Les vacances dans les montagnes!

Heipa, kalid lugejad, taas on möödunud nädal ja ehk veidi rohkemgi, aga seekord on mu vabanduseks väikene puhkusreis mägedesse, kus lihtsalt ei olnud internetti, aga alustame siis algusest. Minu vanatädikene ja tema tütar leidsid, et oleks väga vahva veeta jõule mägedes suusatades, või nu vanatädikene kujutas pigem ette, et tema jalutaks mägedes ja hingaks värsket õhtku ning tütar kujutas ette enam-vähem midagi sarnast, kuhu mahuksid ka kohvikud. Sellest plaanist sai ka asja ning sõitsimegi eelmisel laupäeval mägedesse, suusakseskusesse nimega Chamrousse, mis asub väga lähedal (30km) linnast nimega Grenoble, millest ma olen juba varem blogis rääkinud. Seega jäime endiselt meie nn maakonda või cantonisse, nimega Rhône-Alpes. Mägedesse sõitsime vana Renault'iga, millel ei töötanud soojustus, aga õnneks ei olnud minnes ilm väga külm - temperatuur jäi ikka veel plussi poole ja tee mägedesse polnud ka liiga lumine, kuigi pidime autole ketid rehvidele panema. Meie seltskond sai viie liikmeline - mina , vanatädikene, tema tütar, tütre poeg ja tütre sõbranna ja muidugi ka vanatädikese koer. Mina veetsin kõik päevad 9st 5ni mäel ja nautisin lumelauasõitu. Chamroussi näol on tegemist täiesti arvestatava suusakeskusega - laskumisi on piisavalt ja enamus laskumisi jääb nii 1,5 ja 2 kilomeetri peale. Pikim laskumine, mis oli üle 3kilomeetri oli lume nappuse tõttu suletud. Kogu põhja Prantsusmaad on halvbanud lumetormid, mida olete kindlasti telekast näinud ja mis taas kord hoiavad prantsuse lennukid maas ja rongid liiklusest väljas, kuid alpides valitses eelmise nädala alguses veel lumenappus, mis soojade ilmade tõttu (7 kraadi 1750 meetri peal ja 0 kuni -2 kraadi 2250 meetri peal) aina süvenes, ning mida enam laskumisi lumenappuse tõttu suleti, seda enam hakkasin kartma, et kogu keskus tuleb nädala lõpuks sulgeda. Jõulud suusaeskuses on midagi väljaspool traditsiooni (prantslased eelistavad jõulud veeta kodus pereringis jõuluõhtusööki nautides nii nagu eestlasedki seda teevad) ja seetõttu polnud suusakeskus ka üle rahvastatud, ehk kokku vaid mõnisada inimest keskuse peale. Minu vanatädikene aga mägdesse jalutama ei jõudnudki ja kohvikute ning teleka kanalite nappuse tõttu otsustas ta kogu oma puhkuse sisustada söögitegemise ja appartementi koristamisega. Jõulude puhuks oli suusakeskusel eraldi jõuluprogramm - lapsed said ehitada lumelinna ning kõik soovijad võisid õhtul uisutada suurel uisuplatsil Michael Jacksoni lugude saatel ning muidugi mis peamine -suusakeskust külastas ka jõuluvana. Kõigepealt laskus mööda suusakeskuse peanõlva otse väikesele peaväljakule terve rida tõrvikutega varustatud ning punasesse riietatud suusainstruktoreid, moodustades mööda nõlva laskuva tõrvikutulede ussikese. Tõrvikute ussile järgnes muidugi jõuluvana oma saaniga, mida vedasid traditsiooniliste põhjapõtrade asemel kelgukoerad. Jõuluvana oli muidugi varustatud suure kotitäie kommidega, mida ta lahkelt jagas nii suurtele kui ka väikestele ja kõik soovijad võisid jõuluvanaga pilti teha ( Jõulude puhul oma fotokaga ja täiesti tasuta ning jõulumees oli rõõmsalt nõus tund aega poseerima). Kui jõuluvana liialt läbi kallistatud sai, lasti suusakeskuse kohale korralik ilutulestik jõuluvärvides - roheline, punane, violetne ja kuldne nig kogu ilutulestiku saatel kadus jõuluvana lihtsalt ära - vist lendas tagasi põhjapoolusele, igal juhul ei näinud keegi tema kadumist. Hiljem sõime kogu seltskonnaga jõuluõhtusööki - grillitud pärlkana ning hautatud liha koos hautatud herneste ja porganditega ning magustoiduks õunakook ja šokolaadi puding - igal juhul söömaaeg oli vägev, kuigi seda tumestas veidi fakt, et vnatädikene ja tema tütar jõid end veidi purju ning läksid tülli selle üle, et jõuluõhtu ikka pole perfektne, kuna lauakaunistused on valesti asetatud ning jõulukuusk jäi koju, nutsid väheke ja siis leidsid, et jõulud ise on ikka toredad. Prantslastel on komme oodata 24. detsembri keskööni vastu 25. detsembrit ning siis jagada kingitusi ja soovida (rohkete põsemuside saatel) ilusaid jõule - joyeux noël.

Kui ma esimestel päevadel muretsesin lumenappuse üle, siis viimastel puhkuse päevadel muretsesid teised lumerohkuse üle - kahe päevaga nimelt sadas poole meetri jagu lund maha. Muidugi need kaks päeva olid suusakeskuses lumetormi tõttu suhteliselt rasked sõita. Udu ja lumesaju tõtu oli eelviimasel päeval nähtavus väga kehva ja ma suutsin rajalt kõrvale sõita ning metsas ära eksida ning jõudsin välja 500 meetrit suusakseskusest allpool ning pidin muidugi need 500 meetrit tagasi rõõmsalt üles tagasi ronima. Kui ma oma vanatädikesele mainisin, et ma ära eksida jõudsin, siis väitis too mulle, et need Ida - Euroopast tulnud inimsed on kõik nätukene hullud ja peavad endale alati tõestama, et suudavad loosusest üle olla. Üldse ei suutnud ta mõista, kuidas ma kõik päevad hommikust õhtuni suutsin mäel veeta ning seda isegi -10 kraadi juures, kuna mutikese tütar küll oma poega -10 kraadi juures üle 2 tunni väljas ei tahtnud hoida. Kui ma leidsin, et eelviimasel päeval olid sõidutingimused hoolimata lumerohkusest kehvad, siis viimasel päeval muutus udu nii tihedaks, et üle meetri polnud midagi näha - hoiatussilt suusalifti kõrval väitis, et nähtavus on lausa null, ning keskus jäi suhteliselt inimtühjaks. Mina tüüpilise Ida-Eurooplasena siis üritasin veel mõnede vaprate prantslastega ikka endale tõestada, et suudan loodusest üle olla. Ennelõuna veetsin koos kahe trikisuusatajaga, kes olid keskuses tööl ning teadsid laskumisi vist peast ning aitasid mind kohtadest, kust ma lauaga üle ei saanud üle vedada ning pakkusid mulle teed ja mandariine. Peale lõunat otsusatsid nemad ja vist enamus täie mõistuse juures sõitjaid alla anda ning koju minna. Mina läsksin aga veel gondliga üles, ning üritasin leida mõnd rada mäst alla. Lumesaju ja udu tõttu ei suutnud ma vahet teha, kust lõpeb mägi ja algab taevas, kohe mitte midagi ei olnud näha, ainus asi, mida ma tol hetkel teadsin, oli, et ma ei tohi laskuda vasakule poole, kuna see viiks mind tsivilisatsioonist eemale tupikusse ning tähendaks korralikku mäest üles ronimist. Pärast sõitmist suurde lumevalli ei suutnud ma muidugi enam eristada kummal pool on vasak ja kummal pool parem nõlv, ning veetsin pool tundi otsides mõnd rajamärgist või mõnd teist sõitjat, kellelt võiks teed küsida. Täitsa siilike udus lootusetuse tunne tekkis, ning ma pole veel olnud nii õnnelik leides üht punast keppi lumme torgatuna - see tähendas, et olin leidnud mingi raja, mida mööda sai alla laskuda, rohkem ma tol päeval enam mäe harjale ei tõusnud, loodusest ikka üle olla ei saa.

Ka suusakeskusest ärasõit oli omamoodi katsumus, kuna üleval mägedes oli külma -15 kraadi ringis hommiku poole ja meie autol puudus soojendus, siis tähendas see muidugi seda, et me kõik panime endale hommikul täieliku suusakostüümi selga, mitu paari sokke jalga ja kindad kätte ning istusime autosse, valmis mäest alla sõitma. Lumi oli aga paraku muutnud kitsa ja kurvilise mägitee suheliselt libedaks ja keeruliseks alla laskuda. Pealegi oli meie auto kattunud korraliku lume ja jäite kihi alla ning soojenduse puudumise tõttu suutsime esiklaasi vaid juhile nähtavust võimaldava laigu kraapida ning ka vasaku peegli nähtavaks muuta. Mutikese tütar, kes muidu pidi autot juhtima hakkas nutma, et tema selle autoga küll mäest alla ei sõida ning soovis tellida puksiiri, mis oleks meile maksa läinud veel 100 eurot lisaks. Jättes mainimata fakti, et Eesti on täiesti tasane maa, ütlesin vanatädikese tütrele, et Ida-Euroopas ollakse harjunud sõitma jäites aknaklaasiga lumistes tingimustes ja et ma võin ise mäest alla sõita. Kuna ka vanatädikese tütar väga puksiiri eest maksta ei tahtnud, siis sõitsin ma selle autoga vaid maksimaalselt 40 km/h vanatädikese ja tema tütre vahelduva kiljumise ja juhendamise saatel mäest alla, kus plusskraadid meie auto esiklaasile jälle nähtavuse tagasi andsid. Vanatädikene ja tema tütar pidid tunnistama, et Ida-Euroopa inimestel on ikka head närvid, julgust ja auto juhtimise oskust ja seekord ei tulnudki midagi negatiivset Ida-Euroopa aadressil, ning vanatädikene tegi mulle lõunasöögi välja. Igal juhul oli mul vägagi põnev ja seiklusterohke koolivaheaeg. Teile soovin ma head vana aasta lõppu ning püsige ikka lainel ja näeme juba uuel aastal!