la grève - juust ja streik

Kõik, kes te täna blogi lugeda tahtsite, mul on kahju aga blogi ei tule, ma hakkan nüüd harrastama prantslaste meelistegevust ja streigin - mille vastu? - pensioniea tõstmise vastu, hommikuste loengute vastu, väheste unetundide vastu, vahet pole, mille vastu, peaasi, et streigin ja oma streiki väljendan grafomaaniliste mõtteavaldustega prantslaste streikidest. Mäletate, et veel nädalad tagasi postitasin siin samas blogis ühe pildi suhteliselt rahulikust meeleavaldusest pensioniea tõstmise vastu, kus ma mainisin, et protestida nad ju võivad, aga see ei muudaks midagi. Nüüd on aeg oma mõtete ümberhindamiseks, kuigi, kas neil streikidel ka reaalset mõju antud pensioniea reformi kohta olema saab, selles pole ma kindel, aga majanduslikult mõjub see Prantsusmaale küll halvasti. Kindlasti olete uudistest juba kuulnud, et streigid on võtnud siin märksa laiemad mõõtmed kui varem. Kui nädalaid tagasi sai rääkida üksikutest pensionäridest ja puhtalt ametiühingute liikmetest, kes olid haaratud streiki, siis nüüd panustavad Prantsusmaa halvamisse juba massiliselt tudengid ja gümnaasiumi õpilased. Aga mis siis toimub? täpsemalt protestimarsid, ja teatud sektorite halvamine. Näiteks rongiliikuls on pea pooleldi halvatud, Pariisi ümber liiklevatest rongidest oli sel nädalal liikluses vaid 1 viiest rongist, kohalike linnade tasemel võib öelda, et häiritud on metroo, trammi ja bussiliiklus, see sunnib inimesi tööle hiljaks jääma või sinna mitte ilmuma - nu kui mu rong juba kolmandat päeva õigeaegselt ei väljuks, siis läheks ka vist streikima - vahet pole mille vastu. Marseille - linn Prantsusmaa lõunarannikul - vaevleb veidi kummalise probleemi küüsis, nimelt on linn mattumas prügi alla, kuna prügiveo eest vastutavad inimesed otsustasid hakata streikima, tänavatel, restoranide ümbruses ja kaubanduskeskuste ümbruses võib näha suuri prügihunnikuid ja keegi ei kavatsegi neid ära viia - eile uudistes üks restoraniomanik kurtis, et kliendid ei tule tema juurde sööma, kuna ei suuda taluda tänavalt tulevat prügihaisu. Lisaks prügisse uppumisse vaevab paljusid linnu, sealhulgas ka Lyoni, tõsine kütusepuudus - ja ei asi pole mitte selles, et Sarkozy valitsus ei suudaks enam kütust osta- kaugel sellest, kütust on Prantsusmaal küllaga, aga suured kütusekogumisjaamad on ametiühingute kontrolli all - see tähendab et ametiühingute tegelased füüsiliselt blokeerivad kütuse liikumist suurtest kogumisjaamadest tarbijateni, ning paljud bensiinijamad on pidanud oma tankuritele kleepima suured sildid - kütust ei ole. Eilne uudistest nähtud pilt võiks Eesti ja nii mõnegi teise ekskommunistliku riigi kodanikes äratada mälestuse ühest teisest möödunud aegade pildist, kui vaid asendada pikad autokolonnid inimestega ja bensiinijaama automaatidel ilutsevad sildid "kütust ei ole" poelettide siltidega "liha ei ole". Igal juhul otsustas valitsus eile, et Prantsusmaa peab kasutusele võtma riigi hädaolukorras kasutatavad kütusereservid, mida jagub 16 päevaks - ehk siis kriis tuleb lahendada 16 päevaga. Halvatus on ka lennuliikluses ning airFrance'ile ei jätku kütust.

Sel nädalal jäid mul ära kolm loengut, sest professorid otsustasid liituda streigiga, ja muidugi ei teavita keegi sellest tudengeid - ei mingeid Rein Toomla hommikul kella seitsmeseid e-maile, et täna jääb loeng ära- lähed kohale ja ootad 15 minutit ja siis saab selgeks, kas loeng toimub või mitte. Algava nädala loengute kohta ei oska kohe midagi öelda, eks hommikul näeb, kas tasus kell 6.40 üles tõusta või mitte. Muidugi ripub õhus üldine hoiatus, et kooli võidakse üldse sulgeda, sest tudengid ja professorid mõlemad kavatsevad streikida. Nu siis lähen mina ka streikima, aga seekord koolide taasavamise poolt. Nu ma ei saa aru, kuidas saab kahel mu vahetusprogrammil olla kogu aeg ähvardus, et kool tuleb sulgeda - mäletate, kui ma veel Ühendriikides olin, siis kirjutasin, et linnugripp võib koolid sulgeda ja nüüd siin siis streigid, aga ehk läheb seegi nagu linnugrippgi mööda. Järgmisel nädalal on siin koolivaheaeg ja loota on, et tudengid ja kooliõpilased lähevad kas koju maale või reisima ja ei jõlgu mööda tänavaid meelt avaldamas.

Millised näevad välja meeleavaldused. Alguses olid nad lihtsalt lärmakad marsid muusika saatel. Reedel nägin tänavl korralikku kampa (50-80liiget) tudengeid karjumas igasuguseid loosungeid riigi vastu, reformide vastu ja mustlaste väljaviskamise vastu (tuleb mainida, et kui millegagi saab riigi vastu olla, siis võivad vabalt ühineda ka pensioniea reformide vastu võitlejad ja mustlaste õiguste eest võitlejad), too kamp liikus mööda peatänavat, mis viis linna keskväljakule, kus enamus meeleavaldusi tavaliselt aset leiab. Selle karjuva kamba ees liikusid politseinikud, kes üritasid meeleheitlikult liiklust mujale suunata ja kogu karjuvat kampa jälitas märulipolitsei brigaad, millele järgnes rivi politseautosid, vilkurid põlemas. Minu poole pöördus üks kohkunud Rootsi turist, kes küsis, et mis toimub ja kas riiki võetakse üle? Selgitasin , et tal pole vaja Rootsi saatkonda varjule joosta, et need on vaid protestiavaldused pensionireformide vastu. Ta ikka pidi üle küsima kaks korda, et kas need ikk on lihtsalt protestiavaldused ja kas need jäävad rahumeelseteks. Naeratades kinnitasin talle, et need jäävad rahumeelseteks, kuid ise mõtlesin, et mingit garantiid sellele olla ei saa - see seal tänavatel oli mass, mida võib vaid väga väikseste jushuslike sündmustega väga suurelt mõjutada, aga kas meid ootab Kreeka- seda ma küll ei usu. Laupäeval toimus suurem protestimarss mööda peatänavat linna keskväljakule. Ma ei kujuta ette kui palju rahvast sellest osa võttis, kuid inimeste kolonn oli igaljuhul nii kolm-neli kilomeetrit pikk, kõik vist keskväljakule ei jõudnudki. Kanti igasuguseid Sarkozy, reformide, mustlaste väljaviskamise vastaseid loosungeid, kohal oli ka Prantsuse kommunistlik partei punalipuga ja Che Guevara piltidega. Linna keskväljakul kogunesid ühendused oma spiikerite ümber ja spiikerid pidasid kõne või laulsid ja kogu kuulajaskond kas kiitis häälekalt kõne heaks või laulis kaasa. Suurema kära tekitamiseks mängiti autodest valju muusikat - reform pensioniea tõstmise vastu ja autodest tuleb Papa l'Americano (klubimuusika) no andke andeks. Parema efekti saavutamiseks tulb tekitada palju tossu ja midagi põlema panna, selleks kasutati mingisuguseid hiigelsuuri tordivukaane meenutavaid punasel leegil põlevaid tõrvikuid. Igal juhul sai mõneks tunniks kohutavat kära ja siis läks kõik jälle rahulikult laiali. Samas kui aus olla, siis kui välja arvata need kolm loengut, pole streik minu elu siin küll väga mõjutanud, olen pidanud paar korda linnast jala koju marssima, kuna metrood ei ole, aga katastroofi veel ei ole.

Eile õhtul olid minu vanatädikesel külalised - ta ei olegi päris antisotsiaalne ega elagi vaid telekale. Igal juhul korraldas see tädikene neile siis pidulaua ja ka mina olin kutsutud - jälle üks tasuta õhtusöök. See tädikene vist kavatses neile mingi juustueri korraldada. Eelroaks olid mingid juustupallikesed, mis küll ei haisenud, kuid maitsesid kohutavalt, ning vutimunad - maitsevad nagu tavaline kanamuna. Siis tuli sink juustuga - juust tuli mingisuguses juustusulatusmasinas enne üles sulatada ja siis singile valada - seal oli erinevaid juustusorte, midagi pipraga ja midagi, mis täitis kogu toa kõige jubedama juustuhaisuga, mida ma kunagi tundnud olen. Ainus kord kui ma olen olnud õnnelik selle üle, et mul on nohu ja ma ei tunne hästi lõhna, teisi külalise ei tundunud see hais heidutavat, kuid tuleb mainida, et kogu kupatus maitses väga hea. Siis tuli pearoog- juustusnitsel hanemaksaga - nu mulle ei maitse hanemaks, aga viisakusest tuli seegi ära süüa. Mis te arvate, mis oli magustoiduks - õige juust. Fromage Blanc - valge juust (ma ei tea teisiti tõlkida) koos Crème Fraiche' iga (nu see on siis rõõsk koor?), millele tuli maitsestamiseks lisada suhkrut. Nu igal juhul oli üks juustupidu.

Aga teie, kallid lugejad, võtke üks amps juustu ning püsige ikka lainel ja kohtume järgmisel nädalal kui ma just oma streigimeeleolu kuidgi muul viisil väljendada ei kavatse.