Fête des Lumières - les examens!

Tere mu kallid blogilugejad, kes veel alles jäänud on ja viitsinud juba kolmandat pühapäeva järjest lootusrikkalt minu blogi uusi sissekandeid oodata. Ma vabandan kõigi oma lugejate ees - aga minu viimased kolm nädalat - jah ma ei ole kolm nädalat midagi kirjutanud- on olnud väga kiired. Käes on ju eksamite aeg, ma saan aru, et vaid need lugejad, kes ülikoolis käivad said aru, et tegemist pole vast mingi õnnetusjuhtumiga vaid lihtsalt tüüpilise sessiga. Kallid tudengid, siinne sess on kohati hoopis midagi muud, kui Tartus ja tuleb mainida, et Tartus on asi mõneti mõistlkum ja igal juhul rohkem organiseeritud. Sel nädalal oli mul kolm eksamit - järjest esmaspäeval, teisipäeval ja kolmapäeval. Samas on viimane nädal enne jõule ka nn la semaine de rattrapage - ehk siis kõik loengud, mis semestri jooksul on pidamata jäänud tuleb sel nädalal järele teha, koos eksamitega muidugi. See tähendab et kõige hullema variandi puhul saad sa kõigepealt minna loengusse ja siis kohe kahe tunni pärast lähed sama aine eksamit tegema, kuna nii on ette nähtud -paras segadus igal juhul. Mina ei saanud minna kahte viimsesse loengusse kahe aine puhul, kuna need kattusid mu teiste ainete eksamitega ja siin ei ole meie Tartu ülikooli luksust, et võid ise endale eksamiplaani sättida, tuleb teha nii nagu administratsioon ette näeb. Aga administratsiooni juhib ju muidugi endiselt see tore tädikene, kes meile mingit informatsiooni aasta alguses anda ei suutnud ja nii siis tuligi välja et eile õhtul avastasin mina ja sama kehtib ka ainet andva professori kohta, et järgmisel päeval on loeng. Aga IEP ja prantsuse administratsioon on lihtsalt nii legendaarselt saamatud ja keerulised, et sellel ma rohkem blogi lehekülgi/ ridu ei raiskaks. Eksamid ise ei olnud väga keerulised, või nuh kui ma oleksin olnud prantslane, siis võinuks öelda, et sama tase, mis Tartu Ülikooliski. Aga muidugi on kõik prantsuse keeles - mulle oli see esimene kord kirjutada eksamit prantsuse keeles, või tegelikult meenub, et varem olen ma üldse vaid kaks esseed kirjutanud ja nüüd siis kohe eksamid, aga eks näis, kuidas ma hakkama sain - ei kujuta ette kui kaua võib tulemuste teada saamine aega võtta ja kus üldse tulemusi teada saab, sest viimasest loengust saime lugeda facebookist, et kusagil ta hommikul kella kaheksa paiku peaks toimuma. Kui keegi tahab sessi ja eksamite kohta rohkem teada saada, siis võib küsimusi julgelt esitada, liiguksin selle suhteliselt külmavärinaid tekitava teema juurest teise põhjuse juurde, miks ma eelmisel pühapäeval oma blogi ei täiendanud - nimelt käis kogu mu pere mul Prantsusmaal külas. Kuna Lyon on väga tuuline linn ja siin on juba külm - siin kohal ei taha ma kuidagi Lyoni halvas valguses esitleda, vastupidi, tegemist on vägagi kauni linnaga, nagu olete vast piltide järgi isegi veendunud - aga kuna Lõuna -Prantsusmaa oli siiski veel küllaltki soe - nii 10-12 kraadi piires, siis külastasime mu perega just seda regiooni. Meie reis algas pihta Nice's. Kui ma esimest korda Nice'i jõudsin, jättis see linn mulle kergelt - ma ei tahaks kasutada sõna räpane -aga ütleme siis veidi risustatud mulje. Kuid selline mulje jääb kõigi Lõuna-Prantsusmaa linnade puhul - selle tekitab teatud arhitektuur - tihedalt kokku ehitatud veidi kulunud majad, kohe näha, et need on seal seisnud sajandeid. Kuid tesit korda Nice'i külastades mu mulje pigem muutus - tegemist on väga kauni linnaga mägede ja mere vahel- ja kõik linnad ei saa uhkust tunda vanade lossivaremete üle, mis asuvad kohe sadama ja kesklinna vahel kõrgel künka otsas, millelt avaneb kogu linnale ja eriti lahesopis peituvale sadamale lihtsalt võrratu vaade - juba lihtsalt selle lossimäe pärast tasub külastada seda Lõuna Prantsusmaa linnakest. Mu pere oli rentinud auto ja järgmisel päval otsustasime sõita Saint Tropezi. Minu vanatädikene oli mind hoiatanud, et sinna ei maksa küll sõita - kohvikud pidid olema kinni, midagi ei ole vaadata ja see kaunis rand, kus too seriaal Sain Tropezist on tehtud, see pidada tegelikult asuma Saint Tropezi kõrval ühes teises väikeses linnakeses. Talle meenus vaid, et kuulsa gendarmerie - nu see hoone, kus sandarmid töötavad - ees tasub teha pilti, kuna isegi maailma kuulsused armastavad seal pilti teha. Linn ise ei olnud väga kaunis ja pika otsimise peale suutsime ka üles leida selle kuulsa gendarmerie, mis meie suureks kurvastuseks oli ümritsetud ehitusplatsiga - aga mis seal ikka tegime foto ära. Samas sõit mööda Lõuna -Prantsusmaa mägist rannikut on isegi talve hakul väga kaunis - enamus puid on kas igihaljad või siis alles lehtes ning punakate kaljude vahelt paistev meri on tõeliselt ilus vaatepilt nii, et unustad küllaltki kallid kiirtee maksud ära. Kuid koht, kuhu ma soovitan kõigil minna on üks väike linnriik Prantsusmaa lõunarannikul suhteliselt Itaalia külje all, mis on tuntud Monaco nime all. Linnriiki ümbritsevad mäed ja meri, ning tegemist on linnaga, mida lihtsalt ei saa sõnades edasi anda, kogu linnriik on ehitatud orgu, mis asub mäe ja mere vahel , kuid kuhu pääseb ligi vaid ülevalt, ning kogu linn hakkb pihta ülevalt mäetipust, lskudes alla mereni välja, ning siis ühe väikese saarekese peal asub vanalinn ja printsi loss. Arhitektuurilt on linn lõuna päraselt moodne, üritatud on järgida lõunapärast stiili, kuid erinevalt tesitest sama regiooni linnadest on Monaco puhul tegemist väga puhta ja lilledega ning mandariinipuudega dekoreeritud linnakesega. Oma reisi lõpetasime Itaalias Milanoga, mille külastamiseks meil väga aega ei jatkunud, kuid siiski külastasime raekoja platsi ja keerutasime kanda ühel peatänaval asuval väidetavalt maagilisel kivil , või pigem augus selle kivi sees, et saakime veel sinna linna tagasi minna.

Kuid tuleme tagasi Lyoni ja räägime ühest Lyoni kõige tähtsamast peost, mil selles linnas liiklemine muutub raskendatuks, kuna linna elanikkond lausa kahekordistub selle peo puhuks. Tegemist on Fête des Lumières' ga ehk siis valguse peo/pidustustega, mida tuntakse ka kui 8.detsembri pidustuste nime all. See traditsioon ulatub aastasse 1643, mil Lõuna Prantsusmaad tabas katk, ning katku võitmist tähistatakse Neitsi Maarjale pühendatud valguse peoga - sarnane üritus toimub näiteks Hispaanias, kuid Lyonis on see tõeline valguse pidu, kus laserite abil luuakse näiteks purskkaevu kohale 3D kujutisi - näiteks võib näha, kudas sellest purskkaevust tõuseb veest ehtne Poseidon. Tänavad on kaunistatud valgustusetga ning kirikute ja muude vanade hoonete seintele tekitatakse laseritega erinevaid kujundeid, raekojaplatsil toimub ilutulestik, kõikjal linnas toimuvad bändide ülesastumised ja kõikjal mängib muusika, ning parkides võib näha erinevaid põlevaid kujundeid. Lyon on selle peo üle väga uhke, ning mu vanatädikene ootas seda pidu lausa kuu aega, et võtta küünal või latern ja osaleda paraadil, mis tõuseb õhtul nagu tulejõgi kõrgel mäel asuva basiilikani.

Kuid siit siis minu vanatädikese nurk. Kuna lähenevad jõulud, siis otsustas tädikene korteri dekoreerida jõulukaunistustega - ta pani riiulile keskmises mõõdus plastikust kuuse, mille ta koos oma lapselapsega kaunistas, pidevalt öeldes oma lapselapsele, et kaks sinist kuuli ja kaks suurt kuuli ei tohi sattuda kõrvuti, kuid lõpptulemus, tuleb mainida, sai siiski väga kena. Kuuse ümber ehitas ta jõulusõime - jeesuslapse ja Joosepi, Maarja , karjaste ja pühakutega. Tal oli väga raske aru saada, mille pärast me ei tee jõulusõime, ning nüüd ta arvab, et ega meil siis õigeid jõule pole, kui me jõulusõime ka ei tee. Lisaks sõimele ja kuusele okupeerivad tema söögituba mitmed suuured ja väikesed jõuluvana kujukesed ja aknal ilutseb suur valgustatud silt - Joyeux Noël - kauneid jõule! Sellega mu kallid sõbrad, blogihuvilised ma ka lõpetan, eelmisel nädalal sadas siin maha paks lumi ja kogu linna ühistransport jäi seisma, aga nüüd on maa taas must, teie aga nautige lund ja külma ning ma luban nüüd kirjutada veidi varem kui kolme nädala pärast! Peatse taaskohtumiseni!