Kaks nädalat on möödas, tundub nagu oleksin siin elanud juba kauem, tunnen kogu linna metroosüsteemi, tean, kus asuvad parimad kohad väljaminekuks ja mis kõige tähtsm, tean, kust saab odavalt süüa. Täna alustame inglaslikult ja räägime ilmast ja mitte selle tõttu, et mul millestki muust rääkida ei ole, kaugel sellest, aga ilm on üks selline väike teema, mille ma muidu ära unustada võiksin. Eestlased kirjeldavad võõrastele oma kliimat kui väga ettearvamatut ja soovitavad päikesepaistelisel hommikul ikka vihmavarju kotti pista ja kampsun kaasa võtta, eestlased, kes on suutnud möödunud suve juba unustada ja endiselt nii toimivad, jääksid Lyonis täiesti ellu. Ilm on siin seega väga muutlik. Teisipäeva hommik algas ilusa päikesepaistega ja 20kraadise soojaga, lihtsalt harjumusest võtsin oma jaki kaasa ja läksin kooli, ning lõuna aegu, kui soovisime sõpradega välja sööma minna ja esimest koolipäeva tähistada, oli väljas selline padusadu lahti, et korrliku restorani asemel jooksime nurgapealsesse räsitud välimusega kohvikusse kebabi sööma, kuna vihm lihtsalt ei jäänud järele ja ei lubanud meil kaugemale minna, kuna vihmavarje meil siis veel polnud. Teine samm, läksime poodi, valisime välja kõige odavamad vihmavarjud ja alustasime koduteed. Vihmavarjust polnud palju abi, märjaks sain ikka, nu sellist padusadu olen näinud vaid tugevate äikesehoogude ajal Eestis, aga siin kestis selline padusadu lakkamatult lõunast kuni järgmise päeva hommikuni, tõmmates temperatuuri umbes 17 kraadi peale ja muutes kõik tänavad väikesteks jõgedeks, mille ületamine nõudnukd kalamehe säärikuid. Nädalavahetuseks aga tõusis temperatuur taas 25-28 kraadi peale ja jätkus ilus hiline suvi.
Jätkame nüüd nendega, keda ilm nii väga ei eruta ja räägime Prantsusmaa asjaajamise süsteemist. ( need kes vaid pidudest lugeda tahavad, palun kerige kohe lõigu jagu allapoole, hoiatan, et asjaajmissüsteem on tõesti nätuke hirmutav.) Igal juhul on Prantsusmaal tarvis mingit dokumenti, mida nad kutsuvad resposabilité civile - põhimõtteliselt, kui sa kellelegi kogemata palliga pähe lööd ja teine viga saab, siis sina ei pea talle valuraha maksma, vaid seda teeb kindlustus, ilma selleta pole siin näiteks võimalik võrkpalli mängida. Selle kindlustuse -tuleb välja- oleks saanud ka tegelikult Eestis teha, ehk siis kõik kel plaanis Prantsusmaale elama minna, tehke see kindlustus Eestis ära, kirjutate alla vaid ühele paberile ja säästate oma kätt ja närve. Prantsusmaal tuleb kindlustuse saamiseks kõigepealt omada prantsuse pangakontot. Nii et kõigepealt läksin ma pangakontot avama, ma pole kunagi pidanud nii paljudele paberitele allkirja andma, tõsiselt neil paberitel ei tulnudki lõppu, alguses ma püüdsin kõik läbi lugeda, siis aga pangatädike muutus liial närviliseks ja palus teha kiiremini, kuna ta soovis minuga ikka samal päeval ühele poole saada. Lõpuks oli mul käes suure kausta jagu pabereid, millele olin andnud allkirja (teadmata kõigi nende paberite sisu) ja tädikesele jäi teine patakas, sest muidugi tuleb ju kõik dokumendid teha kahes eksemplaris, ma ei taha mõeldagi kui palju pingviine sellise paberihunnikuga Antarktikas tapetud sai. Sellega pole aga pangakonto veel avatud, sest kõigepealt tuleb kindlaks teha, et inimesel ikka on elukoht Prantsusmaal olemas - maja, mitte silla all- ja kuna minul puudub leping elukoha kohta ( nagu enamusel Erasmuse tudengitel) võtab minu elukohta kindlaksmääramine veel aega. Järgmisel nädalal peaks tulema minu juurde koju postiljon kirjaga pangast ja ma pean isiklikult allkirja andma sellele postiljonile (muidugi kui ma kohal pole, siis pean ise postkontorisse minema ja ikka oma allkirja andma.) Vot see allkiri peaks tõendama siis, et ma elan Lyonis selle vanatädikese juures. Loodame, et sellega saab ka pangakonto avatud. Kindlustuslepingule pidin andma sama suure hulga allkirju - ma olin tegelikult ka pangas 2 tundi ja lihtsalt andsin neid alkirju -ja ega sellega veel kindlustuse poolt kõik polnud, osa pabereid nad saatsid mulle postiga koju, mille ma pean jälle allkirjastama ja siis tagasi panka saatma ja siis nad saadavad mulle jälle mingi kinnituse, mille ma pean siis jälle panka tagasi saatma. Igaljuhul kui ma selle konto lõpuks avatud saan ja selle kindlustusega ühele poole saan, pean hakkama juba kontot sulgema ja kindlustuslepingut lõpetama, sest lepingu lõpetamine võtab sama kaua aega. Positiivne on siin see, et kindlustus andis mulle selle tõendikese, millega ma saan siis hakata võrkpalli mängima ja mida läheb ka vaja mu tudengikaardi saamiseks. Mäletan, et minu tuttavad prantslased esitasid veel Ühendriikides erinevate kultuuride päeval naljaka etteaste prantsuse asjaajamise teemal, kus nad rääkisid tohutust pabrimajandusest- kõik naersid ja ei uskunud, et see päriselt nii oleks. Mida iganes te ka pole prantsuse asjajamise kohta kuulnud, se on hullem, olge selles kindlad.
Kes nüüd peost kuulda tahtsid, kannatust, me räägime hetke veel sellest, kuidas prantslased suudavad suurepäraselt tähtaegadest kinni pidada, seda irooniliselt muidugi. Esiteks peaks mainima, et meil on kogu see süsteem olnud pisut kaootiline, mul ei ole ikka veel tudengikaarti ja keegi pole tõsiselt huvitunud ka mu dokumentidest. Me Eesti ülikoolis peame kõigepealt interneti teel registreeruma kursustele - sama muide kehtis ka Ühendriikide puhul- siin aga välisüliõpilastalituse tädikene selgitas meile, et minge siis kursustele ja vaadake, kuidas teile loengud tunduvad ja siis 5.oktoobriks tehke oma valik, kirjutage paberile ja esitage see välisüliõpilasesindusse, põhimõtteliselt võiks suvaline inimene tänavalt seni kaua käia loengutes, rohkem mingit informatsiooni ei jagata. Esimesel päeval selgitati meile kui tähtis on tähtaegadest kinni pidamine, välisüliõpilastalituse tädikene palus meil reedel välisüliõpilastalitusest dokumentide asjus läbi käia, et lõpuks siis tudengi kaarti tegema hakata, palus mitte liiga hilja peale jääda. Neljapäeval muidugi oli suur Erasmuse pidu, mis kestis hommikul 4ni, mina siis tubli ja kellaaegadest kinni pidava eestlasena (jõudnud 5st hommikul koju) suutsin end 11ks kooli vedada (sakslased olid seal juba 9.00!) , lihtsalt selleks, et kuulda välisüliõpilastalituse tädikeselt, et vajalikud paberid ikka ei ole valmis ja, et tulge esmaspäeva hommikul tagasi, ei mingit informatsiooni e-mailil selle kohta, et tulema ei pea. Kadestasin hispaanlasi, kes suutsid end kuidagi kella 15.00 üles saada ja siis facebookist lugeda vihaste hommikul kohalkäinud sakslaste kommentaare, et pole vaja sel päeval üldse kooli minna. Ma loodan tudengikaardi ikka enne semestri lõppu kätte saada.
Nüüd räägime siis veidi pidudest ka. Nagu juba eelmises lõigus mainitud sai, siis erasmuslastega siin ikka tegeletakse, muidugi, et informatsiooni saada, pead kindlasti kuuluma facebooki, ilma facebookita elaksid nagu mustas augus, kus mingit informatsiooni ei ole. Täna oli meil pargis piknik 400le inimesele- kõik erasmuslased üle Lyoni ja neljapäeval oli siis jõeäärses kuulsas ööklubis erasmuslaste pidu. Rahvast oli rohkem kui majja mahtus ja enamasti olid kõik väga tihedasti kokku pakitud, aga sellegipoolest jatkus vahvat olemist hommikuni. Prantslased pidutsevad nii nagu eestlasedki, klubides võib vast veidi rohkem kuulda ka kodumaist (prantsuse) poppmuusikat, samas on popid ka majapeod, mitte küll nii suured kui Ameerikas, aga ikkagi piisavad, et ajada vihale naabrid, kes meile politsei kutsuda lubasid ja taas kord tuli korterist vehkat teha. Aga Lyonis on lisaks erasmuse pidudele ka muud teha, nimelt oli sel pühapäeval Lyonis suur tantsupidu Biennale de la danse 2010. Seda pidu on peetud juba alates 1996. aastast peale ja igal aastal võib selle ürituse raames näha mitmeid tantsuetendusi. Kogu üritus algab peale aga väga uhke paraadiga. Kogunesime peaväljaku äärde, et jälgida paraadi, kui saabus tantsupeo kuninganna, arvasin hetkeks, et olen vist valele paraadile sattunud, kuna kuninganna oli mees. Kogu väga erinevalt ja uhkelt kostümeeritud tantsijate paraad läbib kesklinna valju muusika saatel esitades erinevaid tantsulisi etteasteid. Paraad ise kestab kolm tundi, aga selle aja jooksu lihtsalt ei suuda ära väsida, sest kogu toimuv on üliväga huvitav. Hiljem toimus linna peaväljakul (luban, et peaväljakust tuleb ka kunagi foto), mis on nii 10 korda suurem Tartu raekoja platsist, rahva tantsupidu. See tähendab, et kogu plats oli täidetud tihedalt rahvaga (kohal võis olla suuruselt nii veerand Eesti rahvastikust või siis pool laulupeotäit rahvast) ja neile õpetati lavalt tantsusamme ja kogu rahvas tantsis kaasa. Nii paraadil kui ka peaväljakul tantsijate vanus asus skaalal 7a kuni 97a, ning kõik olid räämsalt valmis tantsima kergelt vahemere ja balkani segu muusika rütmis, minagi tantsisin kaasa.
Minu tädikene, kelle juures ma elan, arvab, et eestlastel on ikka kohutav ja ebatervislik söömisviis ja me sööme kohe kindlasti liiga kiiresti. Kui ma täna üritasin muna praadida ja selle praadimise käigus teistpidi keerasin, pidi tädikene südamerabanduse saama ja kurtis veel pool õhtut, et ma ikka rikun kohutavalt muna õige maitse ära ja et meil seal Eestis on ikka nii veidrad harjumused. Aga nüüd, kallid sõbrad, pean ma selle sissekande, mis ei keskendunud ainult prantsuse ilmale, lõpetama, sest homme on mul kell 8.00 kool ja muud asjaajamised. Teie aga püsige ikka lainel ja me räägime veel minu tegemistest, prantslastest ja Lyonist.
Jätkame nüüd nendega, keda ilm nii väga ei eruta ja räägime Prantsusmaa asjaajamise süsteemist. ( need kes vaid pidudest lugeda tahavad, palun kerige kohe lõigu jagu allapoole, hoiatan, et asjaajmissüsteem on tõesti nätuke hirmutav.) Igal juhul on Prantsusmaal tarvis mingit dokumenti, mida nad kutsuvad resposabilité civile - põhimõtteliselt, kui sa kellelegi kogemata palliga pähe lööd ja teine viga saab, siis sina ei pea talle valuraha maksma, vaid seda teeb kindlustus, ilma selleta pole siin näiteks võimalik võrkpalli mängida. Selle kindlustuse -tuleb välja- oleks saanud ka tegelikult Eestis teha, ehk siis kõik kel plaanis Prantsusmaale elama minna, tehke see kindlustus Eestis ära, kirjutate alla vaid ühele paberile ja säästate oma kätt ja närve. Prantsusmaal tuleb kindlustuse saamiseks kõigepealt omada prantsuse pangakontot. Nii et kõigepealt läksin ma pangakontot avama, ma pole kunagi pidanud nii paljudele paberitele allkirja andma, tõsiselt neil paberitel ei tulnudki lõppu, alguses ma püüdsin kõik läbi lugeda, siis aga pangatädike muutus liial närviliseks ja palus teha kiiremini, kuna ta soovis minuga ikka samal päeval ühele poole saada. Lõpuks oli mul käes suure kausta jagu pabereid, millele olin andnud allkirja (teadmata kõigi nende paberite sisu) ja tädikesele jäi teine patakas, sest muidugi tuleb ju kõik dokumendid teha kahes eksemplaris, ma ei taha mõeldagi kui palju pingviine sellise paberihunnikuga Antarktikas tapetud sai. Sellega pole aga pangakonto veel avatud, sest kõigepealt tuleb kindlaks teha, et inimesel ikka on elukoht Prantsusmaal olemas - maja, mitte silla all- ja kuna minul puudub leping elukoha kohta ( nagu enamusel Erasmuse tudengitel) võtab minu elukohta kindlaksmääramine veel aega. Järgmisel nädalal peaks tulema minu juurde koju postiljon kirjaga pangast ja ma pean isiklikult allkirja andma sellele postiljonile (muidugi kui ma kohal pole, siis pean ise postkontorisse minema ja ikka oma allkirja andma.) Vot see allkiri peaks tõendama siis, et ma elan Lyonis selle vanatädikese juures. Loodame, et sellega saab ka pangakonto avatud. Kindlustuslepingule pidin andma sama suure hulga allkirju - ma olin tegelikult ka pangas 2 tundi ja lihtsalt andsin neid alkirju -ja ega sellega veel kindlustuse poolt kõik polnud, osa pabereid nad saatsid mulle postiga koju, mille ma pean jälle allkirjastama ja siis tagasi panka saatma ja siis nad saadavad mulle jälle mingi kinnituse, mille ma pean siis jälle panka tagasi saatma. Igaljuhul kui ma selle konto lõpuks avatud saan ja selle kindlustusega ühele poole saan, pean hakkama juba kontot sulgema ja kindlustuslepingut lõpetama, sest lepingu lõpetamine võtab sama kaua aega. Positiivne on siin see, et kindlustus andis mulle selle tõendikese, millega ma saan siis hakata võrkpalli mängima ja mida läheb ka vaja mu tudengikaardi saamiseks. Mäletan, et minu tuttavad prantslased esitasid veel Ühendriikides erinevate kultuuride päeval naljaka etteaste prantsuse asjaajamise teemal, kus nad rääkisid tohutust pabrimajandusest- kõik naersid ja ei uskunud, et see päriselt nii oleks. Mida iganes te ka pole prantsuse asjajamise kohta kuulnud, se on hullem, olge selles kindlad.
Kes nüüd peost kuulda tahtsid, kannatust, me räägime hetke veel sellest, kuidas prantslased suudavad suurepäraselt tähtaegadest kinni pidada, seda irooniliselt muidugi. Esiteks peaks mainima, et meil on kogu see süsteem olnud pisut kaootiline, mul ei ole ikka veel tudengikaarti ja keegi pole tõsiselt huvitunud ka mu dokumentidest. Me Eesti ülikoolis peame kõigepealt interneti teel registreeruma kursustele - sama muide kehtis ka Ühendriikide puhul- siin aga välisüliõpilastalituse tädikene selgitas meile, et minge siis kursustele ja vaadake, kuidas teile loengud tunduvad ja siis 5.oktoobriks tehke oma valik, kirjutage paberile ja esitage see välisüliõpilasesindusse, põhimõtteliselt võiks suvaline inimene tänavalt seni kaua käia loengutes, rohkem mingit informatsiooni ei jagata. Esimesel päeval selgitati meile kui tähtis on tähtaegadest kinni pidamine, välisüliõpilastalituse tädikene palus meil reedel välisüliõpilastalitusest dokumentide asjus läbi käia, et lõpuks siis tudengi kaarti tegema hakata, palus mitte liiga hilja peale jääda. Neljapäeval muidugi oli suur Erasmuse pidu, mis kestis hommikul 4ni, mina siis tubli ja kellaaegadest kinni pidava eestlasena (jõudnud 5st hommikul koju) suutsin end 11ks kooli vedada (sakslased olid seal juba 9.00!) , lihtsalt selleks, et kuulda välisüliõpilastalituse tädikeselt, et vajalikud paberid ikka ei ole valmis ja, et tulge esmaspäeva hommikul tagasi, ei mingit informatsiooni e-mailil selle kohta, et tulema ei pea. Kadestasin hispaanlasi, kes suutsid end kuidagi kella 15.00 üles saada ja siis facebookist lugeda vihaste hommikul kohalkäinud sakslaste kommentaare, et pole vaja sel päeval üldse kooli minna. Ma loodan tudengikaardi ikka enne semestri lõppu kätte saada.
Nüüd räägime siis veidi pidudest ka. Nagu juba eelmises lõigus mainitud sai, siis erasmuslastega siin ikka tegeletakse, muidugi, et informatsiooni saada, pead kindlasti kuuluma facebooki, ilma facebookita elaksid nagu mustas augus, kus mingit informatsiooni ei ole. Täna oli meil pargis piknik 400le inimesele- kõik erasmuslased üle Lyoni ja neljapäeval oli siis jõeäärses kuulsas ööklubis erasmuslaste pidu. Rahvast oli rohkem kui majja mahtus ja enamasti olid kõik väga tihedasti kokku pakitud, aga sellegipoolest jatkus vahvat olemist hommikuni. Prantslased pidutsevad nii nagu eestlasedki, klubides võib vast veidi rohkem kuulda ka kodumaist (prantsuse) poppmuusikat, samas on popid ka majapeod, mitte küll nii suured kui Ameerikas, aga ikkagi piisavad, et ajada vihale naabrid, kes meile politsei kutsuda lubasid ja taas kord tuli korterist vehkat teha. Aga Lyonis on lisaks erasmuse pidudele ka muud teha, nimelt oli sel pühapäeval Lyonis suur tantsupidu Biennale de la danse 2010. Seda pidu on peetud juba alates 1996. aastast peale ja igal aastal võib selle ürituse raames näha mitmeid tantsuetendusi. Kogu üritus algab peale aga väga uhke paraadiga. Kogunesime peaväljaku äärde, et jälgida paraadi, kui saabus tantsupeo kuninganna, arvasin hetkeks, et olen vist valele paraadile sattunud, kuna kuninganna oli mees. Kogu väga erinevalt ja uhkelt kostümeeritud tantsijate paraad läbib kesklinna valju muusika saatel esitades erinevaid tantsulisi etteasteid. Paraad ise kestab kolm tundi, aga selle aja jooksu lihtsalt ei suuda ära väsida, sest kogu toimuv on üliväga huvitav. Hiljem toimus linna peaväljakul (luban, et peaväljakust tuleb ka kunagi foto), mis on nii 10 korda suurem Tartu raekoja platsist, rahva tantsupidu. See tähendab, et kogu plats oli täidetud tihedalt rahvaga (kohal võis olla suuruselt nii veerand Eesti rahvastikust või siis pool laulupeotäit rahvast) ja neile õpetati lavalt tantsusamme ja kogu rahvas tantsis kaasa. Nii paraadil kui ka peaväljakul tantsijate vanus asus skaalal 7a kuni 97a, ning kõik olid räämsalt valmis tantsima kergelt vahemere ja balkani segu muusika rütmis, minagi tantsisin kaasa.
Minu tädikene, kelle juures ma elan, arvab, et eestlastel on ikka kohutav ja ebatervislik söömisviis ja me sööme kohe kindlasti liiga kiiresti. Kui ma täna üritasin muna praadida ja selle praadimise käigus teistpidi keerasin, pidi tädikene südamerabanduse saama ja kurtis veel pool õhtut, et ma ikka rikun kohutavalt muna õige maitse ära ja et meil seal Eestis on ikka nii veidrad harjumused. Aga nüüd, kallid sõbrad, pean ma selle sissekande, mis ei keskendunud ainult prantsuse ilmale, lõpetama, sest homme on mul kell 8.00 kool ja muud asjaajamised. Teie aga püsige ikka lainel ja me räägime veel minu tegemistest, prantslastest ja Lyonist.
No comments:
Post a Comment