Genève - les vacances.

Ma olen taas ühenduses, kallid sõbrad, blogilugejad ja selle puhul saate lugeda mu blogi tavapärasest päeva varem. Tuli välja, et modem ise ei olnudki katki, vaid üks juhe oli voolukatkestuses kannatada sanud ja tuli asendada, prantslased suutsid oma töö ära teha kiiresti ja juba neljapäevast alates on mul olnud taas netiühendus. Tuleb teie rahustuseks öelda, et präegu tundub, et olukord Lyonis hakkab maha rahunema, mässajad on tagasi oma kodudesse läinud ja Sarkozy on suutnud vabastada peaaegu kõik kütuse rafineerimisjaamad. Valitsus võttis pensionireformimise seaduse vastu ja prantslased peavad nüüd kuni 62 eluaastani tööl käima, kõik streikijad ei ole muidugi rahul ja endiselt toimub streike ja proteste, aga need ei tohiks enam koolide lahtiolekut mõjutada - see kõik on muidugi ainult ennustus, sest ei saa kunagi öelda ,kuidas asjad hiljem lähevad ja mis võib tudengid ja kooliõpilased taas tänavaile tuua. Mul on veel hetkel vaheaeg -prantslastel on siin koolivaheaeg 25.oktoobrist kuni 2.novembrini, seega ei pea ma ka esmaspäeval kooli minema -tegelikult hakkab vaikselt ära tüütama see vaheaeg, sest streikide tõttu algas meie vaheaeg juba 19.oktoobril, ehk siis praktiliselt pole me pool oktoobrit koolis käinud, prantsalsed leiavad, et see on täitsa ok. Lisaks suutsid streigid ka mu trenne takistada ja mulle täitsa sobib, et mõne päeva pärast jälle algab kool ja normaalne elu.

Aga kuna Prantsusmaal hakkas elu streikide ja vaheaegade ja sõprade koju reiside tõttu igavaks muutuma, siis otsustasin vaheaja puhuks Prantsusmaalt jalga lasta ja minna Šveitsi avastama. Ma polnud veel kunagi Genève's (Genf) käinud ja kuna too Šveitsi linnake asub vaid nii 150 kilomeetri kaugusel Lyonist ja rongipilet sinna pole ka liiga kallis (19€ üks ots), siis sai otsustatud teekond Genève ette võtta. Üksinda minna poleks tahtnud ja õnneks leidsin ühe leedulanna, kes käib minuga samas koolis ja kes soovis samuti mõneks ajaks Prantsusmaalt välja saada, nii sai plaanid ühendatud ja koos reisile mindud. Genève on aga kahjuks väga kallis linn ja hotellid ning hostelid jäid kõvasti väljapoole meie eelarvet ja selle tõttu otsustasime kasutada couchsurfingut elukoha leidmiseks. Ma tean, et enamus teid on couchsurfingust kindlasti kuulnud, aga selguse mõttes tasub siiski mainida, et couchsurfingu näol on tegemist interneti kogukonnaga, kes pakuvad üksteisele tasuta ööbimispaika. Põhimõttesliselt kui sul on vaba voodi, madrats või kas või kaks meetrit vaba põrandapinda, võid seda läbi interneti pakkuda inimestele, kes vajavad mõneks ööks elupaika. Niisiis leidsime läbi selle internetisaidi endale kaheks ööks elukoha ühe türklase juures, suhteliselt Genève kesklinnas, vaid 5 minuti tee kesklinnast. 26 oktoobril viis rong meid läbi maaliliselt mägise looduse (siin on meil loodus veel kaunilt sügisene -puud on kirjud ja alles lehtes, ning eile oli veel isegi 19 kraadi sooja) Genève poole. Too linn on väiksem kui Lyon ja põhiliselt prantuse keelt rääkiv - Šveitsis on ametlikult neli keelt - prantsuse, saksa, itaalia ja retro-romaani keel, nii et keelt mul vahetada ei tulnud. Esimesel päeval külastasime siis ÜRO peahoonet (hiigelsuur palee), kuhu meid ka sisse tasuta ekskursioonile lasti ning vanalinna, mis muide asub väikese künka otsas ja on muidu väga ilus -arhitektuuriliselt on näha nii keskaeg kui ka kõik teised ajastud, kuigi peab mainima, et meie väikeseks pettumuseks on Šveits vist majanduskriisist väljumiseks ette võtnud suurema hoonete ja tänavate rekonstrueerimise/renoveerimise ja paljud hooned olid lihtsalt tellingutes, kuid sellest hoolimata nägime kauneid hooneid ja külastasime ka ajaloo ja kunstimuuseumi - kõik jällegi tasuta. Õhtul oli aeg minna meie couchsurfingu kaudu leitud elupaika - mina jäin väga rahule, meid võeti sõbralikult vastu ja läksime kõik välja sööma. Nagu mainitud elasime ühe türklase juures, kes töötab Genève ülikoolis mjandusteaduse professorina ja ausalt paremat hotellitubagi oleks olnud raske saada - me magasime koos leedulannaga lahtikäival mugaval diivanil ja saime kasutada dušši ning kõigele lisaks tegi too türklane meile mõlemal hommikul hommikusöögi, tutvustas meile õhtuti baare ja linna ööelu ning andis nõu, kuhu minna ja mida vaadata. Teisel päeval otsustasime minna leedulannaga - võiks vahest ehk nimesid ka blogisse tuua ja mainida, et leedulanna nimi on Indre - minna mägedesse väikesele jalutuskäigule, mida prantslased kutsuvad randonnéeks. Nii siis otsis meie türklane meile välja mäe, kuhu minna ja lenas mulle jalutuskeppe (kõndimiskeppe? ma ei tea, aga need on need asjad, mis näevad natuke välja nagu suusakepid, aga millega liikumine aitab mägisel pinnal säilitada tasakaalu ja koormuse jaotada käte ja jalgade vahel). Kuna me aga juba teisel päeval nii väga Prantsusmaast puudust tundsime, siis läksime mägedesse ikka Prantsusmaale - kohe selgitab, tegelikult asub Genève kolmest küljest ümbritsetuna Prantsusmaast (neljandaks küljeks on tohutusuur järv) ja Prantsusmaa asub Genèvast vaid mõne kilomeetri kaugusel. Nii siis võtsime bussi ja sõitsime nii 20 minutit ja olimegi tagasi Prantsusmaal ning valmis minema mägedesse. Saime nii 3tunnise mäkkeronimise osaliseks - rajad on siin matkajatele ette tehtud ja mõnes kohas kui vaid 30 sentimeetrise laiusega rada otse mööda mäejärsakut üles ronib, oli kindluse mõttes ka väike piirdeaed ette ehitatud. Igal juhul on üks randonnée absoluutselt suurepärane ajaveetmine - värske õhk, sport, sügiseselt kirju loodus, jalutusrada, mis vahel sukeldub metsa, et siis taas naasta kaljuveergudele, et matkajatele pakkuda maalilisi vaateid otse Genève linnale, ning kui jalutuskäik ette võtta oktoobri lõpus võib mäe tipus isegi lund leida - meil see õnnestus. Tõusime nii 1300 meetri peale - peab muidugi mainima, et Genève ise asub 485 meetrit merepinnast mägedes, ning kui mäejalamil oli veel küllaltki soe, siis mäetipus kippus pisut jahedaks isegi minu mantliga. Alla jõudsime muidugi üht teist rada pidi palju kiiremini ja õhtupoolikul suutsime veel avastada linna ja külastada kohti, mida me mäetipust nägime. Selleks õhtuks oli meie türklane meile valmistanud Šveitsi juustufondüüd - teate küll see on spetsiaalses potis, mille saab asetada keset lauda ja mille all põleb pidevalt tuli, sulatatud juust (haiseb veidi, aga siin haisevad kõik juustud), millesse saab kasta kas saiatükke, keedetud juurvilju või sinki või nu tegelikult ükskõik mida ning muidugi eelnes fondüüle ka eelroog. Igal juhul oli meie tripp Genèvesse absoluutselt õnnestunud ja ma olen igati rahul, et leidsime couchsurfingu kaudu endale toreda tasuta elamise - hetkel julgen couchsurfingut soovitada kõigile. Viimasel päeval tegime veel mõned jalutuskäigud linnas ja tagasi tulles oli õnn lihtsalt meie poolel. Prantslased muidugi said neljapäeval - kui me pidime tagasi tulema -hakkama järjekordse suure maad halvava streigiga, millega ühines ka rongiliiklus. Sattusime rongijaama 45 minutit enne meie rongi väljumist ja nägime, et rong on tühistatud, kiiresti tuli minna rongijaamatöötajatelt küsima, et mis siis edasi saab. Meile öeldi, et rohkem mingeid ronge sel päeval Lyoni ei sõida, aga kui kiirustate jõuate ühe teise kohaliku rongiga ühte väikesesse Prantsuse linna Bellgardei 15 minuti kaugusel Genèvest ja sealt on organiseeritud bussid sõitma Lyoni. Jooksime siis kiiruga selle rongi peale (unustasime komposteerida pileti muidugi, aga õnneks oli võimalik rongijaama töötajale selgeks teha, et meil ikka oli tõesti kiire, ning veenda teda meid Lyoni piletiga Belgarde sõita laskma) ning jõudsime ilusasti Belgarde, kust edasi saime juba bussiga Lyoni. Ei suutnud seekord prantslased oma streikidega minu puhkust luhta ajada.

Ma ei saa jätta muidugi välja traditsioonilist minu vanamutikese nurka ja pean mainima, et minu vanamutike leidis nüüd kõigele lisaks, et ma ikka räägin temaga liiga vähe ja et ma ikka peaksin õhtuti temaga koos telekat vaatama, ning et ma söön liiga kiiresti (ma olen Eestis alati viimane, kes lõpetab söömise, nüüd hakkan veel aeglasemaks) ning selgitas mulle, et Prantsusmaal on ikka väga viisakas inimestega pärast lõunasööki ja õhtusööki ikka rääkida ka, kas päevasündmustest või poliitikast. Paljud välistudengid on mulle kaevanud, et nende prantsuse vastuvõtvad pered on neile teinud vihjeid puuduliku vestluse üle pereringis ja seda räägivad isegi ameeriklased, ainult itaallastele ja hispaanlastele tunduvad prantslased veidi liiga väheste suhtlejatena söögilauas. Ma tegin oma vanamutikesele selgeks, et mul on vaja õppida ja mul pole aega temaga telekast seepe või mida iganes vaadata. Mina ootan nüüd taas kooli algust, aga teie kallid sõbrad, püsige endiselt lainel!