Intégration - Mul on nüüd ametlikult prantslasest sõber

Mul on viimaks käes mu tudengikaart ja olen ametlikult Science Po Lyoni nimekirjas. Et siis tere taas, mu kallid lugejad, keda endiselt huvitab minu elukäik Lyonis. See nädal märgib ühtlasi esimese kuu möödumist minu Lyoni ja Prantsusmaale saabumisest ja sellega jääb mulle veel tinglikult neli kuud siin prantslasi ja prantsuse keelt tundma õppida. Ma juba alustasin rõõmsa remargiga, et olen viimaks kätte saanud oma tudengikaarti - Ühendriikides võttis tudengikaarti tegemine aega ehk kaks päeva, siin pea terve kuu ja kõigil tudengitel pole siiani veel seda kaarti käes. Välistudengitele mõeldud kirjas märgiti ära terve portsjon dokumente, mida pidi kooli nimekirja sissekandmiseks vaja minema, kuid lõpuks vaatas tudengikaarte väljastav tädikene vaid passi üle ja sellega oli dokumentatsiooni osa lõppenud, aga sellegipoolest pidime ootama kuu aega, et üks tädike suudaks korra meie passi vaadata. Igal juhul nüüd on mul tudengikaart ja ma sain lõpuks ära teha oma ühistranspordi kaarti (1h järjekorras ootamist, sest kõik soovivad just kuu alguses ühistranspordi kaarti teha) ning saan täieõiguslikult nautida tudengitele kehtivaid soodustusi - mõningaid soodustusi muidugi suutis ka katta ISIC tudengikaart, mida prantslased küllaltki arvestavad. Peab siinkohal veel mainima, et pank on aeglasem oma dokumentatsiooniga kui kool ja pangakaarti mul endiselt pole, aga pank on siiski siiani minu parim kirjasõber ja jätkab ustavalt mulle uudiskirjade saatmist, ning teatab mulle isegi seda kirjalikult, et ma pole möödunud kuu jooksul ühtegi tehingut teinud!

Aga võibolla huvitab kedagi ka, mis aineid ma koolis võtma hakkan, tuleb tunnistada, et tänase seisuga ei ole mul veel terve tunniplaan paigas, aga kindlad on neli ainet - Rahvusvahelised kriisid ja nende lahendamine, Prantsusmaa poliitiline ajalugu aastail 1940-1962, Araabiamaade poliitiline ajalugu 20.sajandil, Ühendriikide presidendi institutsioon ja lõpuks pean veel valima kas võtan Maailmamajanduse geostrateegia (see ei ole parim tõlge, aga inglise keeles oleks see aine Geostrategy of the world economy) või Prantsuse revolutsiooni ajaloo, mille professor etendab revolutisooniaegseid tegelasi, et meile paremini revolutsiooni selgitada, homme-ülehomme peaks tegema lõpliku otsuse ja siis muidugi on mul veel seal kusagil prantsuse keele loeng. Ja siis veel võrkpalli trenn, sel nädalal oli mul ka esimene võrkpalli trenn - mina jäin väga rahule, meid on küll palju, aga saame teha erinevaid harjutusi ja mängida ka ning mulle väga meeldib, et treener eelistab kolmest mängu.

Aga nüüd võibolla huvitavamate teemade juurde, pealkirja sai kirjutatud, et mul on nüüd ametlikult prantslasest sõber, kohe selgitan. Nii nagu ühendriikides, nii on ka siin koolipoolne programm, kus välistudengitele määratakse kohustuslik "sõber" - isik, kes peaks suutma välistudengeid aidata nende küsimustega kooli kohta või ükskõik millisel teemal. Neljapäeval saime siis kõik endale "sõbrad" - minu "sõbra" nimi on Lucie ja ta on pärit Lyonist ning teinud oma vahetusaasta (mäletate ehk veel, et Science Po üks reegel on, et kolmandal aastal peavad kõik tudengid minema välismaale õppima, või vähemalt teise kooli) Hiinas. "Sõpradele" anti ka kohe esimene ülesanne, nad pidid oma oolealustele toreda õhtu korraldama, et siis neljapäeva õhtu veetsin ma koos prantslastega ühe minu "sõbra" sõbra korteris arutades aktuaalsete poliitiliste probleemide üle. Prantsuse tudengid on väga huvitatud poliitilistest vestlustest ( mitte ainult Science Po tudengid, vaid tudengid üldiselt) ning neil on alati kõige kohta oma arvamus või väljakujunenud seisukoht. Noored kuuluvad väga tihti mingisugustesse poliitilistesse ühendustesse - rahvuslikult meelestatud parempoolsetest kuni kommunistideni välja, ning nad korraldavad väga palju poliitiliste debattide õhtuid. Selleks, et me paremini oma "sõpradega" tuttavaks saaksime, korraldas kool muidugi õhtu ööklubis. Ma olen siin kolm korda suutnud minna ööklubisse ja see ei ole kõige parem elamus - täiesti kindel on see, et 2ominutit kuni 1h tuleb seista järjekorras, et pääseda ööklubisse sisse, siis tuleb seista järgmised 20 minutit järjekorras (kus kõik üritavad sinust ette trügida, kaotades järjekorra kuju ja lihtsalt pressides end letile lähemale), et ära anda oma kott ja üleriided (siin on kohustuslik käekott ja üleriided garderoobi ära anda), lisaks on ööklubi rahvast pilgeni täis, nii et tegelikult on täiesti võimatu tantsida ilma, et sa kellelegi varbale ei astuks või kusagilt küünarnukiga pähe ei saaks, ning kohati tekib tantsupõrandale kummitoa efekt - teate küll seda mängu, kus mingit osa mägijatest teise vahel lihtsalt edasi tagasi tõugatakse.

Laupäeval toimus siis suurem pensionireformide vastane meeleavaldus rongkäiguga, millest võttis osa nii 10.000 inimest - rongkäik, mis tegelikult ei muuda midagi, sest pensionireform võeti juba vastu, ainus, mida nad teha suudavad on kaotada parempoolsete populaarsust ja vasakpoolsetele rohkem hääli juurde püüda, kuid järgmistel valimistel võib see olla otsustav. Igaljuhul oli pool linna liiklusest blokeeritud ja rahvas kogunenud rongkäiku vaatama, prantslased ikka viitsivad midagi ette võtta. Lyoni prantslaste lemmik sõiduvahend on kindlasti tõukeratas, pea igal Lyoni päriselanikul on tõukeratas, sellega sõidavad nii lapsed, kes teevad nendega ka trikke, noored, kes tulevad sellega kooli, täiskasvanud, kes kasutavad seda nii vabal ajal sõitmiseks kui ka tööle minekuks ja sealt tagasitulekuks - täiesti tavaline on ülikonda riietatud mees, kes hommikul tõukerattal tööle kiirustab - ning tõukeratastega vuravd ringi ka pensionärid - täiesti normaalne nähtus on 70-80 aastane vanapapi või vanadaam tõukerattaga mööda linna ringi sõitmas.

Ja nüüd järgneb see, mida ma kutsuksin "minu vanamutikese nurgake", ehk siis me räägime jälle vanatädikesest, kelle juures ma elan. Lyonis algs nimelt kinonädal - väga kuulus üritus siin, kuna ühed esimesed kino asutajad vennad Lumière' id on pärit just Lyonist ning viimast Lyoni kinonädalat (eelmisel aastal siis) käis näiteks külastamas Clint Eastwood isiklikult. Muidugi kavatseb mu vanamutikene sellest kinonädalast osa võtta ja seekord tahtis ta välja uurida, kui palju mina kinost tean. Ta siis uuris igasuguste filmide kohta ja päris kui palju ma ikka kinos käin ja mida ma vaatamas olen käinud, nüüd siis järeldused milleni mu vanamutikene jõudis - minul ja ühtlasi ka kogu eestalstel (paratamatult olen mina talle kõikide eestlaste esindajaks) puudub täielikult korralik kutuuriline taust ja tõenäoliselt keelab meie valitsus kinodes väärtfilmide näitamise, kuna ma ei tundnud kõiki neid filme, millest ta rääkis - kohe täitsa häbi hakkas, et no olengi kultuuritu ja ei aidanud ka see, et selgitasin talle, et ma pole küll kõiki filme näinud, aga samas olen ma pea kõiki neid raamatuid lugenud, millest tema on filmi näinud. Lisaks sööb minu vanamutikene siin nagu restoranis, et siis kõikide söökide jaoks on tal kindlad söögiriistad ning ta ei suutnud jälle aru saada, kuidas ma küll võin lihakahvliga kala süüa - taas kord puudub minul ja mis kahjuks kõige halvem ka kogu eestlastel (sest ma olen endiselt ainus kõigi eestlaste esindaja talle) korralik söögikultuur.

Aga lõpetame veel suurema kultuuritusega ja mainime, et minu kõrvaltänavat, mida mööda ma vahel koju tulen võib kutsuda punaste laternate tänavaks, olin seal küll paar korda näinud õhtuti veidi prostituudi välimusega tüdrukuid tänaval seismas ja siis olin näinud veel kummalist nähtust, millele ma alguses pihta ei saanud - nimelt mitmel korral õhtul mööda seda tänavat koju tulles märkasin tänava ääres pargitult valgeid furgoone, mille armatuuril põlesid küünlad ja mille roolis istus alati mõni väga üles löödud naine- kuni lõpuks üks minu koolikaaslaseid, kes elab ka slle tänava lähedal, selgitas mulle et need on prostituudid oma liikuvate bordellidega. Aga olgu lõpetame tänaseks ja järgmine kord räägime ehk juba Grenoble'st või mõnest teisest paigast, kui mul viimaks õnnestub mõnele tripile minna. Ilm püsib siin veel soe ja päikesepaisteline, täna oli isegi 25 kraadi sooja, teie aga püsige lainel ja ärge sügismasendust saage! à la prochaine! - järgmise korrani siis!