Veel kord , Tere, mu kallid lugejad, see saab olema selle blogi viimane sissekanne, kuna minu Erasmuse programm Prantsusmaal on lõpule jõudmas. Ühtlasi kasutan ka võimalust teid teavitada, et saabun tagasi Eestisse 27.jaanuaril. Aga veel enne kui teeme kokkuvõtte minu elust Prantsusmaa, on mul veel mõned sündmused, mida tahaksin teiega jagada. Eksamite tõttu ei ole mul taas kor olnud aega korralikult blogi pidada, peate mulle taas kord andeks andma, kuna üritan olla korralik tudeng ja eksamitel ikka võimalik maksimum saada, pealegi pidin esimest korda oma elus kirjutama uurimustöö prantuse keeles, aga ma sain sellega hakkama – tulemusi muidugi ma veel ei tea ja ei saa teadma ka enne kevadet, kuna meie tore vahetusõpilaste elukorralduse eest vastutav sekretär – olen teda oma blogides korduvalt kirunud – ei suutnud meile ka ise täpselt öelda, millal me võiksime tulemusi näha. Sel nädalal külastasin taas eelpool mainitud sekretäri, et saada allkiri ühele dokumendile, mida mul Eestisse saabumisel tarvis läheb, tabasin sekretäri aga kahjuks just enne tema suitsupausi, ning sekretär teatas mulle suhteliselt ülbelt, et temal tuleb nüüd kohe suitsupaus ja ma pean homme tagasi tulema, püüdsin talle küll selgitada, et ma vajan vaid ühte allkirja ja mul on ka pastakas, millega ta võiks allkirja anda, kuid nagu ikka võitis ka seekord sekretär ja ma pidin allkirja pärast uuesti välisüliõpilastalitusse pöörduma. Kuid administratsiooni aeglust, saamatust ja informatsiooni puudust on blogi jooksul kirutud piisavalt ja sellega ei tahaks ma oma viimast sissekannet rohkem mürgitada, nii et reisime nüüd ajas natukene tagasi ja räägime veel veidi jõuludest. Nagu ma eelmine kord manisin, siis veetsin oma jõulud mägedes, kuid meiega ei saanud kahjuks liituda üks vanatädikese tütre sõbranna ja selle tõttu otsustas mu vanatädikene veel kord korrata jõuluõhtusööki – või nuh kuna see kõik toimus 29. detsembril, siis võiks seda tinglikult nimetada jõulu ja vanaasta lõpu söömaajaks. Igal juhul viisakusest ja kasutades võimalust maitsta prantsuse köögi toitusid otsustasin ka mina sellest söömaajast osa võtta. Nii me siis istusime laua taha ja alustasime peaaegu söömingut – ehk siis suutsime ära süüa eelroa- kui vanatädikese tütrele helistas tema hea sõbranna, kes teavitas vanatädikese tütart sellest, et ta kavatsevat end ära tappa. Vanatädikese tütar oli aga piisavalt purjus selleks ajaks, kuid otsustas siiski , et sellele naisele tuleb järele minna ja ta tuleb tuua meie juurde jõuluõhtusööki sööma. Kuna kellelgi teisel polnud lube ja vanatädikese tütar oli ikka liiga purjus, siis tuli mul taas kord tema auto rooli taha istuda ja minna otsima suitsiidset naist. Ma pole varem Lyonis autoga sõitnud ja mul ei olnud ausalt õrna aimugi, kuidas linna teise otsa saada, siis vanatädikese tütar pidi olema giidiks, kuid oma purjus oleku tõttu ei olnud temast just suurt abi ja nii me otsisime kas tundi seda suidsiidset naist, samal ajal kui vanatädikene üritas teda telefonitsi veenda, et elu ei ole ikka liiga masendav. Igal juhul viimaks leidsime tolle naise ja seiklesime veel tunni, et koju tagasi jõuda ja õhtu lõppes sellega, et sõime kõik koos jõuluõhtusööki kell 1.30 hommikul ja üritasime lohutada seda naist. Vnatädikese sõbranna selgitas mulle, et selline ongi tõeline elu Prantsusmaal – kõik on pisut liiga emotsionaalsed, kuid samas alati lahked ja abivalmis. Igal juhul huvitav kogemus omaette. Kuid samas pean siin ka rääkima mu vanatädikese tütre taktitunde puudumisest, ma ei saa öelda, et sellised ongi prantslased, kuid selline on minu vanatädikese tütar ja kuna tema on prantsalne, kellega ma vaieldamatult siin kõige rohkem kokku puutun, siis paratamatult lahkan ma prantslasi võttes väga tugevalt arvesse just teda. Ehk siis see on veidi tema ja mu vanatädikese süü, et annan edasi prantslastest võibolla ehk liialdatult negatiivset pilti, kuna olen kohanud ka väga palju toredaid prantslasi, kes ei ole sellised nagu mu siinne prantsuse perekond, kuid need on peamiselt tudengid ja paljalt tudengite põhjal poleks samuti aus analüüsida prantslasi. Kuid ma olin ikkagi rääkimas mu vanatädikese tütre taktitunde puudumisest – see kõik juhtus samal jõulu ja vanaaastalõpu söömaajal. Nagu ma mainisin oli meil sel puhul ka külalisi ning kogu lugu toimub minu esitlemisel külalistele. Vanatädikese tütre esitlussõnad kõlasid umbes nii – “see on Helika, ta tuleb Idast ning ta on väga tesitsugune kui meie, prantslased, nu põhimõtteliselt selle pärast, et neil seal Idas ju pole kultuuri ja nu siis veel see kommunism, nu igal juhul neil inimestel seal Idas ju pole näiteks tundeid laste ja koerakutsikate vastu, ning nad on väga “külmad”, neil pole kombeks head ööd öelda”. Niimodi mind siis esitleti ja sel hetkel ei suutnud ma kohe mitte midagi öelda, ei suutnud selgitada, et olukord ikka päris nii hull ei ole, kuna tuleb mainida, et tundsin end tol hetkel sebrana loomaias – nagu ema selgitaks oma lapsele, et vaata see on sebra, nad elavad savannides ja käituvad nii ja nii.

Aga räägime veel põgusalt ka vanaaasta õhtust Prantsusmaal ja endiselt Lyonis. Tavaliselt on prantslastel kombeks vanaaasta õhtul korraldada õhtusöök pere või sõprade ringis, ja siis minna ööklubisse või pubidesse. Ilutulestik kuulub muidu ka õhtu juurde, kuid sel aastal , Lyoni puhul kehtib sama ka eelmise ja üleelmise aasta kohta, otsustas valitsus keelata ilutulestiku. Keeldu põhjendati terroristide ja muude märatsejate kartusega – natukene kurb, et terroristidel ja huligaanidel on nii palju jõudu, et rikkuda traditsioonilist vanaasta õhtut. Terrorismi tõttu ilutulestiku keelamine ei tundunud mulle küll väga loogiline, kuna kui ma oleks terrorist ja tahaks midagi õhku lasta, siis võimaluse leiaks ikka ja ilutulestik ei mängiks siin küll mingit rolli. Igal julul võtsime kahe ameeriklasest tuttavaga – kõik teised erasmuse tudengid või prantslased, kes olid pärit Lyonist väljaspoolt – uut aastat vastu siis tavalises pratsuse stiilis, läksime välja sööma ja hiljem baari. Ilutulestikku pidid kompenseerima baarides külastajatele jagatavad viled – need londiga- ja litrid mida sai sümboolselt õhku visata, et tekitada veidikene ilutulestiku tunnet. Heade sõprade ringis aga tundsime, et ilutulestikul polegi niiväga tähtsust ja las see terrorismi hirm siis seekord võita.

Aga nüüd on aeg otsad kokku võtta ning sellele blogile lõpp teha, kõigepealt kallid lugejad, kel teil on samuti idee minna vahetusõpilaseks Prantsusmaale ja just Science Po Lyoni, siis esimese asjana ütleksin, et tasub osata prantsuse keelt ikka rahuldaval tasemel – st. mõista inimesi, mis nad räägivad ja olla võimeline enamusi oma ideid ikka prantsuse keeles väljendama. See ei ole tüüpiline Erasmuse programm , kus keeleoskus on pigem teise või lausa kolmanda järguline asi. Minulgi oli alguses veidikene raske ja inglise keelt ei taha ju prantslased ometigi väga rääkida, või nuh vahel nende häälduse tõttu pigem eelistaksid, et nad jatkaksid prantuse keeles. Tuleb ka arvesse võtta Science- Po mitte just kõige paremini organiseeritud administratiivset külge, informatsiooni puudust, loengute aegade ja koha muutumist. Ained ise, mida võtta saab on põnevad ja paljud professorid oskavad väga hästi oma ainet edasi anda, kuid samas võib ka leida professoreid, kes monotoonselt oma teksti maha loevad – kui te soovite huvitavaid loenguid ja teid huvitab siiralt prantsue ajalugu vürtsikate lisanditega, võtke Prantsuse Revolutsiooni ajalugu, kui te olete Rein Toomla fänn, võtke Violence International et gestion des conflits ja kui ootate põnevat loengut poliitökonoomiast, siis võtke Geostrategie de l’economie mondial, aga kui te tahate kuulata veidi üliemotsionaalset kirjeldust araabiamaade ajaloost ja nende kaotatud võimalusest demokraatiaks, siis võtke oma loengud Christian Veludiga.

Lyon on vaieldamatult kaunis ja huvitav linn, tema arhitektuur ja kitsad tänavad oma baaride ja suhteliselt kireva ööeluga, kaunite sildadega üle jõe ja kaunite parkidega, on kindlasti koht, mida külastada ja kus elada. Inimesed on üldiselt sümpaatsed – kuni sa suudad nendega midagigi prantsuse keeles rääkida. Ühiskond ei ole siiski nii avatud, nagu seda on Ameerika ühiskond ja tutvusi on nati raskem sobitada, on see siiski avatum võrreldes Eestiga. Mina ise sain vaieldamatult kogemuse võrra rikkamaks – mu prantsuse keel paranes tohutult, ma suudan enam vähem vabalt rääkida prantslastega ükskõik millisel teemal – suudan vaileda oma vanatädikesega ning olen nüüd harjunud ka ennast karjudes väljendama, et selgitada oma vanatädikesele oma seisukohti. Esimest korda kui vanatädikene minu peale sõna otseses mõttes vihaselt karjus, et oma seisukohta selgitada ja siis hiljem jälle rahulikult minuga rääkisi, shokeeris mind, kuid nüüd toimin oma seisukoha väljendamiseks samal viisil. Kui palju ma tegelikult muutusin, seda saate hinnata teie mu kallid lugejad, kord kui ma olen tagasi Eestisse tulnud. Kuid tahaksin siin kohal esile tuua üht väikest mõtet, mis tabas mind sooritades üht eksamit – ma olen Prantsusmaal ja see eksam siin on prantsuse keeles, ning ma saan väga hästi aru, mida minult küsitakse ja ma suudan vastata prantuse keeles neile küsimustele, see kõik on paganama lahe ja ma saan paganama hästi hakkama ja kui ma sain hakkama sellega, siis mille kõigega ma veel võiksin hakkma saada. Kallid lugejad, kel teil on plaanis välismaale õppima või töökogemust saama minna, tehke seda, see annab teile anult palju juurde, paneb teid ehk mõistma teisi kultuure ja igal juhul on see väärt kogemus, mina olen äärmiselt rahul, et tulin pooleks aastaks Lyoni õppima.

ühtlasi kuulutan sellega kommenteerimisvõistluse veini nimel lõppenuks tänasest päevast ning teavitan teid, et dopeltvõit läks seda puhku Karinitele, oma veini võib niisiis kätte saada/ tulla nõudma või oodata kuni ise teieni jõuan alates 28. jaanuarist. Tänan ka kõiki, kes mulle helistasid, kirjutasid või kaarte saatsid, oma headest tuttavatest ja kodustest on alati rõõmustav kuulda ja sellega jääb ainult öelda, et väljas sajab veidi lund ning külma on -1 kraadi (alles nädala alguses oli 15 kraadi sooja) ning et laine on jõudnud taas kord randa ning kohtume vast peagi mõnes teises blogis!