rien de spécial - täiesti tavaline koolinädal

Tere taas kallid lugejad, keda endiselt huvitab minu elu Prantsusmaal, veel kaks päeva ja ma võin tähistada esimese kuu möödumist oma saabumisest veinimaale konnasööjate keskele ( konni pole ma ise veel proovinud ja ausalt ega prantslased neist ka siin lugu ei pea.) Aga üritame nädalat administratiivsest aspektist lähudes kokku võtta - mul ei ole endiselt tudengikaarti, aga kogu aeg lubatakse, et küll me selle peagi saame, ma ei ole endiselt loenguid valinud, aga sellega on veel nädal aega venitada kuni 5. oktoobrini, mul ei ole endiselt prantsuse pangakaarti ( tuletame meelde, et selleta saan ma rahulikult elatud siin), kuid pank saadab mulle kogu aeg koju kirja, et teie kaart on valmis ja te võite sellele järele minna, ma olen juba kolm korda seal käinud ja pangas öeldakse, et oi ikka ei ole valmis. Nüüüd ma lihtsalt ignoreerin nende kirja ja lähen alles nädala pärast sinna, kui mu kaart siisgi valmis on! Aga seoses administratiivsete küsimustega, siis keegi mainis, et ma pole blogis oma aadressi avalikustanud, siin see siis on: Helika Jürgenson, Chez madame Levra, 22 rue Lieutenant Colonel Girard, Lyon 69007. France - kirjad, must leib ja kilud on väga oodatud ja juhiks tähelepanu veel sellele, et aadressis peab olema sees mdm.Levra nimi, kuna prantslastel enamasti ei kasutata korteri numbrit vaid postkastil on inimese perekonnanimi.

Aga see nädal on üldiselt möödunud töö tähe all, olen pidanud käima väga paljudes loengutes, et teha kindlaks, millised loengud ma lõpuks välja valin. Osad professorid on tõesti väga head - eriti Prantsusmaa ajaloo loengu professor, kes tahab meile võimalikult selgeks teha kuidas nägi välja revolutsiooniaegne Prantsusmaa - selleks kasutab ta erinevaid meetodeid, nagu naljade jutustamine, Napoleoni või Robespierre'i imiteerimine, klassi ees tooli peal seistes revolutsiooniaegsete kõnede deklameerimine ja üleüldse suudab ta ülimalt artikuleeritult ja huvitavalt jutustada, et kolmetunnise loengu keskel ei hakka kordagi igav. Samas aga võib leida ka professoreid, kes tuimalt kõik paberilt maha loevad, vot neid loenguid tasubki lõpuks mitte valida. Mul on selles mõttes hea olukord, et ma saan loenguid palju vabamalt valida, kohati ma näiteks ei mõista Tartu ülikooli, kuna see saadab mind juba teist korda stipendiumiga välismaale õppima ja ained võin alati hiljem vabaainetena või valikainetena ülikooli nimekirja kanda - muidugi ma ei kurda, see on mulle suurepärane võimalus. Paljudel mu kaaslastel siin on ülikooli poolt määratud kindlad ained, mida nad peavad läbima ja neil on seega suhteliselt keeruline siin aineid valida lihtsalt professorite või aine huvitavuse järgi. Präeguse seisuga tean kindlalt, et kavatsen siin võtta Prantsuse poliitilise ajaloo loengu ja Araabiamaade poliitilise ajaloo aine, teised on veel küsimärgi all. Ja taaskord olen ma sportlik ning jatkan võrkpalli mängimist. Seekord oli ainsaks võimaluseks valida võrkpalli tunnid, kus pool on tehnika õppimine ja lõpus on üks mäng - viimaks saan ma trenni ja seda vaid 10 euri eest semestris, mis paneb natuke mõtlema, et miks ei suuda Eesti või Tartu ülikool oma tudengitele garanteerida odavamaid sportimisvõimalusi. Mul on võrdlus kahest riigist, üks padukapitalistlik ja teine pigem sotsialismi poole kalduv ( igaks juhuks olgu öeldud, et need on Ühendriigid ja Prantsusmaa siis) riik, mis mõlemad siiski pakuvad väga odavat võimalust oma tudengitele ja noortele trenni teha. Trenn aga muidugi algab ka alles nädala pärast ja siis saan lähemalt jutustada, kas tasus ikka prantslasi kiitma hakata.

Lyonis ikka tegevust jagub, ka sel nädalal olen käinud tuttavatega mitmetel tasuta kontsertidel ja erasmuse tudengitele ikka korraldatakse siin mõningaid üritusi, info ürituste kohta on muidugi halvasti kätte saadav ja ilma facebookita oleks siin vist täiesti võimatu hakkama saada. Kuid õnneks olen ma jälle riigis, kus pubikultuur on moes ja enamus pubidest on kogu aeg puupüsti rahvast täis - elu ikka käib. Prantslased suhtuvad õnneks välistudengitesse päris hästi ja oleme saanud tuttavaks päris paljude prantslastega, kes muidugi ei arva mutikese, kelle juures ma elan, kombel, et Eestis valitseb igavene jääaeg. Sellega seoses tuleb mainida, et mutikene oli sllel nädalavahetusel oma suguvõsa suurel juubelipeol ja mina sain kaks päeva olla Lyonis korteriomanik ning rahulikult teha süüa kuulmata pidevalt kommentare eestlaste halbadest toitumusharjumustest või minu söögitegemiskommetest - muna ei tohi mitte mingil juhul kahelt poolt praadida ja sardellide praadimine on võrdne 8. surmapatuga - sardelle ja viinereid siin siis keedetakse. Muidugi kõike seletab mutike endale sellega, et meil Eestis on ikka kohutav mahajäämus muu maailmaga ja ma pole tõenäoliselt lihtsalt viinereid varem näinud, ega neid ju Eestis pole, aga positiivne on see, et ta on endale võtnud eesmärgiks tutvustada mulle Lyoni tüüpilisi toite ja sel nädalal pakkus ta mulle mingit vorsti, (mida seekord tuli grillahjus valmistada) mis kujutas endast ette midagi verivorsti taolist , ilma vrereta ja seest täidetud tangude asemel riisi ja singiga, mis maitses muide päris hästi - neil on siin isegi restoranid, mis ainult seda vorsti serveerivad, erinevate kastmete ja erinevate lisanditega siis.

Tänaseks prantslaste lahkamise nurgaks olen ma valinud liikluse. Algatuseks tuleb mainida, et liiklus on siin palju kiirem ja emotsionaalsem kui Eestis. Selgitame siis - nii kallis lugeja, kujutage nüüd ette, et te olete jalakäija ja tahate sebral teed ületada ja näete autot endale lähenemas, aga see on veel üsna kaugel ja te jõuaksite just tee keskele kõndida. Normaalne Eesti jalakäija just nii teekski, sest auto on ju kohustatud teed andma ja normaalse jalakäijana ma siis astusingi keset teed, aga auto, mis minu poole sõitis ei mõelnudki kiirust maha võtta, vaid lisas kiirust juurde, et minust veel enne mööda põigata kui ma täitsa keset teed jõuan. Nüüd on minust saanud prantsuse jalakäija, kes vaatab ette, enne kui sebrale astub ja ootab kannatlikult, millal kiiremad autod on jõudnud mööduda, enne kui ise teed ületab. Üldiselt siis jalakäijatega ei arvestata, aga ma mainisin ka et liiklus on palju emotsionaalsem kui Eestis, kohe selgitame - juhtusin ühel päeval koolist koju minnes järgneva stseeni peale: on tipptund ja autosid on palju, üks autodest ei mahu valgusfooride vahelisse lõiku ja jääb sllega blokeerima ristmikku. Ilmselgelt ei saa nüüd teine suund, kellele sütib roheline tuli ,korralikult ristmikku ületada. Autojuht, kes ristmikku ületada ei saa -mees- hakkab ristmikku blokeeriva autojuhi peale esialgu läbi autoakna karjuma, ja lõpuks, kui teine suund on vaba, üritab ta ristmikku blokeerivast autost mööduda, muidugi ei suuda ta seda rahuikult teha, vaid peab ristmikku blokeerivat autot aknast lööma, nüüd saab vihaseks ka ristmikku blokeeriva auto juht - naine- ja jätab auto keset ristmikku seisma ja tuleb autost välja, sama teeb ka teise auto juht, keset ristmikku puhkeb korralik vaidlus ja keegi ei saa enam liikuda. Prantslased karjuvad mõned minutid üksteise peale ja siis sõidavad edasi ja liiklus jatkub normaalselt. Vot selline on siis prantslaste liikluskultuur. Teie kallid lugejad nautige veel sügisilmu - siingi kisub jahedaks, täna oli vaid 13 kraadi- ja püsige endiselt lainel.