La ville Lyon - viimaks kohal.

See oli juba viis päeva tagasi, kui lennuk mind Riiast Nice'i viis, kust edasi sai resitud rongiga Valenci, kus peatusin paar päeva Joanna juures. See oli rahulik algus keerulisematele seiklustele. Joanna elab tõeliselt suures veidi prantsuse filmidest tuntud villade taolises majas, mida übritseb samuti prantsuse filmidest tuntud maastik. Ümberringi mäed, mille veerul võib näha üksikuid kivist villataolisis maju, mille juurde kuulub kindlasti kas veinivalmistamise töökoda või õlitööstus . Mägede jalamitel on viinamarjaistandused ja mägedevahelistel aladel - org oleks siin siiski vale sõna- asuvad lõputud päevalillepõllud ja maispõllud. Joanna maja ümber laius samuti tohutu maisipõld.

Lyon on aga hoopis teistsugune, kui keegi on näinud ükskõik millist Lääne- Euroopa suuremat linna, siis Lyon ei ole sellest palju erinev. Ehitusplaanilt kõik sarnased - rajatud suurema jõe äärde ja kui nad just pärast Teist maailmasõda pommidega päris puruks ei löödud, siis enamus hooneid dateeruvad nii 18. sajandi algusesse kuni 19. sajandi keskpaika ja on enamjaolt klassitsistliku või barokiajastu arhitektuuriga, mida kaunistavad veel mõned keskajast pärinevad kirikud või majad. See oleks vanalinn, aga kui jõuame vanalinnast eemale, võime näha kõiki ajastud alates keskajast segamini.

Science Po ei võimalda kahjuks Erasmuse tudengitele elamist, see tuleb ise leida, minul võttis see Joanna abiga aega kolm päeva. Me käisime vaatamas kortereid, mis olid päris kohutavas olukorras, selline, mis siin maksaks võibolla vaid 1000 kr. kuus, aga seal ikka üle 300 euri. Enamus kohti oli juba võetud ja üldse on tudengil väga raske leida kohta elamiseks, kuna tuleb võidu joosta ruumide peale veel umbes 300 tudengiga, kes kõik vajavad elukohta. Viimaks sain üürida tuba ühe prantslannast vanaproua juures, kes küll tüütab mu oma jutuga surnuks ja seletab mulle, kuidas ma oma sokke pakkima pean, aga vähemalt on see koht kus olla ja ma ei pea sõltuma oma toredatest sõpradest, kes mind ikka kuhugile majutada saaksid. Esimesel õhtul Lyonis läksime kõik tuttavatega välja - Pablo, tüüp, keda ma tean Ühendriikidest, Luca- kutt, keda tean Ühendriikidest ja, kes sõitis ekstra Itaaliast siia, et meiga koos üks klaas veini juua ja kohalikke pubisid külastada ning veel kõik prantslased, keda ma Ühendriikides kohtasin. Ma pidin muidu ööbima Alexi juures, aga kuna metroo jaoks oli hilja, siis majutati mind hoopis ühe mulle mitte tuttava prantslase juures, keda mul lõpuks ei õnnestunuidki näha.
Ma veel ei tunne prantslasi piisavalt, aga üht võin ma öelda, neil on täiesti vale arusaam ajast, mis kulub jõudmiseks ühest kohast teise. Mu vanaproua üritas mulle selgitada, et mu elukoht asub 20 minuti jalutuskäigu kaugusel ja samuti soovitasid Alex ja Joanna jalutada lähima metroojaamani, et sealt metrooga kooli sõita, kuna mu kool asuvat ikka liiga kaugel. Isegi kui ma teeksin oma jalutuskäigul kooli 3 kohvipausi, ei kuluks selleks ikka 20 minutit, jõuan sinna vaevalt viie minutiga - sama pikk distants, mis mul oli Tartus kooli minekuks. Ka kesklinn ei asu mu koolist väga kaugel - see võib olla 20 minutit, seega ei pea ma nii palju sõltuma metroost ega muust ühistranspordist.
Aga olgu, kallid sõbrad, küll te veel kuulete minu seiklustest Lyonis. seniks aga püsige endiselt lainel!