suhteliselt rasked sõita. Udu ja lumesaju tõtu oli eelviimasel päeval nähtavus väga kehva ja ma suutsin rajalt kõrvale sõita ning metsas ära eksida ning jõudsin välja 500 meetrit suusakseskusest allpool ning pidin muidugi need 500 meetrit tagasi rõõmsalt üles tagasi ronima. Kui ma oma vanatädikesele mainisin, et ma ära eksida jõudsin, siis väitis too mulle, et need Ida - Euroopast tulnud inimsed on kõik nätukene hullud ja peavad endale alati tõestama, et suudavad loosusest üle olla. Üldse ei suutnud ta mõista, kuidas ma kõik päevad hommikust õhtuni suutsin mäel veeta ning seda isegi -10 kraadi juures, kuna mutikese tütar küll oma poega -10 kraadi juures üle 2 tunni väljas ei tahtnud hoida. Kui ma leidsin, et eelviimasel päeval olid sõidutingimused hoolimata lumerohkusest kehvad, siis viimasel päeval muutus udu nii tihedaks, et üle meetri polnud midagi näha - hoiatussilt suusalifti kõrval väitis, et nähtavus on lausa null, ning keskus jäi suhteliselt inimtühjaks. Mina tüüpilise Ida-Eurooplasena siis üritasin veel mõnede vaprate prantslastega ikka endale tõestada, et suudan loodusest üle olla. Ennelõuna veetsin koos kahe trikisuusatajaga, kes olid keskuses tööl ning teadsid laskumisi vist peast ning aitasid mind kohtadest, kust ma lauaga üle ei saanud üle vedada ning pakkusid mulle teed ja mandariine. Peale lõunat otsusatsid nemad ja vist enamus täie mõistuse juures sõitjaid alla anda ning koju minna. Mina läsksin aga veel gondliga üles, ning üritasin leida mõnd rada mäst alla. Lumesaju ja udu tõttu ei suutnud ma vahet teha, kust lõpeb mägi ja algab taevas, kohe mitte midagi ei olnud näha, ainus asi, mida ma tol hetkel teadsin, oli, et ma ei tohi laskuda vasakule poole, kuna see viiks mind tsivilisatsioonist eemale tupikusse ning tähendaks korralikku mäest üles ronimist. Pärast sõitmist suurde lumevalli ei suutnud ma muidugi enam eristada kummal pool on vasak ja kummal pool parem nõlv, ning veetsin pool tundi otsides mõnd rajamärgist või mõnd teist sõitjat, kellelt võiks teed küsida. Täitsa siilike udus lootusetuse tunne tekkis, ning ma pole veel olnud nii õnnelik leides üht punast keppi lumme torgatuna - see tähendas, et olin leidnud mingi raja, mida mööda sai alla laskuda, rohkem ma tol päeval enam mäe harjale ei tõusnud, loodusest ikka üle olla ei saa.

Ka suusakeskusest ärasõit oli omamoodi katsumus, kuna üleval mägedes oli külma -15 kraadi ringis hommiku poole ja meie autol puudus soojendus, siis tähendas see muidugi seda, et me kõik panime endale hommikul täieliku suusakostüümi selga, mitu paari sokke jalga ja kindad kätte ning istusime autosse, valmis mäest alla sõitma. Lumi oli aga paraku muutnud kitsa ja kurvilise mägitee suheliselt libedaks ja keeruliseks alla laskuda. Pealegi oli meie auto kattunud korraliku lume ja jäite kihi alla ning soojenduse puudumise tõttu suutsime esiklaasi vaid juhile nähtavust võimaldava laigu kraapida ning ka vasaku peegli nähtavaks muuta. Mutikese tütar, kes muidu pidi autot juhtima hakkas nutma, et tema selle autoga küll mäest alla ei sõida ning soovis tellida puksiiri, mis oleks meile maksa läinud veel 100 eurot lisaks. Jättes mainimata fakti, et Eesti on täiesti tasane maa, ütlesin vanatädikese tütrele, et Ida-Euroopas ollakse harjunud sõitma jäites aknaklaasiga lumistes tingimustes ja et ma võin ise mäest alla sõita. Kuna ka vanatädikese tütar väga puksiiri eest maksta ei tahtnud, siis sõitsin ma selle autoga vaid maksimaalselt 40 km/h vanatädikese ja tema tütre vahelduva kiljumise ja juhendamise saatel mäest alla, kus plusskraadid meie auto esiklaasile jälle nähtavuse tagasi andsid. Vanatädikene ja tema tütar pidid tunnistama, et Ida-Euroopa inimestel on ikka head närvid, julgust ja auto juhtimise oskust ja seekord ei tulnudki midagi negatiivset Ida-Euroopa aadressil, ning vanatädikene tegi mulle lõunasöögi välja. Igal juhul oli mul vägagi põnev ja seiklusterohke koolivaheaeg. Teile soovin ma head vana aasta lõppu ning püsige ikka lainel ja näeme juba uuel aastal!

Fête des Lumières - la fontaine.

fotoka tõttu jäävad pilt häguseks aga reaalselt võib näha 3D kujutist tõusmas purskkaevust.

Fête des Lumières - la fontaine.

See purskkaev ei ole tegelikult üldsegi värviline, aga laserite abil on ta tehtud väga kauniks ja värviliseks, kahjuks saan siin edasi anda vaid pildi, kuid tegelikkuses värvid vahelduvad muusika saatel.

La fête des Lumières!

Näide valgusinstallatsioonidest hoonetel.

Lyon - la grande roue!

Traditsiooniline vaateratas reakoja platsil jõulude ajal kõikides Prantsuse ja Belgia suuremates linnades. Fête de Lumières'i puhul näidati selle keskel lühifilmi nagu näha võib, peo ajaloost.

Lyon - la neige!

Eestis täiesti tavaline kogus lund, aga Lyonis suutis see terve ühistranspordi liikluse seisata.

Fête des Lumières - les examens!

Tere mu kallid blogilugejad, kes veel alles jäänud on ja viitsinud juba kolmandat pühapäeva järjest lootusrikkalt minu blogi uusi sissekandeid oodata. Ma vabandan kõigi oma lugejate ees - aga minu viimased kolm nädalat - jah ma ei ole kolm nädalat midagi kirjutanud- on olnud väga kiired. Käes on ju eksamite aeg, ma saan aru, et vaid need lugejad, kes ülikoolis käivad said aru, et tegemist pole vast mingi õnnetusjuhtumiga vaid lihtsalt tüüpilise sessiga. Kallid tudengid, siinne sess on kohati hoopis midagi muud, kui Tartus ja tuleb mainida, et Tartus on asi mõneti mõistlkum ja igal juhul rohkem organiseeritud. Sel nädalal oli mul kolm eksamit - järjest esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Samas on viimane nädal enne jõule ka nn la semaine de rattrapage - ehk siis kõik loengud, mis semestri jooksul on pidamata jäänud tuleb sel nädalal järele teha, koos eksamitega muidugi. See tähendab et kõige hullema variandi puhul saad sa kõigepealt minna loengusse ja siis kohe kahe tunni pärast lähed sama aine eksamit tegema, kuna nii on ette nähtud -paras segadus igal juhul. Mina ei saanud minna kahte viimsesse loengusse kahe aine puhul, kuna need kattusid mu teiste ainete eksamitega ja siin ei ole meie Tartu ülikooli luksust, et võid ise endale eksamiplaani sättida, tuleb teha nii nagu administratsioon ette näeb. Aga administratsiooni juhib ju muidugi endiselt see tore tädikene, kes meile mingit informatsiooni aasta alguses anda ei suutnud ja nii siis tuligi välja et eile õhtul avastasin mina ja sama kehtib ka ainet andva professori kohta, et järgmisel päeval on loeng. Aga IEP ja prantsuse administratsioon on lihtsalt nii legendaarselt saamatud ja keerulised, et sellel ma rohkem blogi lehekülgi/ ridu ei raiskaks. Eksamid ise ei olnud väga keerulised, või nuh kui ma oleksin olnud prantslane, siis võinuks öelda, et sama tase, mis Tartu Ülikooliski. Aga muidugi on kõik prantsuse keeles - mulle oli see esimene kord kirjutada eksamit prantsuse keeles, või tegelikult meenub, et varem olen ma üldse vaid kaks esseed kirjutanud ja nüüd siis kohe eksamid, aga eks näis, kuidas ma hakkama sain - ei kujuta ette kui kaua võib tulemuste teada saamine aega võtta ja kus üldse tulemusi teada saab, sest viimasest loengust saime lugeda facebookist, et kusagil ta hommikul kella kaheksa paiku peaks toimuma. Kui keegi tahab sessi ja eksamite kohta rohkem teada saada, siis võib küsimusi julgelt esitada, liiguksin selle suhteliselt külmavärinaid tekitava teema juurest teise põhjuse juurde, miks ma eelmisel pühapäeval oma blogi ei täiendanud - nimelt käis kogu mu pere mul Prantsusmaal külas. Kuna Lyon on väga tuuline linn ja siin on juba külm - siin kohal ei taha ma kuidagi Lyoni halvas valguses esitleda, vastupidi, tegemist on vägagi kauni linnaga, nagu olete vast piltide järgi isegi veendunud - aga kuna Lõuna -Prantsusmaa oli siiski veel küllaltki soe - nii 10-12 kraadi piires, siis külastasime mu perega just seda regiooni. Meie reis algas pihta Nice's. Kui ma esimest korda Nice'i jõudsin, jättis see linn mulle kergelt - ma ei tahaks kasutada sõna räpane -aga ütleme siis veidi risustatud mulje. Kuid selline mulje jääb kõigi Lõuna-Prantsusmaa linnade puhul - selle tekitab teatud arhitektuur - tihedalt kokku ehitatud veidi kulunud majad, kohe näha, et need on seal seisnud sajandeid. Kuid tesit korda Nice'i külastades mu mulje pigem muutus - tegemist on väga kauni linnaga mägede ja mere vahel- ja kõik linnad ei saa uhkust tunda vanade lossivaremete üle, mis asuvad kohe sadama ja kesklinna vahel kõrgel künka otsas, millelt avaneb kogu linnale ja eriti lahesopis peituvale sadamale lihtsalt võrratu vaade - juba lihtsalt selle lossimäe pärast tasub külastada seda Lõuna Prantsusmaa linnakest. Mu pere oli rentinud auto ja järgmisel päval otsustasime sõita Saint Tropezi. Minu vanatädikene oli mind hoiatanud, et sinna ei maksa küll sõita - kohvikud pidid olema kinni, midagi ei ole vaadata ja see kaunis rand, kus too seriaal Sain Tropezist on tehtud, see pidada tegelikult asuma Saint Tropezi kõrval ühes teises väikeses linnakeses. Talle meenus vaid, et kuulsa gendarmerie - nu see hoone, kus sandarmid töötavad - ees tasub teha pilti, kuna isegi maailma kuulsused armastavad seal pilti teha. Linn ise ei olnud väga kaunis ja pika otsimise peale suutsime ka üles leida selle kuulsa gendarmerie, mis meie suureks kurvastuseks oli ümritsetud ehitusplatsiga - aga mis seal ikka tegime foto ära. Samas sõit mööda Lõuna -Prantsusmaa mägist rannikut on isegi talve hakul väga kaunis - enamus puid on kas igihaljad või siis alles lehtes ning punakate kaljude vahelt paistev meri on tõeliselt ilus vaatepilt nii, et unustad küllaltki kallid kiirtee maksud ära. Kuid koht, kuhu ma soovitan kõigil minna on üks väike linnriik Prantsusmaa lõunarannikul suhteliselt Itaalia külje all, mis on tuntud Monaco nime all. Linnriiki ümbritsevad mäed ja meri, ning tegemist on linnaga, mida lihtsalt ei saa sõnades edasi anda, kogu linnriik on ehitatud orgu, mis asub mäe ja mere vahel , kuid kuhu pääseb ligi vaid ülevalt, ning kogu linn hakkb pihta ülevalt mäetipust, lskudes alla mereni välja, ning siis ühe väikese saarekese peal asub vanalinn ja printsi loss. Arhitektuurilt on linn lõuna päraselt moodne, üritatud on järgida lõunapärast stiili, kuid erinevalt tesitest sama regiooni linnadest on Monaco puhul tegemist väga puhta ja lilledega ning mandariinipuudega dekoreeritud linnakesega. Oma reisi lõpetasime Itaalias Milanoga, mille külastamiseks meil väga aega ei jatkunud, kuid siiski külastasime raekoja platsi ja keerutasime kanda ühel peatänaval asuval väidetavalt maagilisel kivil , või pigem augus selle kivi sees, et saakime veel sinna linna tagasi minna.

Kuid tuleme tagasi Lyoni ja räägime ühest Lyoni kõige tähtsamast peost, mil selles linnas liiklemine muutub raskendatuks, kuna linna elanikkond lausa kahekordistub selle peo puhuks. Tegemist on Fête des Lumières' ga ehk siis valguse peo/pidustustega, mida tuntakse ka kui 8.detsembri pidustuste nime all. See traditsioon ulatub aastasse 1643, mil Lõuna Prantsusmaad tabas katk, ning katku võitmist tähistatakse Neitsi Maarjale pühendatud valguse peoga - sarnane üritus toimub näiteks Hispaanias, kuid Lyonis on see tõeline valguse pidu, kus laserite abil luuakse näiteks purskkaevu kohale 3D kujutisi - näiteks võib näha, kudas sellest purskkaevust tõuseb veest ehtne Poseidon. Tänavad on kaunistatud valgustusetga ning kirikute ja muude vanade hoonete seintele tekitatakse laseritega erinevaid kujundeid, raekojaplatsil toimub ilutulestik, kõikjal linnas toimuvad bändide ülesastumised ja kõikjal mängib muusika, ning parkides võib näha erinevaid põlevaid kujundeid. Lyon on selle peo üle väga uhke, ning mu vanatädikene ootas seda pidu lausa kuu aega, et võtta küünal või latern ja osaleda paraadil, mis tõuseb õhtul nagu tulejõgi kõrgel mäel asuva basiilikani.

Kuid siit siis minu vanatädikese nurk. Kuna lähenevad jõulud, siis otsustas tädikene korteri dekoreerida jõulukaunistustega - ta pani riiulile keskmises mõõdus plastikust kuuse, mille ta koos oma lapselapsega kaunistas, pidevalt öeldes oma lapselapsele, et kaks sinist kuuli ja kaks suurt kuuli ei tohi sattuda kõrvuti, kuid lõpptulemus, tuleb mainida, sai siiski väga kena. Kuuse ümber ehitas ta jõulusõime - jeesuslapse ja Joosepi, Maarja , karjaste ja pühakutega. Tal oli väga raske aru saada, mille pärast me ei tee jõulusõime, ning nüüd ta arvab, et ega meil siis õigeid jõule pole, kui me jõulusõime ka ei tee. Lisaks sõimele ja kuusele okupeerivad tema söögituba mitmed suuured ja väikesed jõuluvana kujukesed ja aknal ilutseb suur valgustatud silt - Joyeux Noël - kauneid jõule! Sellega mu kallid sõbrad, blogihuvilised ma ka lõpetan, eelmisel nädalal sadas siin maha paks lumi ja kogu linna ühistransport jäi seisma, aga nüüd on maa taas must, teie aga nautige lund ja külma ning ma luban nüüd kirjutada veidi varem kui kolme nädala pärast! Peatse taaskohtumiseni!