Bilan - La vie d'Erasmus sur Lyon

Veel kord , Tere, mu kallid lugejad, see saab olema selle blogi viimane sissekanne, kuna minu Erasmuse programm Prantsusmaal on lõpule jõudmas. Ühtlasi kasutan ka võimalust teid teavitada, et saabun tagasi Eestisse 27.jaanuaril. Aga veel enne kui teeme kokkuvõtte minu elust Prantsusmaa, on mul veel mõned sündmused, mida tahaksin teiega jagada. Eksamite tõttu ei ole mul taas kor olnud aega korralikult blogi pidada, peate mulle taas kord andeks andma, kuna üritan olla korralik tudeng ja eksamitel ikka võimalik maksimum saada, pealegi pidin esimest korda oma elus kirjutama uurimustöö prantuse keeles, aga ma sain sellega hakkama – tulemusi muidugi ma veel ei tea ja ei saa teadma ka enne kevadet, kuna meie tore vahetusõpilaste elukorralduse eest vastutav sekretär – olen teda oma blogides korduvalt kirunud – ei suutnud meile ka ise täpselt öelda, millal me võiksime tulemusi näha. Sel nädalal külastasin taas eelpool mainitud sekretäri, et saada allkiri ühele dokumendile, mida mul Eestisse saabumisel tarvis läheb, tabasin sekretäri aga kahjuks just enne tema suitsupausi, ning sekretär teatas mulle suhteliselt ülbelt, et temal tuleb nüüd kohe suitsupaus ja ma pean homme tagasi tulema, püüdsin talle küll selgitada, et ma vajan vaid ühte allkirja ja mul on ka pastakas, millega ta võiks allkirja anda, kuid nagu ikka võitis ka seekord sekretär ja ma pidin allkirja pärast uuesti välisüliõpilastalitusse pöörduma. Kuid administratsiooni aeglust, saamatust ja informatsiooni puudust on blogi jooksul kirutud piisavalt ja sellega ei tahaks ma oma viimast sissekannet rohkem mürgitada, nii et reisime nüüd ajas natukene tagasi ja räägime veel veidi jõuludest. Nagu ma eelmine kord manisin, siis veetsin oma jõulud mägedes, kuid meiega ei saanud kahjuks liituda üks vanatädikese tütre sõbranna ja selle tõttu otsustas mu vanatädikene veel kord korrata jõuluõhtusööki – või nuh kuna see kõik toimus 29. detsembril, siis võiks seda tinglikult nimetada jõulu ja vanaasta lõpu söömaajaks. Igal juhul viisakusest ja kasutades võimalust maitsta prantsuse köögi toitusid otsustasin ka mina sellest söömaajast osa võtta. Nii me siis istusime laua taha ja alustasime peaaegu söömingut – ehk siis suutsime ära süüa eelroa- kui vanatädikese tütrele helistas tema hea sõbranna, kes teavitas vanatädikese tütart sellest, et ta kavatsevat end ära tappa. Vanatädikese tütar oli aga piisavalt purjus selleks ajaks, kuid otsustas siiski , et sellele naisele tuleb järele minna ja ta tuleb tuua meie juurde jõuluõhtusööki sööma. Kuna kellelgi teisel polnud lube ja vanatädikese tütar oli ikka liiga purjus, siis tuli mul taas kord tema auto rooli taha istuda ja minna otsima suitsiidset naist. Ma pole varem Lyonis autoga sõitnud ja mul ei olnud ausalt õrna aimugi, kuidas linna teise otsa saada, siis vanatädikese tütar pidi olema giidiks, kuid oma purjus oleku tõttu ei olnud temast just suurt abi ja nii me otsisime kas tundi seda suidsiidset naist, samal ajal kui vanatädikene üritas teda telefonitsi veenda, et elu ei ole ikka liiga masendav. Igal juhul viimaks leidsime tolle naise ja seiklesime veel tunni, et koju tagasi jõuda ja õhtu lõppes sellega, et sõime kõik koos jõuluõhtusööki kell 1.30 hommikul ja üritasime lohutada seda naist. Vnatädikese sõbranna selgitas mulle, et selline ongi tõeline elu Prantsusmaal – kõik on pisut liiga emotsionaalsed, kuid samas alati lahked ja abivalmis. Igal juhul huvitav kogemus omaette. Kuid samas pean siin ka rääkima mu vanatädikese tütre taktitunde puudumisest, ma ei saa öelda, et sellised ongi prantslased, kuid selline on minu vanatädikese tütar ja kuna tema on prantsalne, kellega ma vaieldamatult siin kõige rohkem kokku puutun, siis paratamatult lahkan ma prantslasi võttes väga tugevalt arvesse just teda. Ehk siis see on veidi tema ja mu vanatädikese süü, et annan edasi prantslastest võibolla ehk liialdatult negatiivset pilti, kuna olen kohanud ka väga palju toredaid prantslasi, kes ei ole sellised nagu mu siinne prantsuse perekond, kuid need on peamiselt tudengid ja paljalt tudengite põhjal poleks samuti aus analüüsida prantslasi. Kuid ma olin ikkagi rääkimas mu vanatädikese tütre taktitunde puudumisest – see kõik juhtus samal jõulu ja vanaaastalõpu söömaajal. Nagu ma mainisin oli meil sel puhul ka külalisi ning kogu lugu toimub minu esitlemisel külalistele. Vanatädikese tütre esitlussõnad kõlasid umbes nii – “see on Helika, ta tuleb Idast ning ta on väga tesitsugune kui meie, prantslased, nu põhimõtteliselt selle pärast, et neil seal Idas ju pole kultuuri ja nu siis veel see kommunism, nu igal juhul neil inimestel seal Idas ju pole näiteks tundeid laste ja koerakutsikate vastu, ning nad on väga “külmad”, neil pole kombeks head ööd öelda”. Niimodi mind siis esitleti ja sel hetkel ei suutnud ma kohe mitte midagi öelda, ei suutnud selgitada, et olukord ikka päris nii hull ei ole, kuna tuleb mainida, et tundsin end tol hetkel sebrana loomaias – nagu ema selgitaks oma lapsele, et vaata see on sebra, nad elavad savannides ja käituvad nii ja nii.

Aga räägime veel põgusalt ka vanaaasta õhtust Prantsusmaal ja endiselt Lyonis. Tavaliselt on prantslastel kombeks vanaaasta õhtul korraldada õhtusöök pere või sõprade ringis, ja siis minna ööklubisse või pubidesse. Ilutulestik kuulub muidu ka õhtu juurde, kuid sel aastal , Lyoni puhul kehtib sama ka eelmise ja üleelmise aasta kohta, otsustas valitsus keelata ilutulestiku. Keeldu põhjendati terroristide ja muude märatsejate kartusega – natukene kurb, et terroristidel ja huligaanidel on nii palju jõudu, et rikkuda traditsioonilist vanaasta õhtut. Terrorismi tõttu ilutulestiku keelamine ei tundunud mulle küll väga loogiline, kuna kui ma oleks terrorist ja tahaks midagi õhku lasta, siis võimaluse leiaks ikka ja ilutulestik ei mängiks siin küll mingit rolli. Igal julul võtsime kahe ameeriklasest tuttavaga – kõik teised erasmuse tudengid või prantslased, kes olid pärit Lyonist väljaspoolt – uut aastat vastu siis tavalises pratsuse stiilis, läksime välja sööma ja hiljem baari. Ilutulestikku pidid kompenseerima baarides külastajatele jagatavad viled – need londiga- ja litrid mida sai sümboolselt õhku visata, et tekitada veidikene ilutulestiku tunnet. Heade sõprade ringis aga tundsime, et ilutulestikul polegi niiväga tähtsust ja las see terrorismi hirm siis seekord võita.

Aga nüüd on aeg otsad kokku võtta ning sellele blogile lõpp teha, kõigepealt kallid lugejad, kel teil on samuti idee minna vahetusõpilaseks Prantsusmaale ja just Science Po Lyoni, siis esimese asjana ütleksin, et tasub osata prantsuse keelt ikka rahuldaval tasemel – st. mõista inimesi, mis nad räägivad ja olla võimeline enamusi oma ideid ikka prantsuse keeles väljendama. See ei ole tüüpiline Erasmuse programm , kus keeleoskus on pigem teise või lausa kolmanda järguline asi. Minulgi oli alguses veidikene raske ja inglise keelt ei taha ju prantslased ometigi väga rääkida, või nuh vahel nende häälduse tõttu pigem eelistaksid, et nad jatkaksid prantuse keeles. Tuleb ka arvesse võtta Science- Po mitte just kõige paremini organiseeritud administratiivset külge, informatsiooni puudust, loengute aegade ja koha muutumist. Ained ise, mida võtta saab on põnevad ja paljud professorid oskavad väga hästi oma ainet edasi anda, kuid samas võib ka leida professoreid, kes monotoonselt oma teksti maha loevad – kui te soovite huvitavaid loenguid ja teid huvitab siiralt prantsue ajalugu vürtsikate lisanditega, võtke Prantsuse Revolutsiooni ajalugu, kui te olete Rein Toomla fänn, võtke Violence International et gestion des conflits ja kui ootate põnevat loengut poliitökonoomiast, siis võtke Geostrategie de l’economie mondial, aga kui te tahate kuulata veidi üliemotsionaalset kirjeldust araabiamaade ajaloost ja nende kaotatud võimalusest demokraatiaks, siis võtke oma loengud Christian Veludiga.

Lyon on vaieldamatult kaunis ja huvitav linn, tema arhitektuur ja kitsad tänavad oma baaride ja suhteliselt kireva ööeluga, kaunite sildadega üle jõe ja kaunite parkidega, on kindlasti koht, mida külastada ja kus elada. Inimesed on üldiselt sümpaatsed – kuni sa suudad nendega midagigi prantsuse keeles rääkida. Ühiskond ei ole siiski nii avatud, nagu seda on Ameerika ühiskond ja tutvusi on nati raskem sobitada, on see siiski avatum võrreldes Eestiga. Mina ise sain vaieldamatult kogemuse võrra rikkamaks – mu prantsuse keel paranes tohutult, ma suudan enam vähem vabalt rääkida prantslastega ükskõik millisel teemal – suudan vaileda oma vanatädikesega ning olen nüüd harjunud ka ennast karjudes väljendama, et selgitada oma vanatädikesele oma seisukohti. Esimest korda kui vanatädikene minu peale sõna otseses mõttes vihaselt karjus, et oma seisukohta selgitada ja siis hiljem jälle rahulikult minuga rääkisi, shokeeris mind, kuid nüüd toimin oma seisukoha väljendamiseks samal viisil. Kui palju ma tegelikult muutusin, seda saate hinnata teie mu kallid lugejad, kord kui ma olen tagasi Eestisse tulnud. Kuid tahaksin siin kohal esile tuua üht väikest mõtet, mis tabas mind sooritades üht eksamit – ma olen Prantsusmaal ja see eksam siin on prantsuse keeles, ning ma saan väga hästi aru, mida minult küsitakse ja ma suudan vastata prantuse keeles neile küsimustele, see kõik on paganama lahe ja ma saan paganama hästi hakkama ja kui ma sain hakkama sellega, siis mille kõigega ma veel võiksin hakkma saada. Kallid lugejad, kel teil on plaanis välismaale õppima või töökogemust saama minna, tehke seda, see annab teile anult palju juurde, paneb teid ehk mõistma teisi kultuure ja igal juhul on see väärt kogemus, mina olen äärmiselt rahul, et tulin pooleks aastaks Lyoni õppima.

ühtlasi kuulutan sellega kommenteerimisvõistluse veini nimel lõppenuks tänasest päevast ning teavitan teid, et dopeltvõit läks seda puhku Karinitele, oma veini võib niisiis kätte saada/ tulla nõudma või oodata kuni ise teieni jõuan alates 28. jaanuarist. Tänan ka kõiki, kes mulle helistasid, kirjutasid või kaarte saatsid, oma headest tuttavatest ja kodustest on alati rõõmustav kuulda ja sellega jääb ainult öelda, et väljas sajab veidi lund ning külma on -1 kraadi (alles nädala alguses oli 15 kraadi sooja) ning et laine on jõudnud taas kord randa ning kohtume vast peagi mõnes teises blogis!

Le père noël

Jõuluvana suusakeskuses!

Les vacances dans les montagnes!

Heipa, kalid lugejad, taas on möödunud nädal ja ehk veidi rohkemgi, aga seekord on mu vabanduseks väikene puhkusreis mägedesse, kus lihtsalt ei olnud internetti, aga alustame siis algusest. Minu vanatädikene ja tema tütar leidsid, et oleks väga vahva veeta jõule mägedes suusatades, või nu vanatädikene kujutas pigem ette, et tema jalutaks mägedes ja hingaks värsket õhtku ning tütar kujutas ette enam-vähem midagi sarnast, kuhu mahuksid ka kohvikud. Sellest plaanist sai ka asja ning sõitsimegi eelmisel laupäeval mägedesse, suusakseskusesse nimega Chamrousse, mis asub väga lähedal (30km) linnast nimega Grenoble, millest ma olen juba varem blogis rääkinud. Seega jäime endiselt meie nn maakonda või cantonisse, nimega Rhône-Alpes. Mägedesse sõitsime vana Renault'iga, millel ei töötanud soojustus, aga õnneks ei olnud minnes ilm väga külm - temperatuur jäi ikka veel plussi poole ja tee mägedesse polnud ka liiga lumine, kuigi pidime autole ketid rehvidele panema. Meie seltskond sai viie liikmeline - mina , vanatädikene, tema tütar, tütre poeg ja tütre sõbranna ja muidugi ka vanatädikese koer. Mina veetsin kõik päevad 9st 5ni mäel ja nautisin lumelauasõitu. Chamroussi näol on tegemist täiesti arvestatava suusakeskusega - laskumisi on piisavalt ja enamus laskumisi jääb nii 1,5 ja 2 kilomeetri peale. Pikim laskumine, mis oli üle 3kilomeetri oli lume nappuse tõttu suletud. Kogu põhja Prantsusmaad on halvbanud lumetormid, mida olete kindlasti telekast näinud ja mis taas kord hoiavad prantsuse lennukid maas ja rongid liiklusest väljas, kuid alpides valitses eelmise nädala alguses veel lumenappus, mis soojade ilmade tõttu (7 kraadi 1750 meetri peal ja 0 kuni -2 kraadi 2250 meetri peal) aina süvenes, ning mida enam laskumisi lumenappuse tõttu suleti, seda enam hakkasin kartma, et kogu keskus tuleb nädala lõpuks sulgeda. Jõulud suusaeskuses on midagi väljaspool traditsiooni (prantslased eelistavad jõulud veeta kodus pereringis jõuluõhtusööki nautides nii nagu eestlasedki seda teevad) ja seetõttu polnud suusakeskus ka üle rahvastatud, ehk kokku vaid mõnisada inimest keskuse peale. Minu vanatädikene aga mägdesse jalutama ei jõudnudki ja kohvikute ning teleka kanalite nappuse tõttu otsustas ta kogu oma puhkuse sisustada söögitegemise ja appartementi koristamisega. Jõulude puhuks oli suusakeskusel eraldi jõuluprogramm - lapsed said ehitada lumelinna ning kõik soovijad võisid õhtul uisutada suurel uisuplatsil Michael Jacksoni lugude saatel ning muidugi mis peamine -suusakeskust külastas ka jõuluvana. Kõigepealt laskus mööda suusakeskuse peanõlva otse väikesele peaväljakule terve rida tõrvikutega varustatud ning punasesse riietatud suusainstruktoreid, moodustades mööda nõlva laskuva tõrvikutulede ussikese. Tõrvikute ussile järgnes muidugi jõuluvana oma saaniga, mida vedasid traditsiooniliste põhjapõtrade asemel kelgukoerad. Jõuluvana oli muidugi varustatud suure kotitäie kommidega, mida ta lahkelt jagas nii suurtele kui ka väikestele ja kõik soovijad võisid jõuluvanaga pilti teha ( Jõulude puhul oma fotokaga ja täiesti tasuta ning jõulumees oli rõõmsalt nõus tund aega poseerima). Kui jõuluvana liialt läbi kallistatud sai, lasti suusakeskuse kohale korralik ilutulestik jõuluvärvides - roheline, punane, violetne ja kuldne nig kogu ilutulestiku saatel kadus jõuluvana lihtsalt ära - vist lendas tagasi põhjapoolusele, igal juhul ei näinud keegi tema kadumist. Hiljem sõime kogu seltskonnaga jõuluõhtusööki - grillitud pärlkana ning hautatud liha koos hautatud herneste ja porganditega ning magustoiduks õunakook ja šokolaadi puding - igal juhul söömaaeg oli vägev, kuigi seda tumestas veidi fakt, et vnatädikene ja tema tütar jõid end veidi purju ning läksid tülli selle üle, et jõuluõhtu ikka pole perfektne, kuna lauakaunistused on valesti asetatud ning jõulukuusk jäi koju, nutsid väheke ja siis leidsid, et jõulud ise on ikka toredad. Prantslastel on komme oodata 24. detsembri keskööni vastu 25. detsembrit ning siis jagada kingitusi ja soovida (rohkete põsemuside saatel) ilusaid jõule - joyeux noël.

Kui ma esimestel päevadel muretsesin lumenappuse üle, siis viimastel puhkuse päevadel muretsesid teised lumerohkuse üle - kahe päevaga nimelt sadas poole meetri jagu lund maha. Muidugi need kaks päeva olid suusakeskuses lumetormi tõttu suhteliselt rasked sõita. Udu ja lumesaju tõtu oli eelviimasel päeval nähtavus väga kehva ja ma suutsin rajalt kõrvale sõita ning metsas ära eksida ning jõudsin välja 500 meetrit suusakseskusest allpool ning pidin muidugi need 500 meetrit tagasi rõõmsalt üles tagasi ronima. Kui ma oma vanatädikesele mainisin, et ma ära eksida jõudsin, siis väitis too mulle, et need Ida - Euroopast tulnud inimsed on kõik nätukene hullud ja peavad endale alati tõestama, et suudavad loosusest üle olla. Üldse ei suutnud ta mõista, kuidas ma kõik päevad hommikust õhtuni suutsin mäel veeta ning seda isegi -10 kraadi juures, kuna mutikese tütar küll oma poega -10 kraadi juures üle 2 tunni väljas ei tahtnud hoida. Kui ma leidsin, et eelviimasel päeval olid sõidutingimused hoolimata lumerohkusest kehvad, siis viimasel päeval muutus udu nii tihedaks, et üle meetri polnud midagi näha - hoiatussilt suusalifti kõrval väitis, et nähtavus on lausa null, ning keskus jäi suhteliselt inimtühjaks. Mina tüüpilise Ida-Eurooplasena siis üritasin veel mõnede vaprate prantslastega ikka endale tõestada, et suudan loodusest üle olla. Ennelõuna veetsin koos kahe trikisuusatajaga, kes olid keskuses tööl ning teadsid laskumisi vist peast ning aitasid mind kohtadest, kust ma lauaga üle ei saanud üle vedada ning pakkusid mulle teed ja mandariine. Peale lõunat otsusatsid nemad ja vist enamus täie mõistuse juures sõitjaid alla anda ning koju minna. Mina läsksin aga veel gondliga üles, ning üritasin leida mõnd rada mäst alla. Lumesaju ja udu tõttu ei suutnud ma vahet teha, kust lõpeb mägi ja algab taevas, kohe mitte midagi ei olnud näha, ainus asi, mida ma tol hetkel teadsin, oli, et ma ei tohi laskuda vasakule poole, kuna see viiks mind tsivilisatsioonist eemale tupikusse ning tähendaks korralikku mäest üles ronimist. Pärast sõitmist suurde lumevalli ei suutnud ma muidugi enam eristada kummal pool on vasak ja kummal pool parem nõlv, ning veetsin pool tundi otsides mõnd rajamärgist või mõnd teist sõitjat, kellelt võiks teed küsida. Täitsa siilike udus lootusetuse tunne tekkis, ning ma pole veel olnud nii õnnelik leides üht punast keppi lumme torgatuna - see tähendas, et olin leidnud mingi raja, mida mööda sai alla laskuda, rohkem ma tol päeval enam mäe harjale ei tõusnud, loodusest ikka üle olla ei saa.

Ka suusakeskusest ärasõit oli omamoodi katsumus, kuna üleval mägedes oli külma -15 kraadi ringis hommiku poole ja meie autol puudus soojendus, siis tähendas see muidugi seda, et me kõik panime endale hommikul täieliku suusakostüümi selga, mitu paari sokke jalga ja kindad kätte ning istusime autosse, valmis mäest alla sõitma. Lumi oli aga paraku muutnud kitsa ja kurvilise mägitee suheliselt libedaks ja keeruliseks alla laskuda. Pealegi oli meie auto kattunud korraliku lume ja jäite kihi alla ning soojenduse puudumise tõttu suutsime esiklaasi vaid juhile nähtavust võimaldava laigu kraapida ning ka vasaku peegli nähtavaks muuta. Mutikese tütar, kes muidu pidi autot juhtima hakkas nutma, et tema selle autoga küll mäest alla ei sõida ning soovis tellida puksiiri, mis oleks meile maksa läinud veel 100 eurot lisaks. Jättes mainimata fakti, et Eesti on täiesti tasane maa, ütlesin vanatädikese tütrele, et Ida-Euroopas ollakse harjunud sõitma jäites aknaklaasiga lumistes tingimustes ja et ma võin ise mäest alla sõita. Kuna ka vanatädikese tütar väga puksiiri eest maksta ei tahtnud, siis sõitsin ma selle autoga vaid maksimaalselt 40 km/h vanatädikese ja tema tütre vahelduva kiljumise ja juhendamise saatel mäest alla, kus plusskraadid meie auto esiklaasile jälle nähtavuse tagasi andsid. Vanatädikene ja tema tütar pidid tunnistama, et Ida-Euroopa inimestel on ikka head närvid, julgust ja auto juhtimise oskust ja seekord ei tulnudki midagi negatiivset Ida-Euroopa aadressil, ning vanatädikene tegi mulle lõunasöögi välja. Igal juhul oli mul vägagi põnev ja seiklusterohke koolivaheaeg. Teile soovin ma head vana aasta lõppu ning püsige ikka lainel ja näeme juba uuel aastal!

Fête des Lumières - la fontaine.

fotoka tõttu jäävad pilt häguseks aga reaalselt võib näha 3D kujutist tõusmas purskkaevust.

Fête des Lumières - la fontaine.

See purskkaev ei ole tegelikult üldsegi värviline, aga laserite abil on ta tehtud väga kauniks ja värviliseks, kahjuks saan siin edasi anda vaid pildi, kuid tegelikkuses värvid vahelduvad muusika saatel.

La fête des Lumières!

Näide valgusinstallatsioonidest hoonetel.