Siin on üks selline baar, mis on maast laeni erinaevaid mängusid täis ja siin võib vabalt mängimas käia. antud pildil mängib meie seltskond mängu nimega taboo.

Lõvi on Lyoni linna sümbol ja Lyon tähendabki prantsuse keeles lõvi. Selle lõvi suutsid nad muidugi talveks linna keskväljakult ära koristada, ja mul ei õnnestugi paremat pilti saada...

rien de spécial - täiesti tavaline koolinädal

Tere taas kallid lugejad, keda endiselt huvitab minu elu Prantsusmaal, veel kaks päeva ja ma võin tähistada esimese kuu möödumist oma saabumisest veinimaale konnasööjate keskele ( konni pole ma ise veel proovinud ja ausalt ega prantslased neist ka siin lugu ei pea.) Aga üritame nädalat administratiivsest aspektist lähudes kokku võtta - mul ei ole endiselt tudengikaarti, aga kogu aeg lubatakse, et küll me selle peagi saame, ma ei ole endiselt loenguid valinud, aga sellega on veel nädal aega venitada kuni 5. oktoobrini, mul ei ole endiselt prantsuse pangakaarti ( tuletame meelde, et selleta saan ma rahulikult elatud siin), kuid pank saadab mulle kogu aeg koju kirja, et teie kaart on valmis ja te võite sellele järele minna, ma olen juba kolm korda seal käinud ja pangas öeldakse, et oi ikka ei ole valmis. Nüüüd ma lihtsalt ignoreerin nende kirja ja lähen alles nädala pärast sinna, kui mu kaart siisgi valmis on! Aga seoses administratiivsete küsimustega, siis keegi mainis, et ma pole blogis oma aadressi avalikustanud, siin see siis on: Helika Jürgenson, Chez madame Levra, 22 rue Lieutenant Colonel Girard, Lyon 69007. France - kirjad, must leib ja kilud on väga oodatud ja juhiks tähelepanu veel sellele, et aadressis peab olema sees mdm.Levra nimi, kuna prantslastel enamasti ei kasutata korteri numbrit vaid postkastil on inimese perekonnanimi.

Aga see nädal on üldiselt möödunud töö tähe all, olen pidanud käima väga paljudes loengutes, et teha kindlaks, millised loengud ma lõpuks välja valin. Osad professorid on tõesti väga head - eriti Prantsusmaa ajaloo loengu professor, kes tahab meile võimalikult selgeks teha kuidas nägi välja revolutsiooniaegne Prantsusmaa - selleks kasutab ta erinevaid meetodeid, nagu naljade jutustamine, Napoleoni või Robespierre'i imiteerimine, klassi ees tooli peal seistes revolutsiooniaegsete kõnede deklameerimine ja üleüldse suudab ta ülimalt artikuleeritult ja huvitavalt jutustada, et kolmetunnise loengu keskel ei hakka kordagi igav. Samas aga võib leida ka professoreid, kes tuimalt kõik paberilt maha loevad, vot neid loenguid tasubki lõpuks mitte valida. Mul on selles mõttes hea olukord, et ma saan loenguid palju vabamalt valida, kohati ma näiteks ei mõista Tartu ülikooli, kuna see saadab mind juba teist korda stipendiumiga välismaale õppima ja ained võin alati hiljem vabaainetena või valikainetena ülikooli nimekirja kanda - muidugi ma ei kurda, see on mulle suurepärane võimalus. Paljudel mu kaaslastel siin on ülikooli poolt määratud kindlad ained, mida nad peavad läbima ja neil on seega suhteliselt keeruline siin aineid valida lihtsalt professorite või aine huvitavuse järgi. Präeguse seisuga tean kindlalt, et kavatsen siin võtta Prantsuse poliitilise ajaloo loengu ja Araabiamaade poliitilise ajaloo aine, teised on veel küsimärgi all. Ja taaskord olen ma sportlik ning jatkan võrkpalli mängimist. Seekord oli ainsaks võimaluseks valida võrkpalli tunnid, kus pool on tehnika õppimine ja lõpus on üks mäng - viimaks saan ma trenni ja seda vaid 10 euri eest semestris, mis paneb natuke mõtlema, et miks ei suuda Eesti või Tartu ülikool oma tudengitele garanteerida odavamaid sportimisvõimalusi. Mul on võrdlus kahest riigist, üks padukapitalistlik ja teine pigem sotsialismi poole kalduv ( igaks juhuks olgu öeldud, et need on Ühendriigid ja Prantsusmaa siis) riik, mis mõlemad siiski pakuvad väga odavat võimalust oma tudengitele ja noortele trenni teha. Trenn aga muidugi algab ka alles nädala pärast ja siis saan lähemalt jutustada, kas tasus ikka prantslasi kiitma hakata.

Lyonis ikka tegevust jagub, ka sel nädalal olen käinud tuttavatega mitmetel tasuta kontsertidel ja erasmuse tudengitele ikka korraldatakse siin mõningaid üritusi, info ürituste kohta on muidugi halvasti kätte saadav ja ilma facebookita oleks siin vist täiesti võimatu hakkama saada. Kuid õnneks olen ma jälle riigis, kus pubikultuur on moes ja enamus pubidest on kogu aeg puupüsti rahvast täis - elu ikka käib. Prantslased suhtuvad õnneks välistudengitesse päris hästi ja oleme saanud tuttavaks päris paljude prantslastega, kes muidugi ei arva mutikese, kelle juures ma elan, kombel, et Eestis valitseb igavene jääaeg. Sellega seoses tuleb mainida, et mutikene oli sllel nädalavahetusel oma suguvõsa suurel juubelipeol ja mina sain kaks päeva olla Lyonis korteriomanik ning rahulikult teha süüa kuulmata pidevalt kommentare eestlaste halbadest toitumusharjumustest või minu söögitegemiskommetest - muna ei tohi mitte mingil juhul kahelt poolt praadida ja sardellide praadimine on võrdne 8. surmapatuga - sardelle ja viinereid siin siis keedetakse. Muidugi kõike seletab mutike endale sellega, et meil Eestis on ikka kohutav mahajäämus muu maailmaga ja ma pole tõenäoliselt lihtsalt viinereid varem näinud, ega neid ju Eestis pole, aga positiivne on see, et ta on endale võtnud eesmärgiks tutvustada mulle Lyoni tüüpilisi toite ja sel nädalal pakkus ta mulle mingit vorsti, (mida seekord tuli grillahjus valmistada) mis kujutas endast ette midagi verivorsti taolist , ilma vrereta ja seest täidetud tangude asemel riisi ja singiga, mis maitses muide päris hästi - neil on siin isegi restoranid, mis ainult seda vorsti serveerivad, erinevate kastmete ja erinevate lisanditega siis.

Tänaseks prantslaste lahkamise nurgaks olen ma valinud liikluse. Algatuseks tuleb mainida, et liiklus on siin palju kiirem ja emotsionaalsem kui Eestis. Selgitame siis - nii kallis lugeja, kujutage nüüd ette, et te olete jalakäija ja tahate sebral teed ületada ja näete autot endale lähenemas, aga see on veel üsna kaugel ja te jõuaksite just tee keskele kõndida. Normaalne Eesti jalakäija just nii teekski, sest auto on ju kohustatud teed andma ja normaalse jalakäijana ma siis astusingi keset teed, aga auto, mis minu poole sõitis ei mõelnudki kiirust maha võtta, vaid lisas kiirust juurde, et minust veel enne mööda põigata kui ma täitsa keset teed jõuan. Nüüd on minust saanud prantsuse jalakäija, kes vaatab ette, enne kui sebrale astub ja ootab kannatlikult, millal kiiremad autod on jõudnud mööduda, enne kui ise teed ületab. Üldiselt siis jalakäijatega ei arvestata, aga ma mainisin ka et liiklus on palju emotsionaalsem kui Eestis, kohe selgitame - juhtusin ühel päeval koolist koju minnes järgneva stseeni peale: on tipptund ja autosid on palju, üks autodest ei mahu valgusfooride vahelisse lõiku ja jääb sllega blokeerima ristmikku. Ilmselgelt ei saa nüüd teine suund, kellele sütib roheline tuli ,korralikult ristmikku ületada. Autojuht, kes ristmikku ületada ei saa -mees- hakkab ristmikku blokeeriva autojuhi peale esialgu läbi autoakna karjuma, ja lõpuks, kui teine suund on vaba, üritab ta ristmikku blokeerivast autost mööduda, muidugi ei suuda ta seda rahuikult teha, vaid peab ristmikku blokeerivat autot aknast lööma, nüüd saab vihaseks ka ristmikku blokeeriva auto juht - naine- ja jätab auto keset ristmikku seisma ja tuleb autost välja, sama teeb ka teise auto juht, keset ristmikku puhkeb korralik vaidlus ja keegi ei saa enam liikuda. Prantslased karjuvad mõned minutid üksteise peale ja siis sõidavad edasi ja liiklus jatkub normaalselt. Vot selline on siis prantslaste liikluskultuur. Teie kallid lugejad nautige veel sügisilmu - siingi kisub jahedaks, täna oli vaid 13 kraadi- ja püsige endiselt lainel.

Endiselt Lyonis - siit linnast võib kõikide keskaegsete majade, renessansi, modernismi ajastu ja tänapäeva vahelt leida ka sajand enne Kristust pärineva amfiteatri, asustus selles linnas dateerub siis vähemalt nii kaugele tagasi.

Nu lihtsalt patriootlikult ilus pilt. Ok Lyonis ikka rohelust jagub.

Musée de Beaux Arts

Ilus ka öösel- kaunite kunstide hoone.

Hotel de Ville

Siin on siis Lyoni raekojahoone, kus sai ka muide tasuta sees käidud.

La culture - les journées européennes du patrimoine

Taas on nädal möödas ja mul on jälle võimalus rahuldada oma grafomaanilisi kalduvusi ning teid kas tüüdata väikeste ja igavate faktidega või lummata põnevate lugudega minu tegemistest - viimane jäägu teie otsustada. Igal juhul see nädal oli tõsine - algas ju 13.septembril kool - jah lõpuks tegelen ma siin ka sellega, mille pärast ma siia tulin - oma õpingutega (nii keel kui loengud). Loengutega on siin nii, et kõik loengud, mida ma võtta tahaksin on kas hommikuti kell 8.00 või õhtuti 18.00 -20.00 - mul on reede õhtul just üks selline loeng, kus ma pean kuni 20.00 koolis olema. Ma pole veel kõiki oma loenguid valid ja kinnitada suutnud, aga sellega on aega kuni 5.oktoobrini. Meil Tartus tuleb end kõigepealt loengutele registreerida interneti teel ja siis kohale minna, siin on aga vastupidi, kõigepealt käid loengutes kohapeal ja vaatad, kuidas loeng või professor sulle istub ja siis alles teed oma valiku. Mina muidugi alguses kartsin, et nu loengusaalides pole kindlasti kõigile kohta ja ma ei saagi neid aineid valida, mida ma tahaksin - väga tavaline nähtus Tartu ülikoolis muide- aga tegelikult leidub loengusaalides kohti kõigile. Ma ei tea, kas nad on teinud mingit statistikat, millised loengud on popimad või mitte, igaljuhul need loengud, kuhu on rohkem rahvast oodata toimuvad suures amfiteatris ja loengud, mis tõenäoliselt nii populaarsed pole, toimuvad väiksemates saalides. Kõik loengut toimuvad erinevalt Tartust ühes majas - erinevalt Tartust on meil muidugi ka vähem rahvast - vaid 2000 inimest selles ülikoolis.
Hetkel on muidugi kogu ülikooli ja üliõpilaselu siin halvanud tohutu organiseerimatus, teadmatus ja ebaselgus. Algatuseks tuleb mainida, et IEP ( minu ülikooli nimi lühemalt - Institute des Études politiques pikemalt) otsustas teadmata põhjustel enne uut kooliaasta algust välja vahetada oma välisüliõpilastega tegeleva kontaktisiku. Uus kontaktisik muidugi pole veel täiesti kursis, kuidas kõik asjad toimima peavad, teoorias me peaks olema selleks ajaks juba suutnud kätte saada oma õliõpilaskaardid ja olema kooli nimekirja sisse kantud, aga oh õudust, kumbki kriteerium ei ole siia maani täidetud ja lähim tulevik ei tundu selles vallas just paljulubav. Välisüliõpilasesinduse kontaktisik annab ebaselget informatsiooni ja lubab, et kohe kohe saab kõik korda - nu mõelge Ansipile ja majanduskriisile ja saate aimu, mis siin toimub. Lisaks jäid pooled loengud sel nädalal lihtsalt ära, kuna keegi ei suutnud kusagil adekvaatselt avaldada, et mõned õppejõud ei ole lihtsalt veel kohal ja alustavad nädal hiljem - keegi ei tea ka miks infot varem ei avalikustatud, kõik selgub praktiliselt 15 minutit peale loengu eeldatavat algust, kui loengusaali tormab sisse veidi kohmetunud õppealakordinaator ja teatab, et õppejõud pole sel päeval koolis - nu sellest oleme juba 15 minutiga ise ka aru saanud, kuna muidu on õppejõud väga täpsed ja kommenteerivad kritiseerivalt hilinejaid, kes üritavad ebaõnnnestunult märkamatult saali tagumisest uksest sisse hiilida ja vaikselt istekohta leida - "preili seal tagaukse juures, kas te ei tunne kella?" ja kogu auditoorium pöörab oma pilgud hilineja poole, kes sooviks häbist maa alla vajuda. Segadus valitseb ka loengute osas - välisüliõpilasesinduse koordinaator väidab, et esmaspäevast peaksid meil algama prantsuse keele tunnid, mille jaoks meid tuleb enne eksamite põhjal gruppidesse jagada, prantsuse keele õpetaja väidab, et grupid on juba olemas ja koordinaator väidab, et need on alles koostamisel, igal juhul ei tea meie midagi, kus või millal need keeletunnid siis esmaspäeval toimuma peaksid, samuti väidavad osad professorid ja õppealkordinaatorid, et välisüliõpilastele korraldatakse eraldi ajalootunnid - keegi muidugi ei tea millal ja kus kohas need toimuma hakkavad. See kõik muidugi tekitab minnalaskvat suhtumist - ah küll kõik kunagi selgub, ma präegu ei viitsigi üritada selgusele jõuda, kus miski toimuma peaks, informatsioon jõuab mingeid kanaleid pidi ikka mustast august välja. Prantsuse keelega saan üldjuhul päris hästi hakkama, muidugi on väsitav kuulata teksti, millesse vahepeal tekivad mulle tundmatute väljendite pärast mõistmisel lüngad, või jääb mõni koht professori liiga kiire kõne pärast arusaamatuks, või mõni nali ei jõua minuni erinevate väljendite mittetundmise tõttu, aga muidu pole kurta. Ma pole kunagi veel pidanud hakkama saama keeles, mille grammatika pole mulle veel täielikult selge ja mille sõnavara on mul äärmiselt piiratud, aga endalegi üllatuslikult olen siiamaani hakkama saanud, tuleb ette pikki selgitusi ja ümbersõnastusi, aga viimaks saab kõik öeldud/mõistetud. Pealegi tuleb kiita seltskonda sakslasi ja itaallasi, kellega ma rohkem läbi käin, nimelt erinevalt inglastest ja ameeriklastest või hiinlastest on see grupp otsustanud omavaheliseks suhtluseks valida inglise keele asemel prantsuse keele. Selle viimase nädala jooksul olen ma inglise keelt ainult väga minimaalselt kasutanud ja Eesti keelt paraku üldse mitte.
Minu parim sõber on siin pank - nad kirjutavad mulle peaaegu et iga päev (siin kohal tahaksin muidugi mainida, et ma ootan parema meelega kirju oma sõpradelt/sugulastelt kui pangalt - saite vihjest aru küll!) Pank nimelt saadab mulle posti teel oma infokirju ja informeerib mind mu pangakaardi valmimise protsessist, seda küll taas kord ebaselgelt. Nii siis sain ma teisipäeval pangalt kirja, et võin oma pangakaardile järele minna alates käesolevast teisipäevast, no mina külastasin panka kolmapäeval ja kontorist öeldi mulle, et oi see kaart ikka ei ole veel valmis, et tulge reedel tagasi, nu pakkuge, kas reedel oli mu pangakaart valmis - muidugi mitte, siiani olen ma veel ilma prantsuse pangakaardita, aga ega ma selle pärast kurvasta, selle pangakaardiga ei ole mul midagi teha, mäletate veel ma selgitasin, et kindlustuse pärast oli seda kaarti vaja, aga ma ei viitsi ka iga päev sinna pangakontorisse minna.
Lugesin korra oma teksti, mis juba kirja sai läbi (tuleb tõdeda, et peaksin seda vist tihemini tegema, kuna kirjavigu kipub sisse tükkima) ja mõistsin, et kõik, mis kirjutatud tundub nätukene eestlasliku vingumisena, võibolla tõesti, tegelikult on siin ju ääretult põnev, tegemist jatkub ja katki pole midagi. Selle illustreerimiseks räägime nüüd meelelahutusest Lyonis ja vahatusüliõpilaselus. Mäletate ma loetlesin teile erinevaid péniche' i tüüpe - péniche on endiselt jõelaev - nüüd lisame sinna veel ühe tüübi, mida võiks kutsuda ööklubipéniche. Need on jõelaevad, mis seisavad alaliselt ankrus ja mille pardal päeval võib restoranis käia, kuid ööseks muutuvad nad ööklubi laadseteks tantsusaalideks koos baariga. Nu igal juhul eelmisel reedel sai järele proovitud ka üks ööklubipéniche ja need on siin tõesti populaarsed ka prantslaste endi hulgas ja mis kõige parem, enamasti on sissepääs tasuta, samas kui tavalisse ööklubisse on sissepääs 10-15 euri, kuid muusika on ikka samasugune. Erinevad péniche'id on nagu meilgi erinevad klubid muusika poolest, mõelge näiteks Atlantisele ja Club Tallinnale. Lisaks ööklubidele toimub siin ka vahel erinevaid tasuta kontserte - laupäeval käismegi sõpradega kuulamas üht sellist tasuta kontserti, esinejad on tavaliselt sel juhul kas prantslased või pärinevad nad mõnest Prantsusmaa naaberriigist, aga igaljuhul oli kontsert tõeliselt hea, suurepärane võimalus end kurssi viia prantsuse muusikaga. Ja nagu ma teile juba mainisn, siis Lyonis on alati midagi teha - sel nädalavahetusel nimelt oli kogu Prantsusmaal selline 1990ndatest alguse saanud traditsioon nagu Les Journées européennes du patrimoine - ehk siis Euroopa kultuuripärandi päevad. Kahe päeva jooksul olid kõikides Prantsusmaa linnades - ka Lyonis - kõik muuseumid külastajatele tasuta, ning paljud muuseumid korraldasid spetsiaalseid programme nagu muuseumikülastus giidiga, töötoad, jalutuskäigud linnas, tasuta paadisõidud, raamatute ettelugemise õhtu jne... Muidugi võtsin ka mina sõpradega ette mõlemal päeval tutvumise Lyoni ja Prantsusmaa kultuuripärandi ja muuseumitega - külastasime ühtekokku vist 7 muuseumi ja võtsime osa erinevatest töötubadest, näiteks proovisime vana trükipressiga ajalehti trükkida ja kangast kududa kangastelgedel. Oleks ehk rohkemgi järele proovinud, aga tuleb arvestada, et pool Lyoni on sinuga samal päeval muuseume külastamas, tuleb endale rahvamassi teed teha, et kuhugile jõuda. Igal juhul möödus see nädalavahetus korralikult kultuuri tähe all.
Ja lõpetuseks traditsiooniline prantslaste nurgake, seekord räägime prantslastest ja puhtusest, kuid siinkohal pean mainima, et saan järelduse teha vaid põhinedes oma tädikesele, kellega ma korterit jagan. Nu mäletate ehk, et rääkisin kuidas ameeriklased päevas mitu korda pesemas käivad, aga minu prantsuse tädikene selgitas mulle, et mustad riided ei tohi mitte mingil juhul üle kahe päeva kuhugile seisma jääda ja ta osustas, et hakkab nüüd ka minu riideid suht iga päev pesema (ja seda muidugi ilma lisakulutusteta, kuna ta arvas, et kogun musta pesu nädala lõpuks vaid selle pärast, et järelikult mul ei ole raha pesu pesemiseks iga kahe päeva tagant), nu lasku siis käia, kui tal muud teha pole. Põhjendas ta seda muidugi, et tervisele pidavat see halb olema, oma kodustest harjumustest lähtudes tegin igal hommikul enne kooli minemist voodi ära, kuni tädikene otsustas, et ta peab mind informeerima sellest, et neil Prantsusmaal jäetakse voodi tegemata kuni pealelõunani, et voodi saaks hingata ja igal juhul pidavat see jälle tervise koha pealt väga hea olema, nagu ka akende terve päev lahi hoidmine. Vot nii aga tänaseks aitab küll grafomaanitsemisest - teie aga olete alati oodatud kommenterima, kallid blogi lugejad, nautige sügist, õppige ja mis kõige tähtsam, püsige ikka lainel!

ja veel üks tantsijate kostüüminäide.

või sellistelt masinatelt

muusika paraadi jaoks tuli sellistelt masinatelt

veel huvitavaid kostüüme

tantsuparaad

Vot sellistes kostüümides siis tantsijaid.

Basilique de la Fourvière, seesama, mille otsast paistis kena vaade linnale, ehitatud 19. saj.

11.sajandist pärinev katedral, selliseid leidub siin veel küllaga.

Lyoni kergelt vahemeremõjutustega arhitektuuri näidised.

Veidi arhitektuurist ja ajaloost, sellel pildil näete te päris huvitavaid torni moodi ehitis, mis asuvad peidetult majade hoovides, selleks tuleb siseneda kõigepealt maja hoovi, tänavalt ei ole neid näha, minu tädikese tütar viis mu ekskursioonile tutvustamaks Lyoni arhitektuuri. Avasime lihtsalt tänavalt mingi suvalise suure puust ukse ja sisenesime mingisse suvalisse hoovi, selle torni ainus eesmärk on olla tegelikult trepp majale, maja sees ei ole treppi, trepp asub selle torni sees. Ajaloost nii palu, et terve Lyoni vanalinna majad on täis uksi, mis viivad majadest läbi jooksvatesse käikudesse, mida mööda on võimalik vanalinnast välja pääseda. Ühesõnaga Lyoni vanalinn on täis salajasi käike, mida Teise maailma sõja ajal kasutas Prantsuse vastupanuliikumine (Lyon oli vastupanu pealinn) La resistence oma tegevuse varjamiseks ja sakslaste eest põgenemiseks, kuna need lihtsalt ei tundnud majade siseseid käike.

La fête - organiseerimatus, pidu ja paraad!

Kaks nädalat on möödas, tundub nagu oleksin siin elanud juba kauem, tunnen kogu linna metroosüsteemi, tean, kus asuvad parimad kohad väljaminekuks ja mis kõige tähtsm, tean, kust saab odavalt süüa. Täna alustame inglaslikult ja räägime ilmast ja mitte selle tõttu, et mul millestki muust rääkida ei ole, kaugel sellest, aga ilm on üks selline väike teema, mille ma muidu ära unustada võiksin. Eestlased kirjeldavad võõrastele oma kliimat kui väga ettearvamatut ja soovitavad päikesepaistelisel hommikul ikka vihmavarju kotti pista ja kampsun kaasa võtta, eestlased, kes on suutnud möödunud suve juba unustada ja endiselt nii toimivad, jääksid Lyonis täiesti ellu. Ilm on siin seega väga muutlik. Teisipäeva hommik algas ilusa päikesepaistega ja 20kraadise soojaga, lihtsalt harjumusest võtsin oma jaki kaasa ja läksin kooli, ning lõuna aegu, kui soovisime sõpradega välja sööma minna ja esimest koolipäeva tähistada, oli väljas selline padusadu lahti, et korrliku restorani asemel jooksime nurgapealsesse räsitud välimusega kohvikusse kebabi sööma, kuna vihm lihtsalt ei jäänud järele ja ei lubanud meil kaugemale minna, kuna vihmavarje meil siis veel polnud. Teine samm, läksime poodi, valisime välja kõige odavamad vihmavarjud ja alustasime koduteed. Vihmavarjust polnud palju abi, märjaks sain ikka, nu sellist padusadu olen näinud vaid tugevate äikesehoogude ajal Eestis, aga siin kestis selline padusadu lakkamatult lõunast kuni järgmise päeva hommikuni, tõmmates temperatuuri umbes 17 kraadi peale ja muutes kõik tänavad väikesteks jõgedeks, mille ületamine nõudnukd kalamehe säärikuid. Nädalavahetuseks aga tõusis temperatuur taas 25-28 kraadi peale ja jätkus ilus hiline suvi.
Jätkame nüüd nendega, keda ilm nii väga ei eruta ja räägime Prantsusmaa asjaajamise süsteemist. ( need kes vaid pidudest lugeda tahavad, palun kerige kohe lõigu jagu allapoole, hoiatan, et asjaajmissüsteem on tõesti nätuke hirmutav.) Igal juhul on Prantsusmaal tarvis mingit dokumenti, mida nad kutsuvad resposabilité civile - põhimõtteliselt, kui sa kellelegi kogemata palliga pähe lööd ja teine viga saab, siis sina ei pea talle valuraha maksma, vaid seda teeb kindlustus, ilma selleta pole siin näiteks võimalik võrkpalli mängida. Selle kindlustuse -tuleb välja- oleks saanud ka tegelikult Eestis teha, ehk siis kõik kel plaanis Prantsusmaale elama minna, tehke see kindlustus Eestis ära, kirjutate alla vaid ühele paberile ja säästate oma kätt ja närve. Prantsusmaal tuleb kindlustuse saamiseks kõigepealt omada prantsuse pangakontot. Nii et kõigepealt läksin ma pangakontot avama, ma pole kunagi pidanud nii paljudele paberitele allkirja andma, tõsiselt neil paberitel ei tulnudki lõppu, alguses ma püüdsin kõik läbi lugeda, siis aga pangatädike muutus liial närviliseks ja palus teha kiiremini, kuna ta soovis minuga ikka samal päeval ühele poole saada. Lõpuks oli mul käes suure kausta jagu pabereid, millele olin andnud allkirja (teadmata kõigi nende paberite sisu) ja tädikesele jäi teine patakas, sest muidugi tuleb ju kõik dokumendid teha kahes eksemplaris, ma ei taha mõeldagi kui palju pingviine sellise paberihunnikuga Antarktikas tapetud sai. Sellega pole aga pangakonto veel avatud, sest kõigepealt tuleb kindlaks teha, et inimesel ikka on elukoht Prantsusmaal olemas - maja, mitte silla all- ja kuna minul puudub leping elukoha kohta ( nagu enamusel Erasmuse tudengitel) võtab minu elukohta kindlaksmääramine veel aega. Järgmisel nädalal peaks tulema minu juurde koju postiljon kirjaga pangast ja ma pean isiklikult allkirja andma sellele postiljonile (muidugi kui ma kohal pole, siis pean ise postkontorisse minema ja ikka oma allkirja andma.) Vot see allkiri peaks tõendama siis, et ma elan Lyonis selle vanatädikese juures. Loodame, et sellega saab ka pangakonto avatud. Kindlustuslepingule pidin andma sama suure hulga allkirju - ma olin tegelikult ka pangas 2 tundi ja lihtsalt andsin neid alkirju -ja ega sellega veel kindlustuse poolt kõik polnud, osa pabereid nad saatsid mulle postiga koju, mille ma pean jälle allkirjastama ja siis tagasi panka saatma ja siis nad saadavad mulle jälle mingi kinnituse, mille ma pean siis jälle panka tagasi saatma. Igaljuhul kui ma selle konto lõpuks avatud saan ja selle kindlustusega ühele poole saan, pean hakkama juba kontot sulgema ja kindlustuslepingut lõpetama, sest lepingu lõpetamine võtab sama kaua aega. Positiivne on siin see, et kindlustus andis mulle selle tõendikese, millega ma saan siis hakata võrkpalli mängima ja mida läheb ka vaja mu tudengikaardi saamiseks. Mäletan, et minu tuttavad prantslased esitasid veel Ühendriikides erinevate kultuuride päeval naljaka etteaste prantsuse asjaajamise teemal, kus nad rääkisid tohutust pabrimajandusest- kõik naersid ja ei uskunud, et see päriselt nii oleks. Mida iganes te ka pole prantsuse asjajamise kohta kuulnud, se on hullem, olge selles kindlad.
Kes nüüd peost kuulda tahtsid, kannatust, me räägime hetke veel sellest, kuidas prantslased suudavad suurepäraselt tähtaegadest kinni pidada, seda irooniliselt muidugi. Esiteks peaks mainima, et meil on kogu see süsteem olnud pisut kaootiline, mul ei ole ikka veel tudengikaarti ja keegi pole tõsiselt huvitunud ka mu dokumentidest. Me Eesti ülikoolis peame kõigepealt interneti teel registreeruma kursustele - sama muide kehtis ka Ühendriikide puhul- siin aga välisüliõpilastalituse tädikene selgitas meile, et minge siis kursustele ja vaadake, kuidas teile loengud tunduvad ja siis 5.oktoobriks tehke oma valik, kirjutage paberile ja esitage see välisüliõpilasesindusse, põhimõtteliselt võiks suvaline inimene tänavalt seni kaua käia loengutes, rohkem mingit informatsiooni ei jagata. Esimesel päeval selgitati meile kui tähtis on tähtaegadest kinni pidamine, välisüliõpilastalituse tädikene palus meil reedel välisüliõpilastalitusest dokumentide asjus läbi käia, et lõpuks siis tudengi kaarti tegema hakata, palus mitte liiga hilja peale jääda. Neljapäeval muidugi oli suur Erasmuse pidu, mis kestis hommikul 4ni, mina siis tubli ja kellaaegadest kinni pidava eestlasena (jõudnud 5st hommikul koju) suutsin end 11ks kooli vedada (sakslased olid seal juba 9.00!) , lihtsalt selleks, et kuulda välisüliõpilastalituse tädikeselt, et vajalikud paberid ikka ei ole valmis ja, et tulge esmaspäeva hommikul tagasi, ei mingit informatsiooni e-mailil selle kohta, et tulema ei pea. Kadestasin hispaanlasi, kes suutsid end kuidagi kella 15.00 üles saada ja siis facebookist lugeda vihaste hommikul kohalkäinud sakslaste kommentaare, et pole vaja sel päeval üldse kooli minna. Ma loodan tudengikaardi ikka enne semestri lõppu kätte saada.
Nüüd räägime siis veidi pidudest ka. Nagu juba eelmises lõigus mainitud sai, siis erasmuslastega siin ikka tegeletakse, muidugi, et informatsiooni saada, pead kindlasti kuuluma facebooki, ilma facebookita elaksid nagu mustas augus, kus mingit informatsiooni ei ole. Täna oli meil pargis piknik 400le inimesele- kõik erasmuslased üle Lyoni ja neljapäeval oli siis jõeäärses kuulsas ööklubis erasmuslaste pidu. Rahvast oli rohkem kui majja mahtus ja enamasti olid kõik väga tihedasti kokku pakitud, aga sellegipoolest jatkus vahvat olemist hommikuni. Prantslased pidutsevad nii nagu eestlasedki, klubides võib vast veidi rohkem kuulda ka kodumaist (prantsuse) poppmuusikat, samas on popid ka majapeod, mitte küll nii suured kui Ameerikas, aga ikkagi piisavad, et ajada vihale naabrid, kes meile politsei kutsuda lubasid ja taas kord tuli korterist vehkat teha. Aga Lyonis on lisaks erasmuse pidudele ka muud teha, nimelt oli sel pühapäeval Lyonis suur tantsupidu Biennale de la danse 2010. Seda pidu on peetud juba alates 1996. aastast peale ja igal aastal võib selle ürituse raames näha mitmeid tantsuetendusi. Kogu üritus algab peale aga väga uhke paraadiga. Kogunesime peaväljaku äärde, et jälgida paraadi, kui saabus tantsupeo kuninganna, arvasin hetkeks, et olen vist valele paraadile sattunud, kuna kuninganna oli mees. Kogu väga erinevalt ja uhkelt kostümeeritud tantsijate paraad läbib kesklinna valju muusika saatel esitades erinevaid tantsulisi etteasteid. Paraad ise kestab kolm tundi, aga selle aja jooksu lihtsalt ei suuda ära väsida, sest kogu toimuv on üliväga huvitav. Hiljem toimus linna peaväljakul (luban, et peaväljakust tuleb ka kunagi foto), mis on nii 10 korda suurem Tartu raekoja platsist, rahva tantsupidu. See tähendab, et kogu plats oli täidetud tihedalt rahvaga (kohal võis olla suuruselt nii veerand Eesti rahvastikust või siis pool laulupeotäit rahvast) ja neile õpetati lavalt tantsusamme ja kogu rahvas tantsis kaasa. Nii paraadil kui ka peaväljakul tantsijate vanus asus skaalal 7a kuni 97a, ning kõik olid räämsalt valmis tantsima kergelt vahemere ja balkani segu muusika rütmis, minagi tantsisin kaasa.
Minu tädikene, kelle juures ma elan, arvab, et eestlastel on ikka kohutav ja ebatervislik söömisviis ja me sööme kohe kindlasti liiga kiiresti. Kui ma täna üritasin muna praadida ja selle praadimise käigus teistpidi keerasin, pidi tädikene südamerabanduse saama ja kurtis veel pool õhtut, et ma ikka rikun kohutavalt muna õige maitse ära ja et meil seal Eestis on ikka nii veidrad harjumused. Aga nüüd, kallid sõbrad, pean ma selle sissekande, mis ei keskendunud ainult prantsuse ilmale, lõpetama, sest homme on mul kell 8.00 kool ja muud asjaajamised. Teie aga püsige ikka lainel ja me räägime veel minu tegemistest, prantslastest ja Lyonist.

Penichi on jube raske pildi peale saada,sest enamus neid on nii suured, igal juhul siin on teile ühe penichi tagumik. penich on siis jõelaev.

vot selline näeb minu jaoks välja vana veskimöldri maja jõekaldal. Pilt on tehtud meie paadireisilt.

Ei ma ei läinud Lyonist ära, olen endiselt Lyoni pargis, kus asub siis see tasuta loomaed.

Park, millest ma rääkisin, selle hiiglaslik suurus ei jää küll kahjuks pildile, aga see on hiiglaslik. nagu Tartu kesklinn või nii.

Selline on vaade Lyonile kõrgelt basiilika otsast.

näide Lyoni arhidektuurist, tegelikult täiesti tavalised majad suvalises rajoonis jõe kaldal.

La réunion administrative - viimaks sai siis ka Erasmust näha

Esimene suurem tähtpäev - ma olen Prantsusmaal olnud juba kümme päeva. See kõik on möödunud kiiremini kui võiks arvata, aga kui kogu aeg on midagi teha tundub aeg ju lendavat. Lyonis on alati midagi teha, võib näiteks jalutada piki jõe kallast, mis läbib kogu vanalinna. Jõe kallas on õhtuti valgustatud ja selle sadamakaide külge on end parkinud palju praami taolisi laevu - prantslased kutsuvad neid la penich, ma lisan hiljem teile mõne foto ka ühest tõelisest jõe penischist. Igal juhul on neid siin mitmesuguseid, mõned on ümber ehitatud restoranideks- küllaltiki kallid ja nõuavad sissepääsu eest ka kopsaka summa- mõned on lihtsalt kruuiisilaevad (näevad ikka väja nagu penich) ja mõned võiks alguses eemalt segi ajada lihtsalt suure põõsastikuga jõe kaldal - need on penichid, mille peal inimesed alaliselt elavad ja oma aia puudumist on nad püüdnud kompenseerida tohutu põõsastiku, lillede ja muude taimede istutamisega otse leava peale. Õhtuti käin ma selle jõe kaldal jooksmas, veel koos hulga inimestega, kes kas jooksevad, jalutavad oma koera, sõidavad rattaga, jalutavad või rulluisutavad - igal juhul jõe kaldal on kogu aeg elu.
Eile ( pühapäev, kui kõik normaalsed kohad on suletud välja arvatud turismiatraktsioonid ja need väikesed nurgapealsed poed, kes oma kapitalistliku eluviisiga üritavad sotsialistlikest nähtustest kasu saada, nagu ütles mulle tädikene, kelle juures ma elan. ) otsustasime Joshiga - üks Ameerika tudeng, keda tean oma Greensboro aegadest - minna tutvuma linna vaatamisväärsustega. Lyonis asub nimelt ühe mäe otsas, mis moodustab jõe orule kõrgema kalda , mis ise võiks olla ehk veidi kõrgem kui meie Munamägi, vägagi võimas katedral - La Basilique de Fourvière, mis sai ehitatud kunagisele pühale paigale, kus varem asus Roomlaste poolt rajatud akropolis ning kus alates 1168. aastast rajatud kabelis käidi palvetamas katku ja epideemiate lõppemise eest, mis muide on tseremoniaalseks traditsiooniks linnapeale präegugi. Igal juhul basiilika ise sai rajatud 1872. aastal, et kaitsta linna ja selle elanikke Preisi sõjaväe rünnaku korral. Sellest basiilikast avaneb suurepärane vaade linnale. Siis võib veel pidada piknikku hiiglaslikus pargis, mille keskel on järv ja kus asub üks väheseid Euroopas eksiteerivaid tasuta loomaaedasid, käisime seal oma prantsuse ja ühendriikide sõpradega just piknikku pidamas. Aga küllap saite nüüd piisavalt aimu, mida võib Lyonis näha, vaatamisväärsusets ja külastamisväärsustest jõuab rääkida hiljem ka.
Igal juhul täna oli siis minu esimene koolipäev, või pigem mitte koolipäev vaid dokumentide kordaajamine ja vastuvõtt kooli - la réunion administrative. Prantsuse õppejõud ja koolijuhid tunduvad väga avatud ja sõbralikud, võrreldavad Ühendriikide omadega - mine tea võibolla üritab igaüks just välistudengitele head nägu näidata - see muide ongi üks Erasmuse ja üldse välisüliõpilaseks olemise pluss, et kõik koolisüsteemid muutuvad sinu jaoks lihtsamaks ja kõik üritavad sulle meeldivat nägu näidata. Kui miskit valesti läheb, on alati vabandus, et aga ta on ju välisüliõpilane, temal ju ikka võib juhtuda, aga mine tea, võibolla on nad sellised ka kõigi oma päristudengitega. Igal juhul on minu kool küllaltki väike, vaid 2000 tudengit, mis moodustab Prantsusmaa ühe parimate koolide võrgu vähemalt poliitikateaduste alal. Kui meil on poliitikateadustel pisut halb maik küljes, siin on poliitikateadused väga kõva sõna. Neil on näiteks tavaks alati kõik oma kolmanda aasta õpilased saata välismaale õppima- see on kohustuslik- ja siis kolmanda aasta tudengite kohad täidetakse välistudengitega, keda nad vastu võtavad. Meile pakuti lõunasööki kooli poolt -igasugused huvitavad suupisted, mis pidid olema näiteks prantsuse eri regioonide traditsioonilistele toitudele - enamus siis jah juustust tehtud või mingid magusad asjad ja pooltoores liha muidugi ka, tegelikult kannatas täitsa süüa ja mõned magustoidud nagu juustukook, olid päris head, muidugi tuli ära proovida ka prantslaste traditsiooniline foie gras- ehk siis hanemaks - kõlbab isegi süüa, kui muud ei anta. Pärast lõunasööki viidi meid paadisõidule mööda jõge- muidugi penichi peal- kus võisime näha vanalinna jõelt, aga samas ka Lyoni äärelinna ilusat looduslikku üksikute vanaaegsete veskimöldrite maju meenutavate hoonetega. Kokkuvõttes oli minu esimene koolipäev küllaltki põnev ja seiklusterohke ja muidugi prantsuse keelega sain ma ka hakkama, me välistudengid, oleme pea kõik sama tasemega, on küll ka hiinasi, kes väga häsi ei räägi ja ameeriklasi, kes räägivad prantsuse keelt ainult ülimal vajadusel.
Ja midagi veel prantslastest - ma olen juba maininud, et vahel vestlen oma prantsuse vanatädikesega, kelle juures ma elan ka maailmapoliitika, ajaloo ja kultuuri teemadel. Igal juhul tema arvamust ma Eestist muuta ei suutnud- me oleme seal väga vaesed, elame mingis süsteemis, mis kindlasti veel pole demokraatia, tõenäoliselt oleme kommunistid ja ma kas ei saa sellest aru, et ma olen kommunist või on Eestis mingisugune salaorganisatsioon, mida ma kardan ja mis ei luba mul Eesti kohta täit tõde rääkida, ma peaks talle oma sünnitunnistust näitama. Ja muidugi on Eestis ka kohutavalt külm ja ega seal midagi korralikult kasvatada ei saa ja selle pärast on ka tõenäolislt minu toitumusharjumused ebatervislikud - ma nimelt sõin viineriga võileiba, mis pidavat minu tädikese meelest olema äärmiselt ebatervislik. Aga muidugi ei kehti see kõigi prantslaste kohta - Science Po tudengid on ikkagi haritud ja teavad Eestist piisavalt palju. Aga siiski prantslastest, neil on siin väga veidrad hellitusnimed, näiteks minu tädikese tütar kutsub oma last kirbukeseks, tädikene kutsub mind rohutirtsukeseks - mul pole aimugi,miks, aga olen sama käitumist kuulnud ka tänaval ja näiteks kui su sõber sind kutsub oma ilusaks litsikeseks - pute tähendab otsetõlkes just litsi ja see on siin küllaltki tugev sõna muidu, siis sõprade vahel on see täitsa ok. Prantslased on selle koha pealt tõesti pisut veidrad, aga eks ole eestlastelgi omad veidrused. Igal juhul püsige lainel ja kuulete veel prantsusmaast, minu tegemistest ja prantslastest.

Esimene õhtu väljas, siin on nii rahvast ühendriikidest, prantslased, ja üks itaallane:)

minu koolitee, pilt on võetud ehk 3oo meetrit minu majast ja mu kool asub selle esimese silla juures seal, nu ei ole ju 20 minutit:D

Selline näeb siis välja minu kooli peahoone.

La ville Lyon - viimaks kohal.

See oli juba viis päeva tagasi, kui lennuk mind Riiast Nice'i viis, kust edasi sai resitud rongiga Valenci, kus peatusin paar päeva Joanna juures. See oli rahulik algus keerulisematele seiklustele. Joanna elab tõeliselt suures veidi prantsuse filmidest tuntud villade taolises majas, mida übritseb samuti prantsuse filmidest tuntud maastik. Ümberringi mäed, mille veerul võib näha üksikuid kivist villataolisis maju, mille juurde kuulub kindlasti kas veinivalmistamise töökoda või õlitööstus . Mägede jalamitel on viinamarjaistandused ja mägedevahelistel aladel - org oleks siin siiski vale sõna- asuvad lõputud päevalillepõllud ja maispõllud. Joanna maja ümber laius samuti tohutu maisipõld.

Lyon on aga hoopis teistsugune, kui keegi on näinud ükskõik millist Lääne- Euroopa suuremat linna, siis Lyon ei ole sellest palju erinev. Ehitusplaanilt kõik sarnased - rajatud suurema jõe äärde ja kui nad just pärast Teist maailmasõda pommidega päris puruks ei löödud, siis enamus hooneid dateeruvad nii 18. sajandi algusesse kuni 19. sajandi keskpaika ja on enamjaolt klassitsistliku või barokiajastu arhitektuuriga, mida kaunistavad veel mõned keskajast pärinevad kirikud või majad. See oleks vanalinn, aga kui jõuame vanalinnast eemale, võime näha kõiki ajastud alates keskajast segamini.

Science Po ei võimalda kahjuks Erasmuse tudengitele elamist, see tuleb ise leida, minul võttis see Joanna abiga aega kolm päeva. Me käisime vaatamas kortereid, mis olid päris kohutavas olukorras, selline, mis siin maksaks võibolla vaid 1000 kr. kuus, aga seal ikka üle 300 euri. Enamus kohti oli juba võetud ja üldse on tudengil väga raske leida kohta elamiseks, kuna tuleb võidu joosta ruumide peale veel umbes 300 tudengiga, kes kõik vajavad elukohta. Viimaks sain üürida tuba ühe prantslannast vanaproua juures, kes küll tüütab mu oma jutuga surnuks ja seletab mulle, kuidas ma oma sokke pakkima pean, aga vähemalt on see koht kus olla ja ma ei pea sõltuma oma toredatest sõpradest, kes mind ikka kuhugile majutada saaksid. Esimesel õhtul Lyonis läksime kõik tuttavatega välja - Pablo, tüüp, keda ma tean Ühendriikidest, Luca- kutt, keda tean Ühendriikidest ja, kes sõitis ekstra Itaaliast siia, et meiga koos üks klaas veini juua ja kohalikke pubisid külastada ning veel kõik prantslased, keda ma Ühendriikides kohtasin. Ma pidin muidu ööbima Alexi juures, aga kuna metroo jaoks oli hilja, siis majutati mind hoopis ühe mulle mitte tuttava prantslase juures, keda mul lõpuks ei õnnestunuidki näha.
Ma veel ei tunne prantslasi piisavalt, aga üht võin ma öelda, neil on täiesti vale arusaam ajast, mis kulub jõudmiseks ühest kohast teise. Mu vanaproua üritas mulle selgitada, et mu elukoht asub 20 minuti jalutuskäigu kaugusel ja samuti soovitasid Alex ja Joanna jalutada lähima metroojaamani, et sealt metrooga kooli sõita, kuna mu kool asuvat ikka liiga kaugel. Isegi kui ma teeksin oma jalutuskäigul kooli 3 kohvipausi, ei kuluks selleks ikka 20 minutit, jõuan sinna vaevalt viie minutiga - sama pikk distants, mis mul oli Tartus kooli minekuks. Ka kesklinn ei asu mu koolist väga kaugel - see võib olla 20 minutit, seega ei pea ma nii palju sõltuma metroost ega muust ühistranspordist.
Aga olgu, kallid sõbrad, küll te veel kuulete minu seiklustest Lyonis. seniks aga püsige endiselt lainel!