Annecy - retour au moyen age!

Heipa, mu kallid lugejad, blogihuvilised. Taas on möödunud nädal ja taas on aeg grafomaaniaks, täna räägime juustust ja keskajast, olgu mitte päris keskajast, aga ühest linnakesest keskaegse arhitektuuriga. Hetkel võib julgelt öelda, et olukord Prantusmaal on mha rahunenud, kõik tudengid ja koolilapsed on viimaks tagasi koolis, keegi ei bloki enam tänavaid ega pensiinijaamu ja protestimarssegi ei toimunud sel nädalavahetusel ega nädalal, tundub , et prantslased on otsustanud siiski leppida pensionireformiga - Sarkozy on selle reformi võitnud, aga väga tõenäoliselt pole tal enam lootust Prantsusmaa presidendiks pürgida, ehk on nüüd Dominique Strauss-Khani kord. Kolmapäeval korraldas midagi tudengite esinduse taolist juustu peo - see tähendab, ühes baaris oli kaks suurt lauda ketud erinevate juustusortidega - camembert, fromage blanc, sinihallitusjuust, parmesan ja veel juustusorte, mille nime ma kahjuks meelde ei suutnud jätta - kõik peole pileti ostnud said vabalt degusteerida õhtu läbi erinevaid juustusorte, kui juustust villand sai võis baari tantsupõrandal tantsida. Mulle ei meeldinud pooled nendest juustudest - pooled haisesid jubedalt ja teised jälle maitsesid sama hullult kui esimesed haisesid -ei suuda aru saada, mis prantslasi nii väga juustu juures köidab, sest need juustusordid, mida nemad väga kiitsid, tundusid mulle lausa kohutavad, kuigi peab mainima, et camembert on päris söödav toode kui talle piisavalt sinki ümber keerata ja saia peale hammustada.

Sel laupäeval käisime ühes Rhône Alpes ja Savoie regiooni kaunimas linnakeses Annecys. Linn asub nii 100 kilomeetri kaugusel Lyonist, ja võibolla vaid 40 kilomeetrit Genèvest. Sinna minek polnud üldse ette planeeritud, lihtsalt reede õhtul tuli mu kahele saksa sõbrale idee minna Annecysse, otsustasime minna seda linna avastama samas koosseisus, millega me Grenobles käisime. Nii siis pidin end kokku võtma ja kell 5.30 laupäeva hommikul! üles tõusma, et seitsmesele rongile jõuda. Taas 1,5 tundi rongisõitu nüüd mitte enam nii värviliste mägede ja orgude vahel, kuna sügis on viimaks ka lõunapoolset Prantsusmaad vallutanud ja puud on enamuse oma lehtedest kaotanud, see võiks olla võrreldav meie oktoobrikuu keskpaigaga - aga sellega jõudis mulle kohale, et ma olen pisut unustamas Eesti sügist, kuna see on juba teine järjestikune sügis, mille ma veedan Eestist eemal, kuigi siin tuleb mul alati kirjeldada Eesti sügist, kuna kõiki ikka huvitab, kui külm siis seal kaugel põhjas on. Igal juhul pärast mitte nii maalilise maastiku vahel sõitmist jõudsime Annecysse. Linn asub mägedes, mitte väga kaugel Mont Blancist, mida pooled suveniiripoed reklaamivad kui Euroopa kõrgeimat tippu, unustades täiesti, et Uuralites paiknev Elbruse mägi ületab Mont Blanci lausa tuhande kilomeetriga, üritasin seletada seda oma reisikaaslastele, kes kõik leidsid, et Uraalid asuvad ikka Euroopast liiga kaugel ja et suveniiripoed ikka võivad vabalt Mont Blanci kõrgemaiks Euroopa tipuks nimetada ning ega siis ometi saa kõrgeima tipu au Venemaale anda, Prantsusmaa on ikka soliidsem. Aga nüüd linnakesest endast, linn ei ole palju väiksem Genèvest, suhteliselt sama suurusega mõlemad, kuid Annecy on nagu linnake keskajast. Selles jalutades tekib tunne nagu oleksid ajas veidi tagasi rännanud ja suutnud kuidagi neoontuled ka endaga kaasa võtta, sest ausalt neoontuledes reklaamid ja linnas liikuvad autod on ainsad tõestusmaterjalid, et tegemist on siiski 21. sajandiga. Vanalinnas on väga ilusasti säilinud keskaegne arhitektuur oma kitsaste tänavate ja lossimüüriga ning veidi on võimalik ka märgata renessansi aja mõju, mis selles linnas on rohkem segunenud keskaegse arhitektuuriga ja üritab tahtlikult seda stiili jäljendada. Vanalinna ei ole sisuliselt ehitatud juurde ühtki stiiliga mitte ühilduvat maja. See linn on kohutavalt haaratud grüsanteemidest - nad on kaunistanud kõikvõimalikud kohad alates aknalaudadest lõpetades kanaleid ületavate sildade kaunistamisega. Peab mainima, et Annecy vanalinna läbivad paljud väikesed kanalid. Kui Brugget (Bruge) kutsutakse Belgia Veneetsiaks, siis Annecyt võiks vabalt nimetada Prantsusmaa Veneetsiaks. Kahjuks ei ole kanalitel ainult näha gondleid. Meie reisi ajal olid Annecys toimumas mingid pidustused fête de cochons - ehk siis otsetõlkes sigade pidu - sai süüa linnatänaval erinevaid sealihatooteid, palju tootjad oli oma produktidega väljas ja peo auks olid ühele linna platsile toodud päris elusad sead, ning tänavatel mängis puhkpilliorkester. Igal juhul oli too keskaegne linnake korralikult peomeeleolus. Kui linna saginast ja peomeeleolust kõrini sai otsustasime võtta pédalo - see on see pedaalidega paat, mille liikumapanemiseks tuleb pedaalidel vändata nagu jalgarattal, kahjuks ei meenu kuidagi selle asja õige nimetus. Igal juhul võtsime pédalo ja sõitsime sellega keset järve, nautisime novembri keskpaigale mitte väga omast ilma- lausa 19 kraadi, viskasime mantlid seljast ja nautisime vaadet mägedele ja vanalinnale ning selle majesteetlikule lossikesele. Mägede tipud aga olid juba lumised - mite igilumega, vaid maha sadanud lumega, raske on sõnades edasi anda kui ilus võib olla vaatepilt olles paadiga keset järve võimsate lumiste tippudega mägede vahel - inspireeriv, isegi mina võiks lausa luuletuse kirjutada. Igal juhul on see ideaalne koht puhkuse veetmiseks. Prantslased ise räägivad, et nad ei käi väga palju välismaal puhkusel vaid sõidavad kas mereäärde või mägedesse - aga selliste kaunite mägilinnade ääres puhates ei olegi vaja tingimata alati riigist lahkuda, eriti kui nendes linnades on loodud kõik võimalused aktiivseks ja mitte nii aktiivseks puhkuseks - on võimalus minna mägimatkale, ronima, kanuuga sõitma, hobusega ratsutama, või lihtsalt terve päeva vedeleda järve ääres või spaas.

Ngu te aru saada võite, siis oli mul väga vahva nädalavahetus ja olen hetkel suutnud Prantsusmaale andeks anda tema streigid, mis piirasid mu liikumist rongide või metrooga ning tema administratiivse aegluse ja fakti, et Prantsusmaa ei luba likööri postipakiga sisse saata ja claritini saab osta vaid retsepti alusel. Prantslased on väga toredad, kuid siiski minu jaoks natukene surrealistlikud - liiga haaratud juustust ja veinist ja oma riigi kuulsusrikkast ajaloost, nagu tundes kogu aeg vajadust selgitada kui tore ja suursugune on Prantsusmaa, kuid nii kui nendega alustatkse juttu Prantsuse keeles, nad leebuvad ja on meelitatud, et võõramaalased on suutnud nii palju keelt õppida. Oma vanamutikesega vaidlen ma endiselt kõikvõimalikel teemadel (viimati kaitsesin ma neegreid Aafrikas, väites, et mitte iga neeger pole ilmtingimata loll lihtsalt selle pärast, et ta elab Aafrikas) ((ma väga loodan, et ei eksisteri netipolitseid, kes suudaks mind poliitilise ebakorrektsuse tõttu vastutusele võtta.)) ja minu vanamutikene hakkab vaikselt aru saama, et mul on söögitegemises omad kombed, sest üleeile ta otsustas järele proovida, kuidas maitseb muna kahelt poolt praetuna ja leidis, et see polegi nii hirmus asi. Igal juhul nautige teie novembrikuist hilissügist (ilmatädikene selgitas täna telekas, et ka Lyonis hakkab ilm nüüd järjest külmemaks minema) ja püsige ikka lainel! Järgmise korrani!