Ei see ei ole uue aasta saabumine Lyonis, kõigest veinipidustused 2010.
Sunday, November 21, 2010
les Beaujolais nouveau!
Heipa, heipa kallid blogihuvilised, aeg on järjekordeks sissekandeks. Kohe alguses tahaksin mainida, et sain oma kooli võrkpalli meeskonda. Siin on selline süsteem, et kõik Science Po süsteemis osalevad koolid (Science Po Paris, Science Po Lille näiteks) organiseerivad kevade poole ühed suured spordimängud omavahel - tegemist on muidugi võistlustega - esindatud on palju spordialasid nagu jalgpall, võrkpall, ujumismeeskond, lauatennis ja veel palju muud. Iga kool paneb igale spordialale kokku oma meeskonna ja mina saan mängida oma kooli võrkpalli meeskonnas, kahjuks ei saa ma kooli võistlustel esindada - lihtsalt seepärast, et minu erasmuse programm lõpeb jaanuaris, aga võistlused on märtsis, aga ikkagi on tore tunne olla kooli võrkpallimeeskonnas. See tähendab muidugi ka seda, et mängin võrkpalli nüüd kaks korda nädalas - kolmapäeval oma tavalise trenni ajal ja esmaspäeval meeskonna trenni ajal.
Aga nüüd sellest kui "tore" võib olla kooli administratsioon - mul ei olnud tavaliselt loenguid reedeti, aga kuna teisipäevast Prantsuse ajaloo tundi annavad kaks erinevat professorit, siis see teine professor otsustas, et tema tahab oma loengut pidada reedel kella neljast seitsmeni, siis nüüd tuleb mul ka reedeti taas koolis olla. Välistudengid ikka ei ole nagu prantslased, kes ilmselt oleks sellise ülekohtu üle protestimarsi rektori kabinetti korraldanud - ei meie erasmuse tudengid olime muudatuste üle väga vihased, kuid igaüks elas oma viha vaikselt kodus või veidi häälekamalt pubis kohvitassi taga välja, lisaks reedestele tundidele on mul ka nii poolkohustuslikus korras veel üks loen - Palestiina ühiskonnast - araabiamaade ajaloo raames. See toimus viimase kahe nädala jooksul Palestiinast tulnud külalisprofessori eestvedamisel, ja homikuti kella 8st. Science Po üheks tugevaks eesliseks on kahtlemata suur hulk külalisprofessoreid ja fakt, et paljud loengud on antud kahe professori poolt, nii saab tutvuda paljude erinevate vaatenurkadega, kui vaid Tartu Ülikool kunagi sinna maani jõuaks.
Aga Prantsusmaa on veinimaa ja räägime siis veidi veinist, või pigem sellest, kui väga prantslased veinist lugu peavad. Alates sellest kolmapäevast kuni tänaseni välja toimusid Lyonis suured veinipidustused - les Beaujolais nouveau! Pidustused algasid kolmapäeva öösel täpselt südaööl ja meenutasid veidi nagu uue aasta saabumist. Pool tundi enne südaööd veeretati ühele linna väljakule mitu suurt veinivaati - kokku 400 liitrit veini ja siis täpselt südaööl valati välja esimene klaasi veini ilutulestiku ja lendavate litrite (selleks on spetsiaalsed kahurid, mis litreid või värvilisi paberitükke lennutavad, ilma selle masinata ei toimu siin ühtlki paraadi ega pidustust) saatel. Seejärel said kõik kohaletulnud klaasi veini degusteerimiseks - kõik teavad, et beaujolais on üks vastikuma maitsega prantsuse veine ja kohalikud hoiatasid meid seda mitte liialt proovimast, kuid kui seda tasuta degusteerida saab, siis ei takista kohaletulemast ka vihmasadu. Ja veini saab nii kaua kuni seda kohale veeretatud vaatides jagub. Järgneva nelja päeva jooksul toimusid erinevates Lyoni osades, pidustused, näitemängud, konverentsid või töötoad beaujolais veini kohta. Degusteerimisi korraldati veel mitmes baarsi -enamus nüüd juba raha eest ning vanalinnas võis väikestel linnaplatsidel kitsaste tänavate vahel nautida mõnd peo puhuks korraldatud väikest kontserti, või tänavatel veini degusteerida. Prantslased on oma veini üle igati uhked.
Aga ei kallid lugejad, ärge nüüd arvake, et ma siin ainult veini ja juustupidudel käin ja muuga ei tegelegi - eksamid hakkavad lähenema ja lugemismaterjali on palju, ainult, et raamatukogude süsteem on siin ikka hullem kui Eestis. Otse loomulikult on pühapäeviti kõik suletud ja tööpäeviti on raamatukogu lahti vaid kuni 19.00 - tavaliselt on see just see aeg Eestis, kui ma lähen raamatukokku, et tööd teha. Ja ühendriikides võis kuni kella neljani hommikul töötada raamatukogus - prantsalsed siis töötavad väga palju kodus või käivad oma veinipidustustel. Teie, mu kallid lugejad, võtke klaas veini ja püsige endiselt lainel, mina jään ootama võimalust, et selle nädala sees võib Lyonis ehk lumesadu näha.
Sunday, November 14, 2010
Annecy - la ville
ja veel üks näide sellest, kuidas oma maja kaunistada ja kui väga see linn grüsanteeme armastab.
Annecy - retour au moyen age!
Heipa, mu kallid lugejad, blogihuvilised. Taas on möödunud nädal ja taas on aeg grafomaaniaks, täna räägime juustust ja keskajast, olgu mitte päris keskajast, aga ühest linnakesest keskaegse arhitektuuriga. Hetkel võib julgelt öelda, et olukord Prantusmaal on mha rahunenud, kõik tudengid ja koolilapsed on viimaks tagasi koolis, keegi ei bloki enam tänavaid ega pensiinijaamu ja protestimarssegi ei toimunud sel nädalavahetusel ega nädalal, tundub , et prantslased on otsustanud siiski leppida pensionireformiga - Sarkozy on selle reformi võitnud, aga väga tõenäoliselt pole tal enam lootust Prantsusmaa presidendiks pürgida, ehk on nüüd Dominique Strauss-Khani kord. Kolmapäeval korraldas midagi tudengite esinduse taolist juustu peo - see tähendab, ühes baaris oli kaks suurt lauda ketud erinevate juustusortidega - camembert, fromage blanc, sinihallitusjuust, parmesan ja veel juustusorte, mille nime ma kahjuks meelde ei suutnud jätta - kõik peole pileti ostnud said vabalt degusteerida õhtu läbi erinevaid juustusorte, kui juustust villand sai võis baari tantsupõrandal tantsida. Mulle ei meeldinud pooled nendest juustudest - pooled haisesid jubedalt ja teised jälle maitsesid sama hullult kui esimesed haisesid -ei suuda aru saada, mis prantslasi nii väga juustu juures köidab, sest need juustusordid, mida nemad väga kiitsid, tundusid mulle lausa kohutavad, kuigi peab mainima, et camembert on päris söödav toode kui talle piisavalt sinki ümber keerata ja saia peale hammustada.
Sel laupäeval käisime ühes Rhône Alpes ja Savoie regiooni kaunimas linnakeses Annecys. Linn asub nii 100 kilomeetri kaugusel Lyonist, ja võibolla vaid 40 kilomeetrit Genèvest. Sinna minek polnud üldse ette planeeritud, lihtsalt reede õhtul tuli mu kahele saksa sõbrale idee minna Annecysse, otsustasime minna seda linna avastama samas koosseisus, millega me Grenobles käisime. Nii siis pidin end kokku võtma ja kell 5.30 laupäeva hommikul! üles tõusma, et seitsmesele rongile jõuda. Taas 1,5 tundi rongisõitu nüüd mitte enam nii värviliste mägede ja orgude vahel, kuna sügis on viimaks ka lõunapoolset Prantsusmaad vallutanud ja puud on enamuse oma lehtedest kaotanud, see võiks olla võrreldav meie oktoobrikuu keskpaigaga - aga sellega jõudis mulle kohale, et ma olen pisut unustamas Eesti sügist, kuna see on juba teine järjestikune sügis, mille ma veedan Eestist eemal, kuigi siin tuleb mul alati kirjeldada Eesti sügist, kuna kõiki ikka huvitab, kui külm siis seal kaugel põhjas on. Igal juhul pärast mitte nii maalilise maastiku vahel sõitmist jõudsime Annecysse. Linn asub mägedes, mitte väga kaugel Mont Blancist, mida pooled suveniiripoed reklaamivad kui Euroopa kõrgeimat tippu, unustades täiesti, et Uuralites paiknev Elbruse mägi ületab Mont Blanci lausa tuhande kilomeetriga, üritasin seletada seda oma reisikaaslastele, kes kõik leidsid, et Uraalid asuvad ikka Euroopast liiga kaugel ja et suveniiripoed ikka võivad vabalt Mont Blanci kõrgemaiks Euroopa tipuks nimetada ning ega siis ometi saa kõrgeima tipu au Venemaale anda, Prantsusmaa on ikka soliidsem. Aga nüüd linnakesest endast, linn ei ole palju väiksem Genèvest, suhteliselt sama suurusega mõlemad, kuid Annecy on nagu linnake keskajast. Selles jalutades tekib tunne nagu oleksid ajas veidi tagasi rännanud ja suutnud kuidagi neoontuled ka endaga kaasa võtta, sest ausalt neoontuledes reklaamid ja linnas liikuvad autod on ainsad tõestusmaterjalid, et tegemist on siiski 21. sajandiga. Vanalinnas on väga ilusasti säilinud keskaegne arhitektuur oma kitsaste tänavate ja lossimüüriga ning veidi on võimalik ka märgata renessansi aja mõju, mis selles linnas on rohkem segunenud keskaegse arhitektuuriga ja üritab tahtlikult seda stiili jäljendada. Vanalinna ei ole sisuliselt ehitatud juurde ühtki stiiliga mitte ühilduvat maja. See linn on kohutavalt haaratud grüsanteemidest - nad on kaunistanud kõikvõimalikud kohad alates aknalaudadest lõpetades kanaleid ületavate sildade kaunistamisega. Peab mainima, et Annecy vanalinna läbivad paljud väikesed kanalid. Kui Brugget (Bruge) kutsutakse Belgia Veneetsiaks, siis Annecyt võiks vabalt nimetada Prantsusmaa Veneetsiaks. Kahjuks ei ole kanalitel ainult näha gondleid. Meie reisi ajal olid Annecys toimumas mingid pidustused fête de cochons - ehk siis otsetõlkes sigade pidu - sai süüa linnatänaval erinevaid sealihatooteid, palju tootjad oli oma produktidega väljas ja peo auks olid ühele linna platsile toodud päris elusad sead, ning tänavatel mängis puhkpilliorkester. Igal juhul oli too keskaegne linnake korralikult peomeeleolus. Kui linna saginast ja peomeeleolust kõrini sai otsustasime võtta pédalo - see on see pedaalidega paat, mille liikumapanemiseks tuleb pedaalidel vändata nagu jalgarattal, kahjuks ei meenu kuidagi selle asja õige nimetus. Igal juhul võtsime pédalo ja sõitsime sellega keset järve, nautisime novembri keskpaigale mitte väga omast ilma- lausa 19 kraadi, viskasime mantlid seljast ja nautisime vaadet mägedele ja vanalinnale ning selle majesteetlikule lossikesele. Mägede tipud aga olid juba lumised - mite igilumega, vaid maha sadanud lumega, raske on sõnades edasi anda kui ilus võib olla vaatepilt olles paadiga keset järve võimsate lumiste tippudega mägede vahel - inspireeriv, isegi mina võiks lausa luuletuse kirjutada. Igal juhul on see ideaalne koht puhkuse veetmiseks. Prantslased ise räägivad, et nad ei käi väga palju välismaal puhkusel vaid sõidavad kas mereäärde või mägedesse - aga selliste kaunite mägilinnade ääres puhates ei olegi vaja tingimata alati riigist lahkuda, eriti kui nendes linnades on loodud kõik võimalused aktiivseks ja mitte nii aktiivseks puhkuseks - on võimalus minna mägimatkale, ronima, kanuuga sõitma, hobusega ratsutama, või lihtsalt terve päeva vedeleda järve ääres või spaas.
Ngu te aru saada võite, siis oli mul väga vahva nädalavahetus ja olen hetkel suutnud Prantsusmaale andeks anda tema streigid, mis piirasid mu liikumist rongide või metrooga ning tema administratiivse aegluse ja fakti, et Prantsusmaa ei luba likööri postipakiga sisse saata ja claritini saab osta vaid retsepti alusel. Prantslased on väga toredad, kuid siiski minu jaoks natukene surrealistlikud - liiga haaratud juustust ja veinist ja oma riigi kuulsusrikkast ajaloost, nagu tundes kogu aeg vajadust selgitada kui tore ja suursugune on Prantsusmaa, kuid nii kui nendega alustatkse juttu Prantsuse keeles, nad leebuvad ja on meelitatud, et võõramaalased on suutnud nii palju keelt õppida. Oma vanamutikesega vaidlen ma endiselt kõikvõimalikel teemadel (viimati kaitsesin ma neegreid Aafrikas, väites, et mitte iga neeger pole ilmtingimata loll lihtsalt selle pärast, et ta elab Aafrikas) ((ma väga loodan, et ei eksisteri netipolitseid, kes suudaks mind poliitilise ebakorrektsuse tõttu vastutusele võtta.)) ja minu vanamutikene hakkab vaikselt aru saama, et mul on söögitegemises omad kombed, sest üleeile ta otsustas järele proovida, kuidas maitseb muna kahelt poolt praetuna ja leidis, et see polegi nii hirmus asi. Igal juhul nautige teie novembrikuist hilissügist (ilmatädikene selgitas täna telekas, et ka Lyonis hakkab ilm nüüd järjest külmemaks minema) ja püsige ikka lainel! Järgmise korrani!
Monday, November 8, 2010
la rentrée - tagasi kooli.
Heipa, kallid blogihuvilised. Pikk koolivaheaeg on viimaks läbi ja ma olen tagasi koolis - kaks nädalat pausi paneb peaaegu kõiki koolikohustusi unustama, nüüd tuleb veits rohkem tegeleda lugemisega. Nagu ma eelmine kord mainisin, siis eelmisel esmaspäeval oli mul veel vaheaeg ja ma taasalustasin kooliga alles teisipäeval. Esmaspäeval oli prantslastel siin kirikupüha - Toussaint - ehk siis kõikide pühakute päev. Tegemist on religioosse pühaga, mis leiab aset iga aasta 1.novembril ja prantslastel on see punane püha. Meie Eestis tähistame pigem hingede päeva, ka prantslased teevad vahet neil kahel päeval ja hingedepäv on ka nende jaoks 2. november, aga seda ei tähistata siin enam, vaid hingedepäev on sulandunud kõikide pühakute päevaga ja prantslased tähistavad seda. Mida siis tehakse selle püha puhul - ega suurt väga midagi, kes käib kirikus ära, paljud lähevad selle päeva puhul muidugi surnuaeda, teevad hauad korda, viivad lilli ja süütavad küünla. Laste ja noorte jaoks on see lihtsalt vaba päev ja linnas on siis alati midagi teha, mõni tasuta näitus, muuseumikülastus või tasuta kontsert. Minu vanatädike näiteks käis kirbuturgusid külastamas ja veine degustreerimas, surnuaiale ta ei läinud, aga õhtusöögi ajaks süütas ta küünla (tavaliselt ta siis ei einesta küünlavalgel) mina käisin tasuta kontserdil.
Pühapäeval 31. oktoober oli muidugi Halloween - kui sa oled ameeriklane või inglane, siis Halloween Prantsusmaal valmistab sulle suure pettumuse - ei mingeid kõrvitsaid, ei mingeid kostüüme ega trick or treat (komm või pomm Eesti keelses variandis, mis tähendab kostümeeritud jooksu ukselt uksele, lunimaks kommi, nu nagu meie mardipäev). Veel viie aasta eest olla Halloween Prantsusmaal sarnanenud Ameerika või Inglismaa Halloweenile ( kui soovite teada, milline on üks õige Ameerika Halloween, siis soovitan lugeda minu North -Carolina blogi), kuid siis olla prantsalsed saanud üle Halloweenivaimustusest ja leidnud, et see pidu peegeldab liialt Ameerika väärtuseid ja globalismi (üleilmastumist) Ameerika stiilis. Eestlase jaoks peaks prantsalste Halloween präegusel kujul täitsa mõistetav olema - mõned poolpurjus tegelased kakerdavad kostümeeritult ringi ja grupp Ameerikat eeskujuks pidavaid tegelasi üritab meeleheitlikult korraldada väikeseid Halloweeniüritusi, poed üritavad müüa Halloweeninänni - aasta aastalt rohkem Eestis ja vähem Prantsusmaal ning võibolla vastupidiselt Eesti olukorrale, üritavad prantsuse baarid dekoratsioonide ja kostümeeritud teenindajatega luua Halloweeni meeleolu, mis paraku ei küündi isegi kahvatu varju tasemele Ameerika Halloweeni meeleolust. Igal juhul mina tähistasin Halloweeni zombide paraadi vaatamisega kesklinnas (igasugune praad on Prantsusmaal, nagu ka Belgias igati populaarne) ja prantslastest tuttavate pool nende kodus -absoluutselt ilma kostüümita, ei mingeid nõidu ega kõrvitsaid sel korral, kahjuks või õnneks ka mitte ühtegi pilti minust mõnes totakas kostüümis seekord.
Võrreldes eelmiste nädalatega on see nädal kujunenud rahulikult - Sarkozy on suutnud vähemalt Prantusmaa rafineerimisjaamad vabastada streikijatest ja thea kokkuvõtte, et rafineerimisjaamade blokeerimine streikijate poolt läks riigile maksma 23o miljonit eurot, ühtlasi hakkab ka Prantsusmaa leppima pensionireformidega, veel möödunud laupäeval korraldasid ametiühingud streigi ja protestimarsi, millest ei võtnud enam osa nii palju inimesi. Lyon 2 - ülikool, mille tütarharu meie instituut on, langes küll nädala alguses vandalismi ohvriks - Ülikooli suurt loengusaali rüüstati ja midagi pandi põlema ka ning seetõttu said Lyon 2 õpilased veel ühe nädala vaheaega lisaks, ehk siis nemad alustasid kooliteed alles täna. Meie instituut leidis, et mingit ohtu ei ole ja me saime kooli minna möödunud teisipäeval. Sel pühapäeval käisime paari sakslase, ühe norraka ja ühe itaallasega prantslaste kuulsas Vastupanu muuseumis - musée de la résistance, kus korraldati giidiga muuseumituur, kuna ajutise ekspositsioonina oli seal välja pandud "Lood mustlaste elust ja rännakutest Prantsusmaal". Põhimõtteliselt oli jutustatud kolme perekonna lugu alates 2007.aastast. Kaks perekonda olid prantslased juba kolm korda tagasi Rumeeniasse saatnud, aga kõik lubasid kohe tagasi Prantsusmaale minna, kui võimalus peaks avanema, sest Prantsusmaal olla neoil vähemalt võimalus paar eurotki päevas teenida, et süüa.
Kahjuks või õnneks ma teid seekord pika jutuga ei tüüta, sest see nädal on olnud pigem tavaline, mitte väga sündmusterohke nädal. Ka minu vanamutikese kohta pole öelda midagi uut, peale selle, et ta peab mind antisotsiaalseks tegelaseks, kuna ma ei vestle taga igal õhtul kaks tundi peale õhtusööki, aga 2tunnine vestlus teemal kui mahajäänud on Eesti ühiskond(tema arvates ja seda arvamust ei saa vist isegi tema Eestisse lennutamisega muuta) või et Gary Cooper oli ikka maailma parim näitleja ei ole just minu huvides. Teie aga nautige sügist - meil siin oli veel eelmine nädal 19 kraadi sooja, aga nüüd on sügis vallutanud ka Lyoni ja temperatuur langenud vaid10 kraadi peale ja linna on katmas suuremalt jaolt vihmapilved, puudki on peaaegu raagus - hakkab muutuma hilissügise sarnaseks. Igal juhul püsige soojas ja püsige lainel ning kuni järgmise korrani!
Subscribe to:
Posts (Atom)