La culture - les journées européennes du patrimoine

Taas on nädal möödas ja mul on jälle võimalus rahuldada oma grafomaanilisi kalduvusi ning teid kas tüüdata väikeste ja igavate faktidega või lummata põnevate lugudega minu tegemistest - viimane jäägu teie otsustada. Igal juhul see nädal oli tõsine - algas ju 13.septembril kool - jah lõpuks tegelen ma siin ka sellega, mille pärast ma siia tulin - oma õpingutega (nii keel kui loengud). Loengutega on siin nii, et kõik loengud, mida ma võtta tahaksin on kas hommikuti kell 8.00 või õhtuti 18.00 -20.00 - mul on reede õhtul just üks selline loeng, kus ma pean kuni 20.00 koolis olema. Ma pole veel kõiki oma loenguid valid ja kinnitada suutnud, aga sellega on aega kuni 5.oktoobrini. Meil Tartus tuleb end kõigepealt loengutele registreerida interneti teel ja siis kohale minna, siin on aga vastupidi, kõigepealt käid loengutes kohapeal ja vaatad, kuidas loeng või professor sulle istub ja siis alles teed oma valiku. Mina muidugi alguses kartsin, et nu loengusaalides pole kindlasti kõigile kohta ja ma ei saagi neid aineid valida, mida ma tahaksin - väga tavaline nähtus Tartu ülikoolis muide- aga tegelikult leidub loengusaalides kohti kõigile. Ma ei tea, kas nad on teinud mingit statistikat, millised loengud on popimad või mitte, igaljuhul need loengud, kuhu on rohkem rahvast oodata toimuvad suures amfiteatris ja loengud, mis tõenäoliselt nii populaarsed pole, toimuvad väiksemates saalides. Kõik loengut toimuvad erinevalt Tartust ühes majas - erinevalt Tartust on meil muidugi ka vähem rahvast - vaid 2000 inimest selles ülikoolis.
Hetkel on muidugi kogu ülikooli ja üliõpilaselu siin halvanud tohutu organiseerimatus, teadmatus ja ebaselgus. Algatuseks tuleb mainida, et IEP ( minu ülikooli nimi lühemalt - Institute des Études politiques pikemalt) otsustas teadmata põhjustel enne uut kooliaasta algust välja vahetada oma välisüliõpilastega tegeleva kontaktisiku. Uus kontaktisik muidugi pole veel täiesti kursis, kuidas kõik asjad toimima peavad, teoorias me peaks olema selleks ajaks juba suutnud kätte saada oma õliõpilaskaardid ja olema kooli nimekirja sisse kantud, aga oh õudust, kumbki kriteerium ei ole siia maani täidetud ja lähim tulevik ei tundu selles vallas just paljulubav. Välisüliõpilasesinduse kontaktisik annab ebaselget informatsiooni ja lubab, et kohe kohe saab kõik korda - nu mõelge Ansipile ja majanduskriisile ja saate aimu, mis siin toimub. Lisaks jäid pooled loengud sel nädalal lihtsalt ära, kuna keegi ei suutnud kusagil adekvaatselt avaldada, et mõned õppejõud ei ole lihtsalt veel kohal ja alustavad nädal hiljem - keegi ei tea ka miks infot varem ei avalikustatud, kõik selgub praktiliselt 15 minutit peale loengu eeldatavat algust, kui loengusaali tormab sisse veidi kohmetunud õppealakordinaator ja teatab, et õppejõud pole sel päeval koolis - nu sellest oleme juba 15 minutiga ise ka aru saanud, kuna muidu on õppejõud väga täpsed ja kommenteerivad kritiseerivalt hilinejaid, kes üritavad ebaõnnnestunult märkamatult saali tagumisest uksest sisse hiilida ja vaikselt istekohta leida - "preili seal tagaukse juures, kas te ei tunne kella?" ja kogu auditoorium pöörab oma pilgud hilineja poole, kes sooviks häbist maa alla vajuda. Segadus valitseb ka loengute osas - välisüliõpilasesinduse koordinaator väidab, et esmaspäevast peaksid meil algama prantsuse keele tunnid, mille jaoks meid tuleb enne eksamite põhjal gruppidesse jagada, prantsuse keele õpetaja väidab, et grupid on juba olemas ja koordinaator väidab, et need on alles koostamisel, igal juhul ei tea meie midagi, kus või millal need keeletunnid siis esmaspäeval toimuma peaksid, samuti väidavad osad professorid ja õppealkordinaatorid, et välisüliõpilastele korraldatakse eraldi ajalootunnid - keegi muidugi ei tea millal ja kus kohas need toimuma hakkavad. See kõik muidugi tekitab minnalaskvat suhtumist - ah küll kõik kunagi selgub, ma präegu ei viitsigi üritada selgusele jõuda, kus miski toimuma peaks, informatsioon jõuab mingeid kanaleid pidi ikka mustast august välja. Prantsuse keelega saan üldjuhul päris hästi hakkama, muidugi on väsitav kuulata teksti, millesse vahepeal tekivad mulle tundmatute väljendite pärast mõistmisel lüngad, või jääb mõni koht professori liiga kiire kõne pärast arusaamatuks, või mõni nali ei jõua minuni erinevate väljendite mittetundmise tõttu, aga muidu pole kurta. Ma pole kunagi veel pidanud hakkama saama keeles, mille grammatika pole mulle veel täielikult selge ja mille sõnavara on mul äärmiselt piiratud, aga endalegi üllatuslikult olen siiamaani hakkama saanud, tuleb ette pikki selgitusi ja ümbersõnastusi, aga viimaks saab kõik öeldud/mõistetud. Pealegi tuleb kiita seltskonda sakslasi ja itaallasi, kellega ma rohkem läbi käin, nimelt erinevalt inglastest ja ameeriklastest või hiinlastest on see grupp otsustanud omavaheliseks suhtluseks valida inglise keele asemel prantsuse keele. Selle viimase nädala jooksul olen ma inglise keelt ainult väga minimaalselt kasutanud ja Eesti keelt paraku üldse mitte.
Minu parim sõber on siin pank - nad kirjutavad mulle peaaegu et iga päev (siin kohal tahaksin muidugi mainida, et ma ootan parema meelega kirju oma sõpradelt/sugulastelt kui pangalt - saite vihjest aru küll!) Pank nimelt saadab mulle posti teel oma infokirju ja informeerib mind mu pangakaardi valmimise protsessist, seda küll taas kord ebaselgelt. Nii siis sain ma teisipäeval pangalt kirja, et võin oma pangakaardile järele minna alates käesolevast teisipäevast, no mina külastasin panka kolmapäeval ja kontorist öeldi mulle, et oi see kaart ikka ei ole veel valmis, et tulge reedel tagasi, nu pakkuge, kas reedel oli mu pangakaart valmis - muidugi mitte, siiani olen ma veel ilma prantsuse pangakaardita, aga ega ma selle pärast kurvasta, selle pangakaardiga ei ole mul midagi teha, mäletate veel ma selgitasin, et kindlustuse pärast oli seda kaarti vaja, aga ma ei viitsi ka iga päev sinna pangakontorisse minna.
Lugesin korra oma teksti, mis juba kirja sai läbi (tuleb tõdeda, et peaksin seda vist tihemini tegema, kuna kirjavigu kipub sisse tükkima) ja mõistsin, et kõik, mis kirjutatud tundub nätukene eestlasliku vingumisena, võibolla tõesti, tegelikult on siin ju ääretult põnev, tegemist jatkub ja katki pole midagi. Selle illustreerimiseks räägime nüüd meelelahutusest Lyonis ja vahatusüliõpilaselus. Mäletate ma loetlesin teile erinevaid péniche' i tüüpe - péniche on endiselt jõelaev - nüüd lisame sinna veel ühe tüübi, mida võiks kutsuda ööklubipéniche. Need on jõelaevad, mis seisavad alaliselt ankrus ja mille pardal päeval võib restoranis käia, kuid ööseks muutuvad nad ööklubi laadseteks tantsusaalideks koos baariga. Nu igal juhul eelmisel reedel sai järele proovitud ka üks ööklubipéniche ja need on siin tõesti populaarsed ka prantslaste endi hulgas ja mis kõige parem, enamasti on sissepääs tasuta, samas kui tavalisse ööklubisse on sissepääs 10-15 euri, kuid muusika on ikka samasugune. Erinevad péniche'id on nagu meilgi erinevad klubid muusika poolest, mõelge näiteks Atlantisele ja Club Tallinnale. Lisaks ööklubidele toimub siin ka vahel erinevaid tasuta kontserte - laupäeval käismegi sõpradega kuulamas üht sellist tasuta kontserti, esinejad on tavaliselt sel juhul kas prantslased või pärinevad nad mõnest Prantsusmaa naaberriigist, aga igaljuhul oli kontsert tõeliselt hea, suurepärane võimalus end kurssi viia prantsuse muusikaga. Ja nagu ma teile juba mainisn, siis Lyonis on alati midagi teha - sel nädalavahetusel nimelt oli kogu Prantsusmaal selline 1990ndatest alguse saanud traditsioon nagu Les Journées européennes du patrimoine - ehk siis Euroopa kultuuripärandi päevad. Kahe päeva jooksul olid kõikides Prantsusmaa linnades - ka Lyonis - kõik muuseumid külastajatele tasuta, ning paljud muuseumid korraldasid spetsiaalseid programme nagu muuseumikülastus giidiga, töötoad, jalutuskäigud linnas, tasuta paadisõidud, raamatute ettelugemise õhtu jne... Muidugi võtsin ka mina sõpradega ette mõlemal päeval tutvumise Lyoni ja Prantsusmaa kultuuripärandi ja muuseumitega - külastasime ühtekokku vist 7 muuseumi ja võtsime osa erinevatest töötubadest, näiteks proovisime vana trükipressiga ajalehti trükkida ja kangast kududa kangastelgedel. Oleks ehk rohkemgi järele proovinud, aga tuleb arvestada, et pool Lyoni on sinuga samal päeval muuseume külastamas, tuleb endale rahvamassi teed teha, et kuhugile jõuda. Igal juhul möödus see nädalavahetus korralikult kultuuri tähe all.
Ja lõpetuseks traditsiooniline prantslaste nurgake, seekord räägime prantslastest ja puhtusest, kuid siinkohal pean mainima, et saan järelduse teha vaid põhinedes oma tädikesele, kellega ma korterit jagan. Nu mäletate ehk, et rääkisin kuidas ameeriklased päevas mitu korda pesemas käivad, aga minu prantsuse tädikene selgitas mulle, et mustad riided ei tohi mitte mingil juhul üle kahe päeva kuhugile seisma jääda ja ta osustas, et hakkab nüüd ka minu riideid suht iga päev pesema (ja seda muidugi ilma lisakulutusteta, kuna ta arvas, et kogun musta pesu nädala lõpuks vaid selle pärast, et järelikult mul ei ole raha pesu pesemiseks iga kahe päeva tagant), nu lasku siis käia, kui tal muud teha pole. Põhjendas ta seda muidugi, et tervisele pidavat see halb olema, oma kodustest harjumustest lähtudes tegin igal hommikul enne kooli minemist voodi ära, kuni tädikene otsustas, et ta peab mind informeerima sellest, et neil Prantsusmaal jäetakse voodi tegemata kuni pealelõunani, et voodi saaks hingata ja igal juhul pidavat see jälle tervise koha pealt väga hea olema, nagu ka akende terve päev lahi hoidmine. Vot nii aga tänaseks aitab küll grafomaanitsemisest - teie aga olete alati oodatud kommenterima, kallid blogi lugejad, nautige sügist, õppige ja mis kõige tähtsam, püsige ikka lainel!